teisipäev, detsember 30, 2008

Pühade möll

See aasta oli meil ikka tõeline pühade tramburai. Kodunt sõitsime ära 19dets ja tagasi jõudsime alles 28 õhtul.
Kõigepealt läksime Rakverre ja Väike-Maarja. Pidasime ära Kirke-Liisi 6kuu sünna ja minu ema sünna. Seejärel hakkasime pühadeks valmistuma. piduliku õhtusöögi tegime jõululaupäeval, kuid enne seda käis Riho veel Pugonenide juures lastele jõuluvana mängimas.
Hästi uhke kostüüm oli organiseeritud. Ja kui me talle veel padja ka kõhu ümber panime, nägi ta ikka täitsa ehe välja. Ja oi kuidas tibu teda uuris ja vaatas. ning muidugi nagu lapsele kohane, habemest sikutas.
Peale Väike-Maarjat sõitsime Viljandi. Seal toimus söömine ja kingituste jagamine jõulu esimesel pühal.
Seejärel tegime ühe kõrvalepõike Pärnu Jane suvilasse kus toimus juba tradistiooniks saanud aasta viimase reede pidu. Tibu jätsime nii kauaks Riina hoolde, kes lapsehoidjaametiga väga tublilt hakkama sai.
29.ndal kuupäeval uuesti kodus ärgates tundisime mõlemad, et nii pikkasid pühasid tihedamini kui kord aastas pidada ei kannata. On küll tore teiste pereliikmetega kokku saada ja igast peo värki teha, aga kolmekesi mõnusalt kodus olla on ka hea.




esmaspäev, detsember 22, 2008

Kirke-Liis 6 kuune

20 detsember sai kirke-Liis kuue kuuseks. Kui tibu esimestel kuu sünnipäevadel me Rihoga ikka kuidagi tähistasime seda, siis viimasel ajal hakkas asi täitsa ära ununema.
Nüüd aga langes tibu sünna täpselt kokku minu ema 46a sünnipäevaga. Nii tähistasimegi mõlemat tähtpäeva koos.
Kõigepealt käisime Rakveres Põhjakeskuses shoppamas ning siis läksime mingisse suht hubasesse turuplatsil asuvasse kohvikusse sööma. Tibu aga jätsime hoopis vanaema juurde Väike-Maarjasse :P
Ei tea, tegelt nagu pole sellist suurt tähistamise tunnet. Ja vaevalt, et me ka nüüd järgmisi kuu sünnasid ka pidama hakkame. Ma arvan, et ootame ikka selle uhke esimese 1 ära ja vot siis paneme alles peo püsti!

Valla jõulupidu

He, hee kuna ma nüüd ilusti Harku valla elanike nimekirjas olen, tuli meile kutse valla laste jõulupeole. Rääkisin riho ka nõusse ning tegime mõnusa perehommiku Teelahkme lasteaias.
Täitsa palju rahvast oli kohale tulnud. Muuhulgas ka meie naabrid, kellega me väga hästi läbi saame, muidugi jõuluvana, kes lastele kommipakke jagas ning isegi VIPid Salsallerid oma pisipõnniga. Tegelikult oli see ikka väga ehe lastepidu seal. Lasteaia mudilased esinesid laualude ja tantsudega ning teised uudistasid niisama et mis koht see selline on. Ja jõuluvana oli ka väga leebe, isegi salmi ei pidanud lugema kui ei tahntud. Tegelikult ta isegi ei küsinud enam, sest nii kui nii tuli niii paljudele lastele pakke jagada, et pold mõtet selle pinnimisega aega venitada.
Meile igastahes meeldis seal. peab järjekordselt tõdema, et pereüritused on ikka üha rohkem ja rohkem karvamööda, eriti kui meie tibu ka juba asjast aru hakkab saama.



laupäev, detsember 13, 2008

K-Projekt 20

Eelmine neljapäev oli traditsiooniline K-Projekti aastapäeva üritus. Kuid see aasta oli kõik veidike teistmoodi, sest K-Projekt sai juba 20 aastaseks!
Esiteks oli Draamateatri asemel toimumiskohaks Estonia ooperimaja. Teiseks oli tavalise teatrietenduse asemel operett "Viini Veri" (õnneks siiski ainult selle teine osa), mille sisse oli pikitud meie firmaga seotud ütlemisi ning peale opereti oli lisa esinejateks Matvere&Co mingi pillimängu kvartetiga. Ja kahe esineja vahele pidas Rein väikese kõne ning näidati Esko poolt kokku pandud filmi firma ajaloost.
Kerge miinusena tooksin välja aga kesisema toiduvaliku ning bändi puudumise. Tantsulõvid nagu me oleme tundisme just sellest kõige suuremat puudust. Ja muidugi ootasin mina suurt torti, kuid selle asemel olid mingid roosad koogikesed ja martispani trühvlid.
Olgu kuidas on, aga tegelikult mulle ikka õudsalt meeldib sellistel üritustel käia. Kui Riho veel Webmedias töötas, saime me lausa kaks korda aastas ennast tõeliselt üles lüüa. Nüüd ettevõtjana peab ikka hoopis teistmoodi silma paistma, et kuhugi "välja valitud" üritustele kutsutud saaks!

K-Projekti tibud

Eelmine nädal sai alguse jõuluürituste jada. Sellel nädala teisipäeval oli K-Projekti laste jõulupidu. Üritus toimus Viimsis Tibu mängumaal. Hästi äge oli. Ikka tõeliselt uhke tunne oli sinna teiste lastevanemate sekka asjatama minna :P Kohale oli tulnud 26 last. Kuigi meie tibu oli veel liiga väike, et aru saada mis teema käis, oli tal ikkagi väga vahva olla.
Käisime esimest korda pallimeres ning esimest korda istus tibu käimistoolis. Proovisime teda ka Merje lapse Johannaga sõbrannaks teha, aga ega see teine tita talle eriti huvi ei pakkunud. Noh anname aega kasvada. Ma usun, et järgmisel aastal (kui ikka vastavalt majandusolukorrale tehakse see üritus) on ta juba täitsa tegija.

Tarvi sünna

Sel esmaspäeval sai Tarvi 30. Ja selle tähistamiseks korraldas ta nädalavahetusel Mokko talus ühe korraliku ürituse. Ise alles eelneval päeval Eestisse jõudnud, oli ta ikka väga sisuka eeskavaga peo organiseerinud. Eks suurema aitähi võib vist Ingale öelda, sest tundub, et kõik mängud ja värgid olid lisaks tema läbiviimisele ka ilmselt tema väljamõeldud. Aga ikkagi olen ma vaimustuses, sest ammu pole keegi nii palju vaeva näinud ja asja läbi mõelnud.
Enne Palamusele sõitmist mõtlesime Rihoga ikka nii pidi ja naa pidi. Kas võtta Kirke-Liis kaasa või mitte. Lõpuks otsutstasime ta siiski minu vanaema juurde Väike-Maarjasse jätta. Tegelikult oleksime aga võinud ta ilusti kaasa võtta. Sest nagu ma mainisin oli seal pikk ja korralik eeskava, ei hakatud kohe hullult jooma ja kõva muusika saatel tantsima ning ööbimise oleksime saanud samas peamajas kuhu ka lausa juba võrevoodi orgunnitud oli. Ses mõttes on natuke kahju, et me tibu pärast kuskil kesköö paku lahkuma pidime, aga eks siis teine kord oleme julgemad.

Imelik jah, kui laps sündis, pidasime me seda täitsa loomulikuks, et me osaleme kõigil üritustel kus varemgi ja oleme samasugused aktivistid. Kuid nüüd oleme viimasel ajal kuidagi teise pilguga oma väljaskäimisi vaatama hakanud. Ei teagi kuidas pidi see normaalne oleks. Eks need teadmised ja enesekindlus kasvavad ajaga! Tibu on meil ju tegelikult tõeline seltskonna tibi ning uute ja huvitavate inimestega suhtlemist naudib ka täiel rinnal!



Rohkem pilte vaata siit!

reede, detsember 12, 2008

Madagaskar 2

Eile käisime järjekordsel beebikino seansil. Seekord siis multikat vaatamas. Ja ülla, ülla- rahvast oli kohe poole vähem kui näiteks eelmine kord.
Aga tegelt mulle sellised multad täitsa meeldivad. Seal on ikka üksjagu irooniat ja nii sama tobedat komöödiat. Eriti meeldib mulle see pingviinide pande.
Kui tavaliselt nendes multades jäetakse ikkagi mingit moodi loodusseaduste piiridesse, siis no Madagaskari tegijad on ainult fantaasial lennata lasknud ning see, et pingviinid näiteks lennukit juhtida oskavad on täiesti iseeneset mõistetav :D
Tuleb tunnistada, et ma ei olnud ainus täiskasvanu, kes saalis kõva häälega naeris.
Väga mõnus, ilusa lõpuga irooniline komöödia!

pühapäev, november 30, 2008

RPA

Alates reedest võtsin vastu otsuse hakata tibu vaikselt rinnast võõrutama.
Esialgu asendan ühe päevase toidukorra RPA-ga

Tibu vanus selleks hetkeks 5k 8p

Tilaga tass

Täna proovisime lisaks kõrrele tibule ka tilaga tassist juua anda. Ja tundub, et see meeldib talle palju rohkem kui kõrs. seega arvan hetkel, et jätan kõrre teema tulevikku ning hakkame hoopis tilaga tassist joomist harjutama.

Kirkeliisi vanus 5k 10p

reede, november 28, 2008

Kõrrest joomine

Alates üleeilsest hakkasin tibu kõrrest jooma harjutama.
Eks see talle natuke arusaamatu ole, aga veidike ikka saab juba kätte ka.
Vanus selleks hetkeks 5k 6p

teisipäev, november 25, 2008

007: Quantum of Solace

Laupäeval käisime Rihoga kinos uut James Bondi 007: Quantum of Solace (Veidi Lohtust) vaatamas. Lapse jätsime ilusti minu Tallinna vanaema juurde kus ka isa veidi ajapärast neile seltsi läks.
Mulle uus Bondi film meeldis. Üldse läheb mulle nende uuem stiil peale. Kuna Riho on suur Bondi fänn, siis on meil kodus olemas kõik senised Bondi osad. Ning talle meeldivad jälle vanemad filmid. Mõnes mõttes ikka täitsa kurb, sest kuni 1987nda aasta osadeni jäin ma eranditult alati teleka ette magama ning näiteks laupäeval kinos ütles riho esimese tseeni keskel, et millal see film juba ometi lõppeb!!! Talle ei meeldi, kui on käsikaaeraga filmitud ning põnevust on proovitud väreveleva pildiga rohkem esile tuua. Mind seevastu selline võte ei häiri.
Kuid eiriti olen ma sillas uute Bondi tsenaariumite üle. Mulle meeldib kui film ei ole läbi ja lõhki ettearvatav. Ja kuna mul oli suht selgelt ka eelmine osa meeles, siis ei tekkinud mul mingit segadust teema käsitluse ja arengu suhtes. Kahju ainult, et Bondil praktiliselt koguaeg peksasaanud nägu peas oli. Ma ei ütleks et ta nüüd nii kole mees on, et kui ilusaks teha ei saa, siis teeme hoopis ekstra koledaks.
No igastahes mulle meeldis see film. Ainult, et soovitaksin eelnevalt natuke eelmise osaga mälu värskendada.

Solaariumis

Eelmine nädal tegime tibuga siukse triki, et käisime solaariumis.
Kuna K-Projekti aastapäevaüritus on juba nii lähedal ja mul on ikka täitsa silmatorkavad randid Türgist järgi, siis ma lihtsalt ei saanud enam seda edasi lükata.
Mõtlesin küll, et klapitan Rihoga nii, et ta vaataks sellel ajal ise last, kuid ma ei taha, et Riho selle pärast oma tööasju ümber peaks mängima. Nii võtsingi tibu kaasa ja tegime selle asja ära.
Tegelt polnud hullu midagi. Võtsin ainult 7min päevitust ja tibu mängis samal ajal ilusti turvatoolis. Ilmselt mingit kiirgust seal ruumis siiski on, aga tegelikult on ju igast kahjulikke asju ükskõik kuhu me ei läheks. Autod tossavad, ka looduslik päike on kahjulik, mobiiltelefonid kiirgavad jne.
Praeguse seisuga plaanin ma sinna veel 2-3 korda minna. Noh loodame, et saan kuidagi sellise aja leida kui Riho kodus on, aga kui ei, siis saabki piiga juba varakult teada kuidas tibitsemine käib :P

kolmapäev, november 19, 2008

Kirke-Liis ja püree

Alates eelmisest kolmapäevast hakkas tibu lisaks piimale ka püreed ja teed saama.
Vanus 4k 23p

Kirke-Liis istub süles

Updateme siis Kirkeliisi toimetusi.
Alates eelmisest esmaspäevast hakkas ta iseseisvalt süles istuma.
Vanust oli selleks hetkeks 4k 21p

Nights in Rodanthe

Ööd Rodanthe'is oli novembrikuu beebikino film. Näitlejad olid küll head, aga tee mis sa tahad, mulle see film ei istunud. Minu jaoks oli ta liiga aeglane ja melanhoolne. Isiklikult soovitaksiin sellist filmi võibolla ainult 45+ naistele. Võibolla nemad suudavad mingeid paralleele tõmmata ja rohkem seda filmi nautida. Ei tea.
Aga hullu pole midagi. Kuna me seekord olime eriti tublid ja suutsime ennast Plazasse juba tund aega varem kohale vedada, saime me ikka täiel rinnal igast testreid ja muid vidinadi proovida. Beebikino üks aspekt ongi see, et beebikaupade tarnijad saaksid meile, noortele emadele oma erinevaid tooteid näidata. Ja tasuta nänni on ju ikka tore saada!

kolmapäev, november 12, 2008

Deceptively Delicious

Oprah'st veel rääkides nägin ma ükspäev päris põnevat saadet kuidas üks ema igale poole toitude sisse koogivliju paneb. Vahet pole kas ta teeb mingit kotletti või kooki, ikka suudab ta sinna a'la spinati või spargli sisse panna ning kõigele lisaks maitsevad need asjad veel paremini kui tavaliselt tehtud.


vot kui kuskilt saaks seda raamatut, siis tahaks kohe huviga sirvida!


As a mother of three, Jessica Seinfeld, like many busy parents, used to struggle to get her kids to eat right. In Deceptively DeliciousSM, she shares her solutions: Easy, mouthwatering recipes that even the most overwhelmed families can make—stealthily packed with unseen veggies, pureed so kids will never suspect. Deceptively DeliciousSM has all of Jessica's winning combinations, including cauliflower in mac and cheese and spinach in brownies. She also shares tips on making healthy snacks and improving store-bought foods, as well as advice on creating a positive environment around the kitchen table. Deceptively DeliciousSM is a godsend for all parents who want healthy kids, peaceful family meals and to never again have to say, "Eat your vegetables!"

beebide keel

huvitav saade oli. Üldse olen viimasel ajal Oprah fänniks hakanud.
Antud teemast aga nii palju, et kuigi meie laps sel hetkel juba liiga vana oli ja neid sõnu enam ei öelnud, hakkasin ma ikkagi oma lapse häälitsustest paremini aru saama.
Kui kõht on tühi siis ikkagi tuleb seda "N" tähte hästi palju ja no väsimuse virinast saan ma ka nüüd kohe aru.

Väga õpetlik!

Koolituste sõltuvuses

Eelmine neljapäev sai läbi Eesti Fotos toimunud fotokool. Väga mõnus kursus oli. Maksis küll üksjagu, aga tegelikult oli seda mulle vaja. Ma ei ütle, et ma sinna minnes mitte midagi ei teadnud, kuid lisaks uutele teadmistele pani see üldse mu mõttet foto teemal rohkem liikuma. Kursuse viimases tunnis lõputöid vaadates arvan, et kõige kehvem ma polnud ja kõige parem samuti mitte. Kuid ise tunnen ma edasiminekut küll.
Ja kuidagi täiesti märkamatult suutsin ma ennast nüüd massaažikursusele kirja panna. Nii et jah, alates 24.novembrist hakkan usinasti kaks korda nädalas massaaži tegema. Korra torkas pähe lausa hull mõte, et kui kursus meeldib, siis miks mitte minna kutsekooli ja saadagi lisaks olemasolevale haridusele ka massööri tunnistus. Õnneks hakkab uus kooliaasta alles septembris ning ilmeslt olen ma selle aja peale juba viiest muust asjast jõudndu vaimustusse minna.

esmaspäev, november 10, 2008

"Kolm Õde" Ugala

Laupäevaks olid meil piletid Ugala teatrisse Tsehhovi "Kolm Õde" etendusele. Ugala on üks meie lemmikteatreid, sest siin etendatakse just meie jaoks sobivat repertuaari- lihtsaid komöödiaid.
Tater hakkas kell seitse ja lapsehoidjaks olime kutsunud Raili. Kohapeal kava vaadanud selgus, et etendusel on 3 vaatust ja kestab kokku kolm ja pool tundi. OK, peale seda hakkasin ma juba natuke muretsema, et kas Raili on ikka valmis õhtul nii pikalt last vaatama. Jama on selles, et muidu hea laps kipub just õhtul veidike virilaks muutuma.
No nii. Esimene vaatus. Kohe palju näitlejaid, teema täitsa arusaadav, ei ole selline mõistujutt, aga nagu põnevust ei ole. Nii etendus on kestnud 15 min...30min...45 min..no ma tõesti ei saa enam aru, mida siin kolm vaatust vaadata on. Kõik oli ok peale selle et asi kuhugi arenema hakkaks. ja siis saabus railit sõnum "Tibu koguaeg nutab, helistage kui saate". oi kui ärevaks mul kõik kohe läks! etendus muutkui venib ja venib, aga minul süda trambib sees. saabus vaheaeg. räägin railiga ja tundub, et asi on kontrolli alla saadud. hakatakse uuesti saali kutsuma ja helistan uuesti railile. kuulen, et tibu jälle nutab ning lepime railiga kokku, et lähen ikkagi koju.
Koju jõudes rahunes tibu ikka väga kiirelt. seega ilmselt mingit jama polnud peale selle et ütlemata suur emme tusk lapsel äkki peale tuli. no on värk, mis nüüd siis edasi? kas enam siis ei saagi kuhugi välja kuni laps juba täitsa suur on? Mitte et me mingit hulkujad rihoga oleks, aga vahest tahaks ju ikka kuhugi minna. näiteks 4.dets on K-Projekti 20juubel. väga tahaks sinna ikkagi minna!
Igastahes möödusid minu ülejäänud vaatused kodus teleka ees. Ja kuigi plaanid ei läinud päris nii nagu me arvasime, ma siiski ei nurise. olen Ugalas kordades paremaid etendusi näinud ning lõppude lõpuks on tibu ju ikkagi kõige tähtsam!

Isadepäev

Eile oli meie pere esimene isadepäev. Juba reedel tulime me Viljandisse plaaniga siin igast tähtpäevi pidada- isadepäev, Riho isa sünna ja Riina sünna.
Et see päev Rihole ikka kuidagi eriliseks teha, hakkasin ma tänu agarale naabrinaisele juba peaaegu kaks nädalat enne kingitust vaatama. Lõpuks otsustasin tellida talle värvimuutva kruusi, kus siis soojaks minnes ilmuvad Riho ja tibu pildid. Ütleme nii, et selle asja tellimine oli kordades lihtsam kui kätte saamine, aga see ei ole enam üldsegi oluline. Oluline on see, et eilne päev meil väga meeldivalt möödus.
Hommik algas siis eelmainitud kingiutse üleandmisega. Seejärel jalutasime Riho ja tibuga Viljandi keskväljakule, kus toimus igast sõjatehnika näitus. Uuesti koju tulles põikasime läbi Vilma kohvikust, kus siis teetassi taga natuke käsi soojendasime. Ning õhtul tuli külla Tiit kellega koos siis mõlemad sünnipäevad ära pidasime.
Ütleme nii, et väga perekeskne päev kujunes, aga kuidas siis teistmoodi see veel olla saakski?!?

neljapäev, november 06, 2008

Kirke-Liis keerab

Ma ei tea, peaks kuidagi hakkama fikseerima teatud arenguetappe mida tibu läbi teeb.
Igastahes võin ma kindlalt öelda, et meie väike präänik keeras ennast eile kõhuli.
Vanuseks siis 4 kuud ja 16 päeva

"Burn After Reading"

Eelmine nädal oli koolivaheaeg. See tähendas, et mu isa oli terve nädala linnas. Nii siis leppisimegi kokku, et läheme kolmapäeval kinno. Tänu nimekatele näitlejatele sai filmiks valitud must komöödia "Burn After Reading".
Mis ma oskan öelda- tõisiselt HEA FILM! Ei olnud absoluutselt selline traditsiooniline kinofilm, aga mulle niiiii meeldis. Minu meelest kuidagi nii eluline ja samas natuke mõru-magusalt ülevindi keeratud. Isale ka meeldis. Ja kui ma Liinaga sellest põgusalt rääkisin, siis talle ka meeldis.
Aga kui nii erineva taustaga inimestele meeldib, kas siis võib äkki öelda, et tegu on massidele suunatud meelelahutusega. Imelik, sest filmi vaadates ei teki üldse sellist tunnet. Aga äkki see ongi siis kuidagi alateadvust manipuleeriv film. Oh ei tea. Ma parem ei filosofeeri, vaid vaataks hea meelega veel korra seda head filmi.

"Nõks" Linnateatris

Teisipäeval käisime väikse seltskonnaga Linnateatris "Nõks'u" vaatamas.
Noh oli selline komöödia kahes vaatuses, millest üks oleks võinud vabalt olemata olla. Idee oli hea, ja näitlejad ka täitsa ok, aga lihtsalt noored ja ilma kogemusteta. Tundus, et mingid jupid olid improviseeritud ning siis ei suutnud nad ise naeru kinni hoida. Publik naerab, näitlejad naeravad, publik naerab- no ma ei tea äkki lasti ventilatsiooni mingit naerugaasi vahepeal. Aga mind näiteks häiris see, et näitlejad ei suutnud ennast kokku võtta.
Veel häiris see, et tempo oli hästi muutlikl. vahepeal oli asi täitsa põnev ning siis tõmmati jälle käsipidur peale ja hakati uimerdama.
Positiivse külje pealt nagu ma juba ütlesin, siis tükil endal midagi eriti viga polnud. Nagu teada, siis meile ju komöödiad meeldivad.
Ütleme nii, et Linnateatris olen ma varemgi käinud ja heameelega läheksin ka tulevikus.

Ujumine

Praegu tulime tibuga just Õismäe ujulast. See oli siis esimene kord, kui käisime nii ujumas, et mina ka basseini läksin. Hästi imelik oli. Ma ei osanud teda eriti hoida, rääkimata ujutamisest. Lõpuks sulistas ta ikka pool ajast nii nagu me lastepolikliiniku titte basseinis ujutasime. Üldiselt talle vist meeldis. Mingi hetk hakkas ta lausa juttu ajama. samas eriti pikalt ta kahjuks vastu ei pidanud. vees olime umbes täpselt 20min. Kokku toimetasime ujulas aga tund ja 15min. Seega ikka päris palju aega läks niisama sahmimisele, kuid mis meil ikka targemat teha on.

Ujula ise on igati viks ja viisakas. Laste mähkimisalus on vahetult dussiruumi kõrval ja õhk oli soe. Ainus mis häiris oli see, et iga nurgapealt vahtis mingi penskar vastu. No ega neil ka ju midagi erilist päeva ajal teha pole. Seebikad hakkavad ju alles õhtul.

Aga üldiselt meile ikkagi meeldis. Nii et võib teine kordki proovida!

kolmapäev, oktoober 29, 2008

Täna ma märkasin...

...et kõik pihlaka punased marjad on maha kukkunud. Ja siis ma vaatasin veel natuke ja nägin, et siiski paar marjakest hoiavad end veel oma peenikese varrega puuküljes.
Küll see sügis on ikka nukker aastaaeg

 

 

 
Posted by Picasa

teisipäev, oktoober 28, 2008

SCI ja Kalevipoeg Kerttu Rakkelt

No olgu. Et näidata, et ma ikka vahest loen ka, siis paar rida ka sellest. Türgi reisil suutsin ma läbi lugeda kaks mitte midagi ütlevat raamatut.
Esimene neist oli SCI serjaalil põhinev põnevik ning teine Kerttu Rakke poolt kirjutatud Kalevipoeg.
Kriminullidest rääkides, siis kahjuks on meil Rihoga täiesti erinev maitse. Minule meeldivad SCI raamatud ja temale jälle Agathe Cristie raamatud. Kahjuks just see tõttu, et me peame ju topelt alati reisidele raamatuid kaasa vedama.
Kerttu Rakkest rääkides oli Kalevipoeg ülla, ülla täitsa tema kõnemaneeriga kirjutatud lugu. Kuid erinevalt teistest tema raamatutest, ei avaldanud see mulle mingid muljet. Võibolla kuna ma just hiljuti lõpetasin tema "Kolmas Printsess", siis lihtsalt sai nüüd järsku natuke liiga palju. Ei tea. Igastahes on mul järgmisena plaani võetut Coelho "Brida". Ja kui peale seda veel midagi muud lugeda, võib äkki jälle Rakke raamatul kaaned avada. Eks siis näis.

Mälumäng

Õnneks päästis õhtune mälumäng Gansude juures laupäeva täielikust hävingust!
Olin suht närvis, et me tänu trikimehele õigeks ajaks kohale ei jõua, kuid tegelikult polnud sellest suurt midagi.
Umbes kella seitsmest teistega liitudes oli osadel võistkondadel vaid paar punkti, mis tähendas, et me polnud teistest sugugi võimatult kaugel maas.
Küsimused iseenesest olid muidugi suhteliselt raksed, kuid ma üldsegi ei imesta arvestades kes need koostas! Mängu lõppedes jäime me Rihoga tagant poolt teiseks :) aga mind ei morjendanud see absoluutselt. Tegelikult oli ikkagi väga tore. Rasked küsimused ei tähenda, et need oleksid igavad küsimused. Ning muidugi oli nii hea jälle üle pika aja vanu sõpru näha!
Koju tulles oli mul kohe nii palju motti, et hakkasin juba mõtlema, et milliseid küsimusi ma ise oma mälukal teistele nuputamiseks annaksin. Kui meid muidugi kutsutakse teine kord veel. Ah no kutsuvad ikka. Peavad kutsuma või siis PALUN KUTSUGE TEINE KORD JÄLLE :P

Trikimees

Laupäeval käisime vaatamas Eestimaa suurt imetegijat- Trikimeest.
Kuigi ma teda telekast eriti vaadanud pole, olid mu lootused ikkagi suhteliselt kõrged. Mõtlesin, et saab ikka mingid vägevat showd üle tüki aja jälle näha. Tutkit brat! Nii jama et anna olla.
Esiteks lükkas algus mingi 15 min edasi. No olgu, eks seda privileegi lubavad tänapäeval paljud staarikesed. Aga teiseks- pingutagu palju ta tahab, aga ikka oli näha, et kõik inimesed keda ta lavale kutsus, olid temaga mestis. Nii kolmandaks- etenduse tempo ei kannatanud mingit kriitikat. Lisaks sellele, et trikimees ise laval uimerdas, oli vaheesinejaks veel üks kileda häälega meeslaulja kutsutud. ja neljandaks- kõige olulisem, ma sain igast tema suuremast trikist aru. Ma teadsin praktiliselt kuidas kõiki neid publiku ahhetama panemise trikke tegelikult tehakse.
Mulle tundub, et ainus trikk, mis tal tõeliselt õnnestus oli see, kus ta pool publikut ära kaotas. Ja seda mitte sõna otseses mõttes vaid lihtsalt osad inimesed, nagu näiteks mina, kaotasin täieliku huvi tema edasiste toimetuste osas.

sünnipäevatrall

Laiskus, laiskus ja veel kord laiskus pole mul lasknud juba tükk aega siia blogisse midagi kirjutada. Aga kuna ma tahan, et sellest jääks kunagi maha ilus kroonika minu tegemistest, siis peab ennast jälle kuidagi järjele saama.
Üle eelmine nädala vahetus käis meil siis igast sugulasi külas. Põhjuseid inimesi külla kutsuda oli rohkem kui üks- esiteks minu sünnipäev, teiseks tibu 4 kuu sünnipäev ja ka katsik ning kolmandaks polnud veel riho onu oma perega meil külas käinud ehk siis nende jaoks lausa soolaleib.
Et kuidagigi kõiki neid inimesi ära mahutada toimus avatud ustepäev kahel päeval. Laupäeval käisid minu sugulased- ema, isa, vanaema, vanaisa ja veel kord vanaema ning pühapäeval Riho sugulased- onu kahe lapsega, tädi oma mehega, ema, isa, õed, vend ja vanaema.
Ega midagi erilist muidugi ei toimunud. ajati tavalist sugulaste juttu ja joodi kohvi. Aga ega perega kohtumiseks ei peagi alati mingit suur actionit korraldama. Kuid selleks et kõik head inimesed ikka ära mahuksid tuleb suure maja ehitada küll!

kolmapäev, oktoober 15, 2008

Lasteaiad

Võtsin siis ennast paar nädalat tagasi kokku ja läksime tibuga lasteaia kohta kinni panema. Valikus olid: Harkujärve lasteaed-algkool, Teelahkme lasteaed, Tabasalu Tibutare lasteaed ja Rannamõisa lasteaed.
Kõigepealt sõitsime Rannamõisa. Seal oli meil juhatajaga aeg kokku lepitud, aga kuna tal nii pikk kõne just samal ajal oli, siis rääkisin mingi muu tädiga. Peale avalduse täitmist palusn ka väikest tuuri majas, millest aga konkreetselt keelduti. Noh pole midagi, kõik tundus väga uus ja värske. Selgus, et maja on avatud alles 2005.aastal, mis seletab nii mõndagi. Igastahes oli seal kõik väga uhke ning mulle täitsa meeldiks kui tibu seal kunagi käima hakkaks.
Järgmisena sõitsime eksprompt Tibutaresse. Seal sain kinnitust juba varem kahtlustatud reeglile, et last tohib panna ainult kolme lasteaeda. No ma ei hakanud sealt siis enam ära ka minema ning otsustasin selle asemel Teelahkmesse mitte minna. Tibutare on siuke pesueht nõukaaegne hoone. Sarnane sellele, kus minagi kunagi käisin. Ei jätnud eriti sooja tunnet, kuid samas kuna ta on 8 rühmaga Harku valla suurim, on sinna võibolla kõige suurem lootus kohta saada. Samuti on neil siin vallas ainsana sõime rühmad.
Siis sõitsime kodulähedale Harkujärve lasteaed-algkooli. Kõigepealt panime muidugi otsapidi koolimajja, kus selgus, et lasteaed on hoopis kaugemas hoones. Samas sain seal teha lapse sünnitunnistusest koopia, sest lasteaias koopiamaisnat ei olnud. Lasteaeda jõudes oli täpselt lõunauinaku aeg. Trampisime laps turvahälliga kaenlas läbi rühma ja peale täpset manööverdamist magavate laste vahel jõudsingi juhataja juurde. Ütleme ausalt, et sealne olukord oli suht-koht trööstitu. Tegelikult mulle ei meeldiks kui tibu seal nii kokkupressitud hoones käima peaks, samas on ta muidugi kodule kõige lähemal. Ilusa ilmaga võib sinna lausa jala minna. Õnneks anti meile lootust, et paari aasta pärast peaks avatama Alasniidu lastead siin samas kuskil meie juures, kuhu siis see sama Harkujärve lastead kolima peaks. No elame- näeme.
Igastahes oleme me nüüd ilusti kirjas. Mis sest et kuskil kuuesajandad või nii, aga nagu öeldakse- lootus sureb viimasena!

Türgi 5-12.10.2008

Sissejuhatus

See aasta oli ilmapoolest üks õnnetu aasta. Peaaegu üldse ei olnud see suvi päikest näha, või vähemalt ei leidnud mina teda ja tema mind. Sügise saabudes hakkasin järjest rohkem ja rohkem jaurama, et minna kuhugi soojale maale. Kuid kuna laps on ikka väga väike, siis otsustasin lõpuks selle mõtte maha matta kuni juhtus midagi ootamatut...

Reportaaž Türgist Esmaspäev

Nüüd oleme siis oma suurte seiklemistega otsapidi Türki jõudnud. Ühelt poolt suht kreisi, sest idee sündis reedel ja pühapäeval oli juba lend, aga teisest küljest oleme me Rihoga hetkel üsna omaaja peremehed. Reisikaaslasteks tulid ema ja Aare.
Oi, oi kuidas ma kartsin, et kuidas tibu selle lennu vastu peab. Aga õnneks ei teinud ta teist nägugi. Oli täpselt selline nagu ikka. Paar korda üritas viriseda aga see ei tulnud tal eriti välja. Kolmveerand ajast ta magas ja veerand ajast oli niisama.
Hotell oli meil valitud 5*, et ikka kõik vajalik olemas oleks ja juhuslikult mingisse urkasse ei satuks. No minu standardite järgi annaks ta välja mingi 3 kuid mitte rohkem. Aga eks ta üks Türgi värk ole, mis sa ikka virised, onju. Täna vahetasime veel oma tänavapoolse toa ka merevaatega toa vastu ja vaikselt hakkan ma selle hotelliga siin aklimatiseeruma. Seda küll, et kui teistel on raskusi kliimaga kohanemisel, siis minul on jälle kõik sassis kui hotell või muu selline ei vasta ootustele. Mingid tobedad pisiasjad võivad nii häirida, et terve reis võib selle pärast untsu minna.
Aga ilm on siin mõnus!!! Ei mingit külma, ei mingit vihma. Samas pole ka liiga kuum. Täna oli tibu praktiliselt terve päev meiega basseini ääres. Vahepeal magas ja vahepeal vahtis niisama ja mõned korrad isegi naeris. Praegu tundub, et teda see siia tulek küll otseselt häirinud ei ole. Samas on ka alles üks päev möödas ja terve nädal veel ees. Eks siis paistab kui vapralt ja kui kaua ta vastu peab.

Reportaaž Türgist Laupäev

Hakkabki vaikselt meie lõunamaa reis läbi saama. Homme õhtul on juba lend koju. Vahepeal oleme aga ikka täie mõnuga puhata saanud. Koguaeg on väga mõnus ilm ja meri, mis on niiii lähedal on ikka niii soe! Ja ega me polegi eriti rohkemat peale lebotamise teinud. Mina olen läbi lugenud ühe raamatu (CSI) ja riho kolm ja pool raamatut (3 Agathe Cristiet ja hetkel on pooleli James Bondi avalugu). Tibu on vapralt iga päev praktiliselt terve aja basseini ääres olnud. Oleme talle ilusti 50+ kreemi peale pannud ning nahk on endiselt rõõmus ja roosa.
Teisipäeval käis tibu minuga esimest korda koos dušši all ja eile tegime talle vanni. Kuna lastebasseinis on suht külm vesi, siis sulberdas ta täie raha eest vannis. Veel oleme emaga kaks korda massaasis käinud. Minu meelest polnud midagi erilist, aga samas ega ta halb ka ei olnud. Kaks õhtut oleme lobby baaris kaarte mänginud, sest mingit muud suurt actionit siin ei toimu. Korra oli üks laulja kohale veetud, aga too kriiskas nii kiledalt, et me panime tibuga kohe tuppa peitu. Eile esinesid animaatorid scetchidega, aga kõik ikkagi kuidagi venis ja peale kolmandat etteastet läksime tagasi kaarti mängima. Eile õhtul jalutasime Rihoa kohalikku Bazaari vaatama, kus kirjade järgi pidi olema 350 poodi ning koggu kupatus pidi asume 560m kaugusel. No nagu türgi värk jälle. Tagasi tulles mõõtsime minu telefoni GPS-ga maa ära ja tegelikult oli sildil 1 eest puudu ehk turg asus kuskil 1,8km kaugusel :D Aga poode oli seal küll palju ja veel rohkem oli turulette. Ja igal pool siuke Türgi firma kaup et anna olla- Armani, D&G….
Täna on minu sünnipäev- juhuuu! Ei teagi kuidas see siis nii juhtus, et jälle oma sünnipäeval reisile sattusin (eelmine aasta olime Canaaridel). Ema kinkis kohe hommikul ilusad armsad kõrvarõngad. Eks need vist täna minu ainsaks kingituseks ka jäävad. Rihot teades ta ennast eriti selliste asjadega ei vaeva. Ma pean ikka väga, väga konkreetselt oma soove avaldama kui tahan, et tema mulle midagi kingiks, aga siis pole see ju enam nagu see õige kingitus, mis teisel inimeselt südamest tuleb. Siis jääb siuke väljapressimise tunne sisse. Konkreetselt asju suudan ma ise ka endale ju osta.
Kas midagi uue aastanumbriga ka midagi teistmoodi on, ei oska ma veel öelda. Samas oli väga ootamatu, et ma tahtsin täna hommikul Alanyasse minna, sest tavaliselt tahan ma ainult päikest nautida ja vaikselt kuskil lamamistoolil olla. Aga kuna keegi ei viitsi minuga kaasa tulla, siis kujuneb tänane päev ilmselt samasuguseks nagu kõik teised reisipäevad ja teiste reiside rannapäevad millede pärast ma üldse soojale maale tavaliselt minna tahan. Ja tegelt on ju nii ka mõnus. Igastahes plaanin ma tänast päeva täiel rinnal nautida!

Kokkuvõte

Vaatamata pettumusele hottelli osas oli reis ikkagi väga super! Ma olin päikesest nii kaua taga igatsenud ning seal oli tõesti nädal aega ehtne lõunamaa suvi. Hirmud lapsega reisimise suhtes olid asjatud. Tibu pidas terve reisi ning mõlemad lennud väga vapralt vastu. Iga päev oli nägu nalja täis, millest võib järeldada, et võibolla ta isegi veidike nautis teist kliimat ja teistsugust olemist. Kuid kõigele meeldivale vaatamata, ma üle nädala poleks samuti vastu pidanud. Väike vaheldus on hea, aga pisikese lapsega on kodus lihtsalt mugavam.


 

 

 

 
Posted by Picasa

kolmapäev, oktoober 01, 2008

Rocca al Mare ostuhullus

Täna avati Rocca al Mare kaubanduskeskuse laiendus. Mõtlesin küll, et ei hakka sinna trügima minema, aga ikkagi läksin. Ei tea mis see ime asi on mis inimesi niimoodi pöördesse ajab.
Poolteist tundi peale avamist (15.30) kohale jõudes toimus Euronicsis siuke möll. Helistasin kohe Rihole ja isegi tema plaanis oma ülejäänud päeva nii ümber, et saaks ka midagi ostma tulla :p
Keskus on iseenesest muidgi vägev. Enam pole absoluutselt mingit kihku kuhugi mujale shoppama minna. Kõik saab enam-vähem sealt kätte. Mis mulle eriti meeldib on see, et lastepoode on juurde tulnud ning sinna tehti ka Juku mängumaa. Hetkel on tibu küll liiga väike, et seal hullata, aga küll see aeg ka õigepea tuleb.
Pristma on samuti palju suurem kui enne. Võibolla et suurim Prisma mis seni üldse tehtud. Ja jällegi on lasteosakonna valik palju mitmekesisemaks tehtud. Ning riiete hindade osas ei pääse ükski teine pood ligilähedalegi. Vaatamata sellele, et ma alles eile tibu riided läbi sorteerisin ning tõdesin, et mul ei ole tükk aega poodi asja, ostsin ikkagi ühed armsad püksid ja pluusi. No ei saanud lihtsalt ostmata jätta!
Ühesõnaga on lahe, et siin pool linna ikka elu käib. Vaesed viimsikad peavad ainult oma Pirita Severi ja Viimsi säästukaga leppima. Meie siin saame aga kaupa valida nagu kunnid ning õigepea peaks ka Selver Rimile ja Prismale seltsi tulema.

Kolmas Printsess- Kerttu Rakke

Oleme siin vaikselt linna vanaemga väkese raamatuklubi moodustanud. Ostame rõõmsalt raamatuid ja kui üks läbi saab, siis laenab ka teisele. Vanaemale on hakanud meeldima minu Coelho raamatud ja minule jälle Kerttu Rakke romaanid.
Eelmine nädal lõpetasin ühe vana Rakke raamatu- Kolmas Printsess.
Nii armas raamat. Mulle jube hästi läheb selline stiil peale. Noh Küpsise Paradiisi vastu ta muidugi ei saa, aga Kolmas Printsess on ka mitu head aastat varem kirjutatud. Üldiselt on ta sellise lihtsa sisuga ja õnneliku lõpuga raamat. Räägib kuidas ühest mega beibest ilus ja korralik tütarlaps saab. hea ja kerge meelelahutus. Hästi selline eluline ja vahetu on kõik, kuid jah kuna raamat on kirjutatud kaheksa aaastat tagasi, on kohati ka tunda, kui palju on elu selle ajaga muutunud.
Muidu oli raamat kiire ja tempokas- mulle meeldis!

teisipäev, september 30, 2008

Tibu kasvab

Oeh, täna oli siis see päev kui ma esimest korda täitsa ametlikult esimesed väikeseks jäänud riided kotti ära pakkisin. Täitsa nukker tunne oli kohe sees. Nii armsaks on kõik need riidekesed saanud. Iga asjaga on seostada nii palju emotsioone ja situatsioone. Hetkel ma küll neid kellelgi teisele müüa või anda ei raatsi. Kapi põhja nagu ka päris peitu ei taha panna. Hetkel on nad nagu mälestusesemed või midagi sellist. Eks ajapikku suudan enist loodetavalt lahti öelda või kes teab, äkki on ka meie peres tulevikus keegi teine, kes neid veel kanda tahab :P

Kokkutulek

Laupäeval toimus Aukülas Haljala klassi klassikokkutulek. uskumatu, kuid meil sai juba 10 aastat põhikooli lõpust. Kohal olid: mina, Teele, Reesi, Merli, Evelin, Tiiu, Airis, Rain, Kristjan, Kristo, Eero, Tauno, Lauri, Andres.
Väga mõnus üritus oli. Kõik olid ikkagi nii omad inimesed, mis sest, et osasid pole aastaid näinud.
Enamus tüdrukutel on juba lapsed (mina, Merli, Tiiu (2last), Reesi, Airis). Poistel pole aga kellelgi lapsi. Kuid millegi pärast ma arvan, et järgmiseks kokkutulekuks on keegi ikka juba kastanid tulest välja toonud :P
Aukülas oli väga lahe. Nagu alati sai Kristjani juures igast mänge mängida- nii ka seekord. Lasksime vibu, mängisime Mölky't ja osad ka tennist. Õhtuks kolisime tuppa kus pidu jätkus juba kangemate napsuklaaside taga. Sauna mineku ajaks olid juba kõik kained emmed koju läinud, ainult mina olin veel ennast sinna jutustama unustanud. Nii hakkasin ka mina kuskil kella kümnest Väike-Maarja poole sõitma, sest tibu oli too õhtu minu ema, vanaema ja vanaisaga.
Järgmisel päeval Aukülast läbi hüpates näin veel Loodi ning sain teada, et kangemad mehed olid jauranud lausa kella kuueni hommikul!





Rohkem pilte vaata siit!

kolmapäev, september 24, 2008

Laulasmaa ja Lohusalu

Sel pühapeäval oli üle pika aja jälle üks ilus ilm. Läksime selle puhul Riho, tibu ja minu emaga mere äärde.
Kõigepealt sõitsime Lohusallu. Tahtsime vaadata mis activiti seal jahisadamas toimub ja äkki saame kohalikus kõrtsis midagi hamba alla ka. Kahjuks oli seal aga totaalne vaikus. mõned ilusad jahid seal küll seisid, aga mingit inimeste liikumist küll eriti polnud. samuti oli kinni ka jahisadama söögikoht. tegime siis niisama mõned pildid ja vaatasime päikese ja merega tõtt ning liikusime edasi Laulasmaale.
Laulasmaa on samuti väga mõnna koht. See mändide alune on nii rahustav ja üldse väga relax on kõik. Kuna kõhud olid aga tühjad, siis otsustasime vaadata Spa hotelli restorani.
Üllatav oli see, et seal on lobby-baaris ning restos erinev menüü. samuti saab paralleelselt võtta buffee. Võtsime kõik õhtuse buffee, mis maksab seal 210 per face. üsna krõbe hind jällegi, aga kui näiteks lobby-baari menüüs nii soolane kui magus kui ka kohvi kokku võtta tuleb umbes sama summa.
Buffees pakuti väga maitsvat lõhe vormi ning spagette bolognese kastmega. Mingit salatit ja mingit magusat. Ega seal eriti valida polnud, kuid see, mis oli, oli maitsev.
Kui selliseid ilusaid pühapäevi ja miks mitte ka muid nädalapäevi veel oleks, võiks isegi võibolla andeks anda, et see aasta nii nigel suvi oli!

esmaspäev, september 22, 2008

Museum

Kuigi ma reedel täitsa haige oli ja isegi voodist eriti välja ei jäksanud tulla, sain ma laupävaks juba täitsa tegusaks. Nii läksimegi, nagu plaan oli, Rihoga tibu kolmadna kuu ünna puhul välja sööma.
Eelmine kord Vapianos käies oli tibu meiega kaasas. Seekord jäi ta aga Koosu juurde ja meie olime linnas täitsa omapäi.
Läksime sööma restoran/lounge Museum'i. Suhteliselt hiljuti avatud koht ja tahtsime minna vaatama, mida see uus koht endast kujutab.
Stiililt üsna kaasaegne või noh selline nagu neid hetkel järjest tehakse. Loungi ja resto pool on üsna samad. ei ole nii, et resto mingi hullult pidulik. isegi laudlinu polnud laudadel. Ning menüü on samuti üks.
Hinnad on üsna soolased, aga tegelikult on igal pool hinnad täitsa kõrged. teenindus oli hea. Selle kohta küll nuriseda ei saa kui ainult see, et lauda kinni pannes ütlesin, et saabume seitsme-kaheksa vahel, aga kell pool kaheksa juba helistati, et kas te ikka tulete? NO tuleme ikka, kannatust!
Toidud olid ka nagu sellises kohas oodata võiks- päris head. Üllatus oli see, et seal ka sushit pakutakse. Kuid kuna vaim oli ikka suureks praeks valmis pandud, siis piirdusime seekord vaid kahe makiga eelroaks. Pearoaks võtsime mõlemad pooltoore veisesisefilee. Kahjuks oli see aga keskelt täitsa blody. Järgmine kord võtaksin ilmselt well-done. Menüü ise oli üsna kitsas. Lihast oligi ainult see ja siis talle karree. Veel oli valikus pardirind ning mitut sorti kala.
Magustoiduks võtsin mina õunakoogi ploomijäätisega ning Riho mingi küpsise ja kreemi kihilise asjanduse. Desserdid olid väga maitsvad, siin midagi viriseda ei saa.
Veel võtsime mulle virgin Mojito, alkovaba õlle, rihole kaks õlut, cappucino ja latte. Arve kogu selle sööma peale oli ~1050. Päris korralik hind, kuid ega me ennast tagasi ka ei hoidnud.
Hetkel ongi meil plaan tähistada iga kuu tibu sünnipäeva kuskil väljas söömas käies. Kui keegi on kuskil mingis põnevas kohas käinud, siis võiks meile sellest teada anda. Praeguse seisuga on järgmise korra valikus kas mingi sushi koht või üks aasia restoran millest Maira mulle põgusalt rääkis.

reede, september 19, 2008

beebikino vol2

nii, kuna ma eelmine kord piletitest ilma jäin, siis panin juba varakult kalendirsse kirja millal sepembri beebikino piletid müüki tulevad. Ja oh seda õnne, saingi veel paari üksiku vaba koha vahel valida ning seansile pileti ostetud.
Film oli muidugi suht koht mõttetud- the House Bunny ehk Ühikajänku. Mingi Playboy tibist, kes saab 27 ja on siis nii vana, et peab Playboy mansionist välja kolima ning kuidas ta siis maailma parandama hakkab.
Hoopis põnevam oli vaadata mis seal muidu ümberringi toimus. Ikka tõeline tittede armaada oli kohal. kes mängis kuskil põrandal, kes jooksis niisama ringi, kes sõi, kes karjus jne. Ütleme nii, et kui mul tibu paarkorda häält tõstis siis ei tundnud ma absoluutselt mingit piinlikkust.
Aga samas oli see jällegi tore vaheldus, sest ega lapsega ikka väga kinos käia ei saa. Ja ma olen suht kindel, et läheb järgmine kord jälle, mis sest et film on ilmselt nii nagu ta on ja ega seda nii kui nii eriti süvenenult vaadata ei saa.

fotomaania

Kui kõik lähevad septembris kooli, siis nüüd olen mina ka nagu kõik ja läksin ka kooli, aga seekord fotokooli!
Kirjutasin kuu alguses Eesti Fotole, et tahaksin osaleda algajate kursusel, aga kahjuks olid kõik kohad täis. Esmaspäeval aga kirjutati mulle, et kui ma veel soovin, siis vabanes koht neljapäeval algavale kursusele. Nii oligi mul juba eelmine neljapäev esimene loeng.
Väga põnev on. Tegelikult teadsin ma juba praktiliselt kõike, mida nad seal esimesel korral rääkisid, aga ikkagi on hea kui teadmisi kinnistatakse. Lisaks tuleb seal teha kodutöid, milledega ma juba usinalt algust olen teinud.
Ühesõnaga on hetkel mot laes ja äkki oskan ühel päeval veel head pilti ka teha. Vot see oleks ju küll tore!

kolmapäev, september 17, 2008

Salsa

Eile käisime Riho, ema ja Aarega Villemsi salsa tunnis. Väga kasulik, sest nüüd oskame me veel üht tantsu, millest ennem eriti aimugi polnud. Kõige keerulisem selle tantsu juures on minu meelest rütmi tajumine. Algul võttis ikka mitu minutit aega enne kui aru sai kus on takti esimene löök ja siis selles rütmis tantisda. Tuleb välja et olen ikka tavaline põhjamaade karu kes oskab ainult karusammu tatsuda :D
Aga veits harjutamist ja juba vallutasime Rihoga kogu tantusplatsi. Ei tegelt ei old asi päris nii kuigi eks Riho oleks tahtnud veits rohkem esineda küll.

Ütleme nii, et paarist tunnist mis me seal olime (võtsime kaks tundi järjest, algajad ja kohe edasijõudndu peale), saime tantsu enda jaoks suht selgeks. Eks nüüd edaspidi on lihtsalt veel uute ja huvitavamate keerutuste õppimine ja niisama rütmi jalgadesse tantsimine.

Kui kellelgi on veel huvi Salsa tundi minna või Argeniina tangot õppida siis andke teada. Juhendaja on minu vana sõbranna, kes on ise võistlustantsijana väga kõrgesse klassi jõudnud, Peda lõpetanud ning üldse terve elu tantsuga tegelenud. Põhisamm Salsas on suhteliselt lihtne, nii et esialgse liikumise peaks küll igaüks suht kiirelt selgeks saama.

Käisime külas

Eelmine nädal läks meil suuremalt jaolt külas käimiste tähe all. Alustasime pühapäeval kui käisime vaatamas Maidu uut maja Randveres, kolmapäeval käisime külas Riinul ning neljapäeval sõitsime juba Väike-Maarjasse vanaema juurde, kus olime kuni esmaspäevani.
Maidul on täitsa suur maja ja suht mõnusas vaikses kohas. Natuke muidugi on veel tunda vanade suvilakooperatiivide hõngu, kuid küll see paari aastaga muutub. Planeering on muidugi veits raiskav. Maja on kuskil 150ruutu aga tube on ainult kolm ning köök üsna tilluke. Samas neile hetkel on seal ruumi piisavalt. Majas elavad hetkel Mait, Kaisa, kaks kassi ning vahest hüppab läbi ka kohalik rebu (rebane).
Riinu juures polnud me ikka väga tükk aega käinud. Viimati oli nende ülisuur korter veel ühetolaine, kuid nüüd oli ta juba kolmetoaliseks transformitud. Ses mõttes on küll hea korterit karbina osta, et hiljem ise tead kuidas ja kui palju tube sinna sisse paigutad.
Sasika on ka juba täitsa suur ja varsti on nende majas veel üks laps. Uskumatu on mõelda, et umbes aastapärast on minu laps ka juba peaaegu nii suur kui Saskia praegu.
Vanaema juures oli nagu vanaema juures ikka. Ega seal midagi suurt peale söömise teha pole. Seekord õnneks üle poole kilo juurde ei tulnud, kuid on olnud ka kordi kui koju jõudes selgub, et olen poolteist kilo juurde võtnud.
Highlightidena võib välja tuua vanaema ja vanaisa sünnipäeva, siis käisime emaga Rakvere uues veekeskuses ujumas. Tõesti täitsa kihvt koht. Aga ilma saunakompleksi pääsmeta pole eriti mõtet minna, sest hinna vahe ei tasu ennast ära. Ja siis tegime veel vanaemaga suvikõrvitsa kooki. Ei old suurem asi. Aga eks ta uute retseptidega ju nii ongi. Kunagi ei tea kuidas ta lõpuks kujuneb enne kui asi valma.

reede, september 05, 2008

Päev vanaisa ja vanavanaemaga

Täna hommikul mõtlesin, et helistan linna vanaemale ja kutsun ta tibu ujumisele kaasa. Tibu on ju meile kõigile nii armas ja see oleks tore võimalus natuke koos aega veeta. Teiselpool võttis aga toru hoopis minu isa. Tuli välja, et ta on oma tunnid nii osavalt sättinud, et terve reedene päev on tal vaba. Räägikisn talle oma mõtted ära ning samuti ka seda, et pole kindel, kas kahte inimest lisaks lubatakse kaasa võtta. Peale administraatoriga vestlemist helistasin uuesti isale ning leppisime kokku, et kohtume kolmveerand üks.
Noh eks mul oli väike pabin sees ka. Mõtlesin, et nii kui nii on nagu Murphy seadus. Siiani on kõik ujumised väga ilusti läinud, aga kui täna tuleb vanaisale ja vanavanaemale näidata kui tubli tibu on, siis nii kui nii on üks nutt ja jonn. Aga õnneks oli tibu samas sõiduvees nagu ikka ja näitas ennast oma parimaist küljest. Tundus, et ta tõesti nautis seal basseinis sulistamist. Samuti tegi ta väga ilusa ja pika sukeldumise. Ja kuna ta nii rahulik täna oli, proovisin ka ise esimest korda teda ujutades kätt. Selgus, et kahekümneviie krooni eest võivad emad ise oma lapsi seal ujutamas käia.
Peale ujumist läksime kõik Kadrioru parki jalutama. Väga ilus ilm oli ja meil oli seal täitsa mõnna. Isal ja vanaemal oli kaasas ka päts saia et parte sööta, kuid kahjuks olid seal väljas sildid, mis keelasid linde toitmast. Nii me siis chillisime niisama ringi ja võtsime vahepeal pargipingil päikest. Vaatasime teisi inimesi ja ajasime lihtsalt juttu.
Vot selline tore päev oligi ja jälle jõudsime me pool kogemata koju alles kell pool viis õhtul.

Võimlemine Arcticus

Eile käisime me Arcitc Spordis võimlemas. Siiani olime me võimelnud ainult Pelgus, aga uudishimust oleme me juba ammu tahtnud teada mida ja kuidas kuskil mujal tehakse.
Tõsi, suht teist moodi oli seal. Positiivne oli see, et ruum oli suurem ja avaram, kohe kordades suurem ja titasid korraga võimlemas kordades vähem. Meie tunnis oli ainult kolm titat ning kokku võetakse ühte tundi kuni kaheksa titat. Tore oli ka see, et massaas oli hoopis teist moodi ja sai uusi võtted õppida. Mis aga ei meeldinud oli see, et õpetaja ei sümpatiseerinud mulle nii palju kui Pelgus. Ei teagi mis mulle tema juures ei meeldinud, tundus natuke selline pehmeke ja ma ei teagi. Veel ei meeldinud mulle see, et tund oli kuskil 10min lühem ja see, et puudus füüsiline osa emmedele ning sotsiaalne osa tibudele. Ning hind on Arcticus kallim kui Pelgus.
Sellele kõigele vaatamata olen ma otsustanud esialgu seal siiski edasi käia. Hetkel plaanin käia ühe korra nädalas Pelgus ja ühe korra nädalas Arcticus. Eks siis hiljem näeb mis sest teemast saab

teisipäev, september 02, 2008

Sony Ericsson ruulib

Tegelikult oleme me augusti kuus Rihoga omale hulga uusi "mängu asju" ostnud. Viimane neist oli 31.08 ostetud minu uus telefon Sony Ericsson W760i.
tegelikult hakkas mu vana telefon jupsima juba aasta tagasi. Aga kuna ma siis veel töötasin, ostisn omale HTC 2in1 telefoni-taskumärkmiku. Väga asjalik ja funktsionaalne. Muutis mu asjaajamise ühest küljest palju lihtsamaks, kuid kuna temaga polnud eriti mugav helistada, siis teisest küljest jälle natuke ebamugavamaks.
Koduseks jäädes vahetasin ta kohe oma vana, vahel jupsiva, Sony Ericsson K750 vastu tagasi. Kodus olles on mul alati arvuti kalender lahti kuhu üritusi kirja panna ning kodus olles pole vaja telefoniga wifi-s istuda, kuid helistada on ikkagi vaja, kuid keegi ei riidle kui vahest levi pole ja mind kohe kätte ei saa. Samas arvestasin, et hakkan vaikselt ka uut telefoni vaatama.
Nii siis läksimegi Rihoga pühapäeval poetuurile telefone näpuga katsuma. Sihikule olime võtnud Sony Ericssoni C702, kuid telefoni kätte võttes polnud ta üldsegi mugav. Funktsioonid olid küll vägevad ja põrutus ja niiskuskindel korpus samuti hea, aga kui ikka kõne vastuvõtmise nupp on kuskil väga x kohas ja väga väikese nupuna, siis andke andeks, seda telefoni ma küll ei osta. Ja väikesed olid tal tegelikult kõik nupud.
Siis aga leidis Riho riiulilt Sony Ericsson W760 ja vot see meeldis mulle kohe. Samuti olid tal paremad fuktsioonid ning ka mälukaart poole suurem kui C702-el. ja otsus oligi tehtud.
Nokiaid, LG-sid ja Samsungeid polnud meil mõtteski vaadata. Ei tea kuidas see küll nii on kujunenud, kuid kui meie perre uus telefon ostetakse, siis ikka ja jälle kipub see olem Sony Ericsson.

Ju nad on siis teistest ikka nii palju paremad :)

Meie toimetused

Oleme tibuga ühed toimetajad küll. Kohe üldse ei saa kodus püsida.
Lisaks sellele, et meil 4x nädalas trenn on, otsin ma kuidagi mitte tahtlikult alati veel asjaajamisi. Kui tavaliselt lahkume kodunt pool kaksteist, siis ega enne kolme ikka koju ei jõua. Täna aga tulime lausa kell 18 ja võimlema vabsee ei jõudndu.
Mis me siis tegime:
kõigepealt alustasime oma tuuri K-projektist. Läksime sinna ja ühinesime teistega lõunalauas. Lisaks jutustamisele viisin neile ka tomateid ja tüdrukud said tibuga mängida.
Seejärel läksime Foorumi keskusesse. Mitte shoppama, aga tibule ja endale uut passi tegema. Nimelt asub seal nüüd Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Harju osakond.
Tegelikult ei pea enne 15 eluaastat omama muud dokumenti kui sünnitunnistus, kuid kuna mul niikuinii plaan millalgi tibuga reisile minna, siis parem need asjad juba varakult korda ajada.
Siis helistasin ma oma linna vanaemale ja küsisin, et kas ta on kodus. Mõtlesin, et läheks käiks tema juurest ka läbi ja ajaks veits juttu. Väikesest lobisemiset kujunes kahe ja poole tunnine teejoomine.
Teel koju põikasime veel Rocca al Mare keskusest läbi. ostsime veits süüa, külastasime kohvipoodi ja uudistasime astelpaju loodustooteid.
Koju jõudes on tibu tavaliselt suht väsinud ja põõnab mõned tunnid vankris magada. Mis jätab mul natkue aega ka koduseid toimetusi teha.
Seega on meil ikka suht sisutihedad päevad, aga mulle meeldib kui kodust väja saab ja tundub, et ka tibule tegusad päevad sobivad

pühapäev, august 31, 2008

Tibul jäi pidu vahele

Eile oli Hellu sünnipäeva pidu. Kuna Kirke-Liis juba teada-tuntud peoloom on, siis olin loomulikult arvestanud, et võtame ta sinna kaasa. Siis aga, sama päeva hommikul, hakkas mulle väike kahtlus hinge pugema. Võibolla ikka ei ole hea koht kuhu laps kaasa võtta. Eelmine päev sain hellult veel täpsustusi, et tegemist on suhteliselt väikese kohaga ning suure rahva hulga ja valju muusikaga. Samas minemata ka ei tahtnud jätta.
Lõpuks helistasin emale, et äkki ta saab tulla last vaatama, sest ta pidi nii kui nii pühapäeval Tallinna tulema. Kahjuks olid temal aga plaanid juba tehtud. Mõtelsin, et proovin siis oma vanaemaga rääkida. Peoni oli jäänud kuskil seitse tundi ja vanaema elab Väike-Maarjas. Tundus suht mõttetu üritus, aga nagu öeldakse- lootus sureb viimasena! Ka vanaemal olid loomulikult plaanid juba paigas ning lisaks on temal hulga keerulisem linna saada, sest esiteks peab ta seiklema bussidega ning teiseks ei tule bussi Väike-Maarjast otse Tallinna.
Mõtlesin siis, et mis seal ikka. Pole seal nii hullu midagi. Paneme talle klapid pähe ja kui pidu juba väga suure hoo sisse saab, siis tuleme koju. Mis aga juhtus, oli see, et suht ruttu helistas vanaema mulle tagasi ning teatas, et tema hakkab nüüd paari tunni pärast ikkagi tulema. Nimelt oli ta teada saanud, et üks tema tuttav on just Väike-Maarjas ja hakkab varsti Tallinna sõitma.
Oi kus mul läks meel rõõmsaks. No olgu, Kirke-Liis jätab küll ühe peo vahele :), aga see on ju esimene kord kui me peale tibu sündi saame Rihoga kahekesi minna üritusele! Varem oleme käinud poissmeeste ja tüdrukute õhtul, aga siis me ei olnud ju koos. Mul tuli kohe eriline ärevus sisse.
Peol võtsin ma pool klaasi šampust ja sellest piisas mulle terveks õhtuks. tegelt poleks sedagi vaja olnud, aga noh sünnipäevalapsega oli vaja ju kokku ka lüüa. Inimesi oli lõpuks tõesti üsna palju ja mõnna oli see, et kohal oli ikka meie vana seltskond kellega alati koos istutud ja igast asju tehtud.
Ka tibu oli loomulikult hea laps olnud ning oma vanavanaemaga toreda õhtu veetnud. Meie saime aga natukene vabamalt võtta ja lihtsalt teineteise ja sõprade seltskonda nautida. Tore õhtu kõigile!

reede, august 29, 2008

Tulevane šhopahoolik

Juba praegu on näha, et Kirke-Liisist saab tulevikus ikka tõeline naine.
Päeva alustame kerge söögiga, seejärel mõned harjutsed ja venitused, siis beauty-sleep, seejärel ujumine ning siis ŠHOPPAMAAAAA. Tänane šhoping kestis meil näiteks 6 tundi ning tibu oli kogu aja suhteliselt rahuloleva näoga. Vahepeal kui minu ema omale riideid selga proovis, tegime meie omale kõrval riietuskabiinis söögipausi ning päev jätkus samas vaimus.
Kodunt lahkusime kell 12.15 ja tagasi jõudsime kell 21 ning ei saaks öelda, et tibul selle vastu midagi oleks olnud. Pigem oli ta veel parem laps kui siis, kui terve päev kods olla!

Nagu kala vees

Kirke-Liis käis täna juba neljandat korda ujumas. Kui varem ta ei viitsinud eriti kaasa liigutada ning tahtis, et teda lihtsalt ujutada, siis nüüd on ta juba ka ise veidike asjale pihta hakanud saama. Jama on ainult see, et praegu ta kas ei liiguta end üldse või sahmib nii, et paneb või ujutaja käest plehku. No kaksik nagu kaksik ikka :) Aga mis tal juba algusest peale on ilusti väja tulnud on sukeldumine. Täna sukeldus ta lausa kaks korda ning selle viimase sain ma isegi oma telefoniga filmile.

neljapäev, august 28, 2008

Kirke-Liisi esimene kino

No nii, täna tegime me Kirke-Liisiga siis sellise triki, et läksime Kosmosesse kinno.
Tegelikult mõtlesin ma seda salaja juba siis, kui Riinaga Sexi ja Linna vaatamas käisime, aga kuna ma pole varem kinos emasid nii väikestega näinud, siis ei julenud eriti edasi mõelda.
Täna siis aga peale võimlemist, kui tibul oli kõht täis söödud, läksime Kosmosesse luurele. Võimlemine lõppes 14.30 ja kell kolm hakkaski üks komöödia. Kuna pilet Kosmoses on 25krooni, siis mõtlesin, et selle raha eest võib ju proovida. Igaks juhuks olin kodunt ka tibule heli summutavad kõrvaklapid kaasa võtnud.
Pileti müüja ja kontrolör olid väga sõbralikud. sain hea istekoha, kohe väljapääsu kõrval suure vahekäigu taga, kontrolör lasi meid suurest liuguksest sisse, sest tibu turvahäll oli ratastel.
Film ise oli muidugi täiesti mõttetu. Uue ajastu Leslie Nielseni stiilis komöödia "Maxwell Smart- agent 86". Samuti väga vale film lapsega vaata minemiseks (kui arvestada, et tibu võiks terve filmi magada). sest kuna tegemist oli action komöödia-paroodiaga, siis oli seal ikka väga palju plahvatusi, tulistamisi ja muid äkilisi mürarikkaid tseene. Vaatamata klappidele tibu siiski paar korda natuke võpatas. Loodan, et talle sellega nüüd väga liiga ei teinud. Samas on mul hea meel, et me ikkagi läksime, sest nüüd ma tean, et temaga on võimalik kinos käia ja oma suva järgi filme valida ja me ei pea ainult leppima beebikino filmivalikuga.
Minu jaoks oli tänane kinos käik suur samm edasi, mis andis jälle natuke hingamisruumi juurde. Kes ütles, et lapsed panevad vanemad kinni?!? Muidugi mitmuses on nendega ilmselt juba kordades raskem kõike oma tahte järgi korraldada. Aga senikaua ei näe ma küll põhjust pabistamiseks :P

kolmapäev, august 27, 2008

Trennivaba päev

Kolmapäev on tibul vaba päev. Esmaspäeval ja reedel käib ta ujumas ning teisipäev ja neljapäev võimlemas. Kohe selline harjumatu tunne oli täna. Polnud mingit otsest kohustust teatud ajaks kuhugi minna. Ei teadnutki algul mida kohe teha.
Lõouks otsustasin päeva ikkagi mitte päris maha magada ning läksime vabaõhumuuseumi juurde jalutama. Mõtlesin, et teen kohe eriti pika ringi. Et kui tibul täna trenni ei ole, siis teeb hoopis emme trenni.
Mõeldud tehtud. Väga mõnus ring oli. Pikkuselt naca üle 7km või noh ütleme, et 7km. Kilokaloreid põletasin selle kõndimise peale 350kcal, mis on tegelikult ju ainult positiivne. Tegelikult oli peale kõndimist enesetunne niivõrd hea, et võibolla hakkamegi kolmapäeviti seal seda ringi tegema. Nii saab emme ka ennast lõpuks vormi!
Mõnna, mõnna, mõnna!

Sex and the City- the Movie

ohohoo, mul oleks eile nagu jõulud tulnud. Nimelt sain ma kodunt loa minna kinno!!!
See oli minu esimene kinoskäik peale Kirke-Liisi sündi. Kinno kutsus mind Riho õde Riina, seega oli võibolla ka Riho meelsamini nõus last hoidma kui ma oleks lihtsalt ise öeld, et vot nüüd ma lähen ja kõik :)
Filmiks oli muidugi naistekate naistekas- Sex and the City. Kinoks oli kino Kosmos. See on ikka hullumeelne, milline on piletihindade vahe. Me maksime kinopileti eest 25 krooni! Aga rahvast oli ka murdu. Kosmose suurest saalis olid pooled istekohad võetud.
Film oli muidugi suht sama mis serliaal, aga ega ma ka ei oodanudki midagi teist. ma oleks ilmselt lausa veidike pettunud olnud, kui film midagi teist oleks olnud. Seega mulle meeldis. Natuke nagu jäi mulje et peategelane proua Parker oleks veidike enne filmimist käsikirja muutnud, sest kõigil teistel tuli läbi teha üks mingi piinlik tseen. Tema piinlikuimaks tseeniks jäi see kui mr.Big laulatusele ei ilmunud, kuid see oligi ju filmi osa. Seda ei saa võrrelda Samantha ülepükste rippuva kõhukese, Charlotte õnnetuse ja Miranda tegemata tööga :P Ei tahtnud hetkel ropuks minna :P:P
Igastahes olen ma väga rahul, et sain üle tüki aja kinno minna, sest mulle tõesti meeldib kinos käia!

esmaspäev, august 25, 2008

Liina ja Priidu pulm

Laupäeval oli siis see päev kui meie kaks väga head sõpra abiellusid. Priit on olnud ülikooli ajal Rihole väga hea sõber ja reisikaaslane ning Liina jällegi minule. Priit kutsus Riho tööle Webmedaisse ja mina jälle Liina K-Projekti. Samuti oleme BESTiga igast asju koos teinud. Lisaks kõigele jagasime lausa poolteist aastat neljakesi Sütiste teel korterit.
Pulm ise oli nii öelda kahes jaos. esimene oli registreerimine Ammande villas ning teine osa oli pidau Uueda turismitalus. Ammande villas toimus kõik väga pidulikus võtmes. Enne registreerimist pakuti külalistele stiilseid alkoholivabu kokteile ning peale registreerimist trühvleid ning muidugi šampanjat. tseremoonia toimus vabas õhus ja kõik oli väga ilus. peale Ammandet läks pulmarong läbi Endla teatri parklast, kus Liina saatis õhupallidega ära oma neiupõlevnime, ning lõpuks Uuedale. Seal saime kätte oma toad ning pidu jätkus suures telgis. Telgis jagati ka ära ülesanded ning esimest korda elus sain ka mina pulmas keegi tähtis nina olla- nimelt olin mina see kes alati peale võtmist pidi kella ütlema :)
Rahvast oli ikka väga palju. kuulsin kuskilt, et pulma oli kutsutud 140 külalist. Samas tundsin ma peaaegu kõiki. Söögid oli väga head, bänd oli väga hea, ainus mis hea ei olnud, oli ilm. Avavalss tehti lausvihmas. Telk kattis vaid lauad ja istekohad, tantsuplats asus lageda taeva all. Kell 23 kolis pulm majja. Seal lõigati lahti tort nind mängiti maha pruudipärg.
Kirke-Liis pidas kogu möllule väga vapralt vastu. Kõik imestasid kui vaikne laps meil on :) Rõngaslinaga mul süles olles, tegime kolmekesi isegi mõned tantsud (mina, tibu ja Riho). Kahe-kolme vahel läksime kõik koos tuttu- tätisa pere värk kohe. Meiega olid samas toas ka Mait ja Kaisa, kuid tibu oli ka öösel ülimalt tubli ning lasi meil kõigil ilusti välja puhata.
Hommikul kõigiga hüvasti jättes, andis Liina meile veel ka väikese lillekimbu kaasa, mille ta oma lillekaunistustest oli teinud. Ja ega rohkemat polegi. Ootame muljeid kuidas Liina uue seisuse ja uue nimega
kohaneda on jõudnud.



Rohkem pilte vaata siit

reede, august 22, 2008

Kirke-Liis kahe kuune- Vapiano

Eile sai Kirke-Liis kahe kuuseks. Läksime selle puhul Rihoga õhtul linnapeale litutama. Mõtlesime, et läheks sööks kuskil huvitavas kohas, kuhu pole veel sattunud. Otsustasime minna kõikide lemmikkohta Vapianosse.
Esimene mulje oli tõesti et „oi kui lahe koht“. Aga peale seda, kui Riho oli 20min järjekorras seisnud, et meile pasta lauda tuua, ei tundunud ta midagi enam nii lahe koht. Kogu see aeg, mil oleksime tahtnud teineteisega juttu ajada, passis üks lapsega laua taga ja teine püstijalu sabas. Magustoidu peale me enam mitte ei mõelnudki. See eest käisime teel koju Selverist läbi ja ostime Tosca koogi ning hiljem tegin ma sellele veel vaniljekastet ka. Nii et suu me ikka magusaks saime.
Segavaks faktoriks Vapianos oli ka see, et tibu ennast kuidagi nii rahutult seal bistroos üleval pidas. Ei teagi mis värk oli, aga igatahes natuke jonni maiguline see tundus. Kuid täna hommikul üllatas ta mind see-eest täie raha eest. Esimest korda hakkas ta toolis istudes oma rippuvaid mänguasju uurima. Ja paaril korral lõi isegi palli, kuigi ma ei tea kas meelega või kogemata.
Õhtul tulid meile külla Anni ja Peeter. Minu vanad klassikaaslased. Kahjuks polnud ka täna tibu just kõige seltsivam. Algul küll püüdis veidike leplikku nägu teha, aga suht kiirelt sai ikkagi jonn võitu. Õnneks on mul selline häda-abivahend nagu kandmissall. Üldiselt on nii, et kui kuidagi ei saa, siis salli sees jääb ta ikka rahulikuks ja tihtilugu lausa magama.
Tagasivaadates on tibu see kuu ikka tublilt kasvanud. Hommikul tahtsin panna talle nr 62 sipukad jalga, aga võta näpust, juba väikesed. Veel oleme see kuu tublilt trenni teinud- 5x võimlemas ja 2x ujumas käinud ning see on alles algus. Hetkel on mul plaan käiagi temaga 2x nädalas võimlemas ja 2x nädalas ujumas.
Siis on ta see kuu vaikselt koogama ja naeratama hakanud. Süda läheb kohe nii härdaks kui väikegi muie tibu näole tuleb. Ja kui natukenegi häälitsus koogamise moodi on, siis oleme me Rihoga kohe platsis ning püüame temaga igast ilmajutte kokku rääkida. Ning lõpetuseks on muidugi Kirke-Liis see kuu igasugustel üritustel emme ja issiga kaasas käinud.



PS! jutt käib ikka 20. ja 21. kuupäevast!

esmaspäev, august 18, 2008

Kultuurne nädalavahetus

See nädalavahetus oli tõeline kultuurielamus. Kolm üritust kolmel järjestikkusel õhtul ja kõik täpselt kümnesse või enamgi veel!


„Muusa puudutus“

Reede õhtul käisime Laura kontserdil „Muusa puudutus“. Tegelikult oli see Laura, Taffenau ja Sergio Bastase kontsert. Üritus toimus Laulasmaa SPA kõrval mändide all mere kaldal. Väga mõnus bossanaova rütmiline rahulik ja kultuurne kontsert oli. Ei olnud mingeid laaberdajaid, vaid inimesed istusid terrassil, limpsisid veini või nautisid niisama sumedat suveõhtut. Muusika oli täpselt selline, milline ei ole veel ühelgi minu käidud kontserdil olnud. Just nii hea feeling oli, et tekkis tahtmine osta esinejate plaat ja seda teinekordki kodus veel kuulata!


„Ühes teises Eesti linnas“

Laupäeval läksime Viljandi Riho ema juurde. Viljandis on ka Ugala teater, kus iga suvi etendatakse ka mingit vabaõhuetendust. See suvi on neil repertuaaris komöödia „Ühes teises Eesti linnas“. Oleme juba ammu aru saanud, et ega Ugala näidentitega eriti mööda panna ei saa. Meie, sellise lihtsama žandri aramastajad, oleme alati Ugalast just meile meelepärast teatrielamuse saanud. Ka seekordne teatriskäik läks täpselt kümnesse. Selline kerge, lõbus situatsioonikomöödia. Ja ei olnud mingit pingutatust nagu „Publikule keelatud“, vaid tõesti muie tekib iseenesest näole ja naljade pärast ei pea ka eriti piinlikkust tundma.


Ruja rockooper

Vot sellist asja polnud ma küll varem näinud. Nimelt olid meil piletid pühapäevaks Vanemuise vabaõhulaval etenduvale Ruja rockooperile. Fantastiline ..... ma ei teagi kuidas seda nimetada ...teater, kontsert, kino. Sisuks oli ansambel Ruja lugu. Alates sellest kui saadi Kultuurikomisjonilt luba alustada oma eksisteerimist bändina kuni Alendri õnnetu hukkumiseni Estonial. Lisaks näitlemisele esitati 20 Ruja lugu läbi aegade, millede esitajateks olid väga tublid Eesti näitlejad (üheks nendeks, nimelt Alendri osatäitjaks, oli muideks minu paralleelklassivend Rakvere Gümnaasiumist, Sergo Vares). Lavale oli ehitatud kolm tuba ja dušširuum, millede vahel tegelaskujud jooksid. Kuid eriti ägetaks tegi lavastuse see, et kogu näidendit filmiti laivis ja näidati lava kohal suurel ekraanil. Kuid ei filmitud mitte suurt plaani, vaid erinevate nurkade alt ja erinevate kaameratega (kokku vist nelja kaameraga). Väga hea režisööri töö! Lisaks oli vahele miksitud lõike salvestistest originaal Ruja liikmetega. Väga naljakas oli vaadata kuidas noor Reet Linna ja noor Vahur Kersna üritasid proffesionaalset interviuud teha.
Ma olen ikka veel hämmingus, et selline lavastus suudeti valmis teha. Kui kunagi ka sellest DVD tehtakse, siis suht kindlasti leiaks ta ka koha minu riiulil!

neljapäev, august 14, 2008

Beebikino- my ass

Oi mul oli kõva plaan minna täna Kirke-Liisiga beebikinno. Mõtlesin, et ostan õhtul netist pileti ära, siis ei pea kinos järjekorras seisma. Sain ma ikka küll seda piletit ostetud. Kogu saal oli välja müüdud. Täielik pettumus. Ma ei tea, kui sellel üritusel nii palju inimesi on, siis miks nad seda siis ainult kord kuus korraldavad?!? Nüüd peangi septembrit ootama. Ning lisaks kõigele ei tea ju mis iba filmi nad võibolla järgmine kord näitavad.
Filmivalik beebikinos on minu jaoks täiesti arusaamatu. Seansid on jaotatud kahte vanuserühma- üks seanss on beebidega kuni 9kuud ja teine siis vanemad kui 9 kuud. Ja mõlemal seansil on üks ja sama mingi multa vms. No olgem ausad, sellel poole aastasel on ikka suht suva kas seal kinolinal jookseb multa või naistekas või perefilm vms. Ma saan aru, et üle 9kuuste seansil peaks jooksma juba midagi lastele, aga nooremate seansil tulevad emad kinno ikka enda pärast. Miks ei võiks siis näidata midagi mis ikka naistele peale läheb. Minu meelest oleks augusti beebikino nooremate seansil võinud Wall-E filmi asemel olla hoopis Mamma Mia või Sex and the City. Samas kui nii kui nii on saalid välja müüdud, ega siis ei viitsi ilmselt CocaCola Plaza hakata kahe erineva filmiga jändama. Kuigi minu tõlgendus sellele väljamüüdud saalile on see, et lapsega kodus olles otsid igasugust väljundit, et rutiinist pääseda. Seega võib ju filmivaliku osas lihtsalt silma kinni pigistada.
Nii, sain nüüd ennast natuke välja elatud. Suht samasisulise kirja saatsin ka CocaCola Plazasse. Eks siis näis, mis filmi nad septembri beebikinos näitavad. Kuigi ilmselt ei viitsi nad midagi ette võtta.

kolmapäev, august 13, 2008

Sulla-mulla

Täna käis tibu esimest korda basseinis ujumas. Ma nii ootasin seda, et näha kuidas talle veemõnud meeldivad. Vanniga on nii, et vahest talle meeldib, aga vahest on täitsa rahutu. Tundub, et basseinis sulistamine läks talle täitsa hästi peale. Muidugi see füsioterapeut, kes teda ujutas oli ise väga rahulik ja meeldiv inimene, eks see ka mõjutas last positiivselt. Ainus, mis tibule ei meeldinud oli selili ujumine. Sukeldumist me ka esimene kord ei teinud.Võtame kõike aegamööda, ikka nii, et lapsel hea oleks.
Mõtlesin, et hakkan 2x nädalas ujumas käima ja 2x nädalas võimlemas. Tundub täitsa mõistlik kava, saab ikka koduseinte vahelt välja ka.
Kui me teist korda võimlema läksime, oli tibu juba täitsa asjaline võrreldes esimese korraga. Järgmine ujumine on meil juba reedel, kes teab, võibolla saame siis ka juba selili ujumisega hakkama.

teisipäev, august 12, 2008

Võimlemine Pelgus vol2

Täna käisime Kirke-Liisiga teistkorda võimlemas. Oma eelmises kirjutises selle kohta olin ma suhteliselt pessimistlik. Siiski olin otsustanud, et käin vähemalt paar korda ikkagi edasi. Peale tänast tundi olen ma ülimalt rahul, et otsustain ikkagi uuesti minna. Tuleb välja, et iga kord on erinevad harjutused ja erinev kava. Tänaste ülesannetega tulime me juba palju paremini toime.Tunnetasin last palju paremini ning ka ise olin endas kindlam. Ainult ühte asja ei julenud kaasa teha, mis oli jalast kinni hoides pea alaspidi raputamine. Muidu olime aga täitsa tublid. Kirke-Liis küll alguses natuke nuttis ja oli rahutu, aga kui ma juba massaasi olin hakanud tegema rahunes ta üsna ilusti. Kui ma tänasesse tundi tegelt eriti minna ei viitsinud ning kerge skepstisega suhtusin, siis järgmist tundi ootan juba suure huviga.

Kodune kino

Meile on alati meeldinud kodus õhtuti kinofilme vaadata. Ja kogu aktsioon peab olema võimalikult lähedane kinoelamusele. Kui me korteris elasime, siis panime sellepärast akendele ekstra täispimendavad rulood. Heli jaoks on Riho organiseerinud eraldi süsteemi, et ikka 5.1 heli võimalikult hästi kostaks. Nüüd aga kui meil väike tibu majas on, ei saa ju seda heli enam nii kõvasti kuulata. Aga nutikad vanemad nagu me oleme, leidsime selle jaoks poest titade kõrvaklapid. Kui me need talle pähe panime, siis ausalt öeldes hakkas mul tast natuke hale, aga tegelikult ma usun, et ta oli nendega suht rahul. Või siis oli ta lihtsalt hea teeskleja!

esmaspäev, august 11, 2008

Alumnidega loomaaias

Pühapäeval toimus BESTi alumnide iga-aastane loomaaiakülastus. Üritus on mõeldud koos peredega ning esimest korda saime meie ka Rihoga tähtsa näo pähe teha, sest meil on ka nüüd tita ja oleme ka nagu päris perekond.
Kõik oli väga mõnus. Inimesed kellega koos olime on ju meie ammused tuttavad ja sõbrad. Loomaaed on väga ilusaks tehtud ja ehitustööd loomade paremate elamistingimuste nimel muudkui käivad. Samuti oli meil tellitud giid. Hästi asjalik tüdruk oli. Ükskõik mis looma puuri juures me ka ei peatunud, koguaeg teadis ta igast asju nende kohta rääkida. Väga, väga hea ekskursioon oli. Ise niisama loomaaias ringikäia on ka hea, aga sellise giidiga ikka täitsa super. Mõnus ja tore üritus oli!

K-Projekti suveteater

Sellel neljapäeval toimus K-Projekti igaaastane suveteater. Nagu ka eelmine aasta, oli etendus valitud Vana Baskini teatri repertuaarist. Tükiks oli komöödia „Publikule keelatud”.
Ütleme nii, et see üritus ei jätnud kahjuks erilist muljet. Enne teatrit oli väike piknik kus siis pakuti voki roogasid ja kuuma jooki. Inimesi oli kohal üks jagu, kuid oma töötajaid nagu eriti ei näinud. Oli igast tellijaid ja ametnikke, aga ei ole nii suur jutupaunik, et nendega kohe teab mis teema üles võtta. Aga kui see pre-party oli veel midagi, siis etendus küll minu meelest mingit kriitikat ei kannatanud. Tõesti, kui juba etendusele selline nimi on pandud nagu „Publikule keelatud”, siis peab ikka natuke totu olema kui sa seda ikka vaatama tahad minna. Võibolla olen hetkel liiga kriitiline, aga vähemalt „Publikule mitte soovitatav” oleks võinud ta küll vabalt olla. Ei olnud seal mingit nalja ja näitlejad olid ikka sama maneeriga, mis kõigis eelmistes näidendites. Tundus, nagu enamus dialooge oli välja mõeldud lihtsalt aja täiteks.
Väga targalt tegid Liina, Piret ja Kaja, kes vaheajal hoopis Baby Backi läksid. Meie kolm vaprat- mina, Riho ja Kirke-Liis sundisime ennast ikka lõpuni olema, aga ega mingit naudingut sellest küll ei saanud. Õhtu parim osa oligi see, kui peale üritust samuti Baby Backis teistega ühinesime ning suure ja maitsva pizza võtsime!

pühapäev, august 10, 2008

Võimlemine Pelgus

Kuna mul endal pole lastega kuni Kirke-Liisini eriti mingied kokkupuuteid olnu, siis tunnen, et ei oska eriti oma lapsega mängida ja loominguliselt tegeleda. Mõtlesin, et võiksin minna temaga kuhugi võimlema. Siis peaks teada saama igast harjutusi, mida oma lapsega teha ja üldse kuidas mängulisemalt suhelda.
Kuna aga on august, siis on enamus kohad hetkel puhkusel. Peale mõningast otsimist leidsin siiski, et Pelgulinna sünnitusmajas toimuvad tunnid ka suvel. Võimlemine toimub seal kolmes erinevas vanuserühmas. Kuigi osalesime 1-3 kuuliste tunnis, olime me siiski kõige nooremad. Lisaks olime me ainsana esimest korda. Seda kõike arvestades, on vist suht-koht loomulik, et me millegagi seal eirit hakkama ei saanud.
Kõigepealt kooriti lastel kõik riided ning ka mähkmed seljast. Siis hakkasime vaikselt massaasi tegema. No mina ei saanud aru milliseid punkte kuidas vajutada. Instruktor tegi küll kellegi lapsega kõike kaasa, aga kogu asi käis väga kiirelt ja kui sa ikka pole varem seda teinud, siis ei ole nendest suulistest juhtnööridest eriti kasu. Peale massaasi panime tited riidesse tagasi ning hakkasime igast harjutusi tegema. Minu meelest olid need nii ohtlikud, et ma tõesti ei julenud pooltel juhtudel kaasa teha. Arvan, et kui juhendaja oleks minu juures olnud, oleksin ma kindlasti saanud rohkem kaasa teha, aga üksinda oli küll tunne, et laps võib iga hetk mul kuskilt jalgade pealt alla kukkuda või ma ei tea mida.
Peale vigurvõimlemist tegime ühe rühma tantsu. Vot see oli alles esimene jõukohane asi minule. Kahju ainult, et see kogu tunni kõige viimane asi oli. Kui tants läbi sai hakkasid kõik seal vaikselt tittedele rinda andma. Ega ma ka siis pikalt ringi ei vahtinud vaid püüdsin ikka teiste moodi olla, kuigi söögi aeg veel käes ei olnud.
Ütleme, et mulle eriti ei meeldinud see võimlemine seal, kuid ma pole veel alla andnud. Proovin mõned korrad veel käia, äkki hakkab asi rohkem käppa. Kindlasti tahan sügisel mõnes teises kohas ka ära käia. Siis on hea võrrelda. Kuskil hakkame me igal juhul midagi tegema, ei saa ju terveks talveks koju manduma jääda!!!

Käe- ja jalajäljed

Kõik teavad, et väikesed titad kasvavad imekiirelt. Ja siis püüavad vanemad ja vanavanemad ja onud ja täidid teha hästi palju pilte ja filme ja muud, et jäädvustada kui väike üks või teine inimesehakatis mingis eluetapis oli.
Lisaks pildi tegemisele tahtsime me jäädvustada Kirke-Liisi käe ja jalajäljed kipsi. Võibolla me ise polekski selle peale tulnud, aga kuna kipsi kinkis meile minu ema Hollandi tuttavad, siis ei saanud ju seda enam tegemata ka jätta.
Ütleme nii, et ega see kipsiga mökerdamine nüüd kõige lihtsam tegevus ei ole. Esimene raskus millega me silmitsesime oli see, et segu lihtsalt kõvastus enne jälje jätmist kausis ära. Täitsa häbi lugu. Ma saan aru, et Riho ei tea, kui kiiresti mingi segu kivistub, aga mina olen ometi ju ehitusmateralide labori läbi teinud. Vot nii palju siis seda koolitarkust mul ongi!!!
Selline oli siis meie esimene katse jälgi teha.
Kuna aga meil ei ole kombeks kord juba alustatud tegevusi pooleli jätta, siis otsustasime, et Riho toob ehituspoest uue kipsi ja nui neljaks teeme me need jäljed ära.
Võttis aega, mis ta võttis, aga umbes nädala pärast oli meil kott kipsi laual. Ja hakkasimegi otsast peale. Seekord suutisme ennast natuke kiiremini liigutada ja saime isegi tibu jalad juba kaussi susata, kuid ega sealt nüüd mingit loetavat jäge küll järgi ei jäänud. Egas midagi, uus segu valmis ja katse kolm. Noh hakkas juba midagi nagu nendest plätserdustest aru saama, aga midagi ilusat seal ka ei olnud. Kuna aga lapsel sellest jurast juba täitsa siiber oli ja ta suht- koht täiest kõrist röökis, mõtlesime Rihoga selle kipsinduse lõpetatuks lugeda.
Kuigi jägedest eriti asja ei saanud, tegime vähemalt protseduurist mõningaid pilte, mis enam- vähem välja tulid!









PS! jäjed on tehtud 23.07.2008

teisipäev, juuli 29, 2008

Kadi tüdrukute õhtu

Sellel suvel on meid Rihoga juba kahte pulma kutsutud. Esimene on Kadi ja Gansu pulmad ja teised Liina ja Priidu pulmad. Nagu pulmadele kohane, tuleb eelnevalt korraldada üks korralik vallaliste õhtu. Sellel laupäeval oligi plaanitud tüdrukute õhtu Kadile.
Pulmad ja kõik sellega seonduv on ju nii lahe. Loomulikult tahtsin ka mina kõigest sellest actionist osa võtta, aga kuidas sa seda teed kui sul on pisike viie nädalane tibu kodus. Samal ajal toimus poissmeeste õhtu ju Kristjanile, mis tähendas, et ka Riho oli kodust ära.
Ega siis polnudki muud kui telefon kätte ja„halloo, tere vanaema...”
No eks see oli paras katsumus meile kõigile. Esiteks mulle, olla terve õhtu tibust eemal ja muidugi ka minu vanaemale ja emale, sest viimasest titest (minust) on ju juba 25 aastat möödas. Jah, ema ja vanaema tulid koos, sest eks ikka kaks pead on kaks pead ja neli kätt on neli kätt.
Tüdrukute päev hakkas tegelikult juba kell 11 hommikul. Kõigepealt läksime me Nõmme seiklusparki kus Kadi pidi läbima suhteliselt keerulise takistusteraja. Seejärel oli meil seal samas Nõmme basseinides piknik. Piknikul alustati juba kerge alkoholi ja isiklike küsimustega Gansust. Kuna mina aga alkoholi nii kui nii hetkel ei joo, siis läksin sinna autoga. Ja kui ma juba otsustasin autoga minna, siis võtsin ka Kirke-Liisi kaasa.
Peale piknkiu suunduti edasi kesklinna kus toimus veel Kadiga igast asju ning spa. Sinna meie Kirke-Liisiga juba enam ei länud.
Kuid samas ega me ka kehvemat päeva omale polnud plaaninud. Kella kolmeks läksime me juba minu emaga Villemsi ja Simoni juurde. Katil oli 19 juuli sünnipäev ning kuna nad just ka Inglismaalt Eestisse kolisid, siis oli ka põhjust soolaleivale minna. Seal lendas aeg tõsiselt kiiresti. Ma ei tea kust otsast seda juttu nii palju meil tuleb, aga kui uuesti kella vaatasime näitas see juba kuus. Kuna mina aga tahtsin kella üheksaks õhtul linna minna, et uuesti tüdrukute üritusega liituda, hakkasime ka Villemsi juurest juba koju sättima.
Kodus andsin veel viimased instruktsioonid emale ja vanaemale ning juba ma linna lendasin. Oi kui ammu oli see viimati kui ma ennast niimoodi üles lõin. Õhtu oli plaanis kuskil klubis lõpetada. Ma olin ikka täitsa erutatud kohe. Samas oli väga kurb tunne kodust ära minna ja laps sinna maha jätta. Ega me ei osanud ju keegi ette aimata kuidas tibu ennast õhtul plaanib üleval pidada. Eriti veel, et üks söögikord tuli asendada kunsttoiduga. Aga kõik laabus üliilusti- laps oli olnud väga rahulik ja kõigil oli väga mõnus.
Meie õhtu aga algas kell üheksa Stereos, kus me võtsime esimesed kokteilid ja õhtusöögi. Sealt edasi suundusime Valli baari, kus oli ette nähtud igale ühele üks Millimallikas. Õnneks olin ma autoga, mis tähendas et sellest õudusest ma pääsesin. See on ikka tõsiselt tuline jook. Valli baarist Prive-sse suundudes jooksime me kogematta kokku poistega. Õnneks oli Gans juba kuskile baari sisse läinud, nii et pruutpaar teineteist ei näinud. Prive’s oli hip-hop õhtu, mis mulle teadagi väga hästi peale läheb. Lisaks heale mussile tegi meie olemise lahedaks ka varem kinni pandud laud. Maha istudes toodi kohe säraküünlaga kaunistatud liitrine rumm, coca-colad, ananassi mahl, sidruni ja laimi viilud ning jääkuubikud.
Ütlen ausalt mul pole ammu klubis nii mõnus olnud ja ma polnud ikka väga ammu nii palju tantsinud kui too õhtu. Ma tegelt mõtlesin juba et ma olen klubidest välja kasvanud, aga tundub, et kui ikka hea muusika mängib eks siis ikka jalg tatsub ka!
Koju läksime me Rihoga koos. Tuli mulle tublilt Prive ukse taha järgi ning koos siis komberdasime autojuurde. PS! Poisid pidutsesid Hollywoodis. Mina jäin õhtuga ikka väga rahule ja usun et ka Kadil on ühtteist mida tulevikus meenutada!