neljapäev, jaanuar 29, 2009

neljakäpukil roomamine

Eile nägin esimest korda kui Kirke-Liis käputamise asendis hakkas ükshaaval jalgu kõhualla tooma. Peale mõningast katsetamist pani ta aga otsaesisega hea koksu vastu põrandat millele järgnes muidugi üks nutt ja kisa. Aga siit edasi juleksin teha ennustuse, et nädala pooleteise pärast peaks ta küll juba neljakäpukil vabalt ringi roomama. Noh elame näeme.

Eile oli Kirke-Liisi vanus 7k 9p ja õiget roomamist peaks ta siis ennustuse järgi tegema 7k 20p

kolmapäev, jaanuar 28, 2009

Paremate hindade otsingul

Viimasel ajal olen tähele pannud, et toidupoes on ostukorvi maksumus väga kõrgeks läinud. Keskmine hind on meil 600.- Ja ei saagi aru, mis teist moodi on. Ikka samad tooted. Järelikult on siis hinnad tõesti märkamatult nii palju tõusnud.
Nii siis mõtlesingi, et vaataks veidike ringi ja uuriks mis mujal poodides toimub. Alates eelmisest esmaspäevast oleme käinud kaks korda säästukas, ühe korra maximas, ühe korra prismas ja ühe korra rimis. Võrdlus teatud toodete vahel on järgmine:



Kuna ma nii lühikese aja jooskul nii mitu korda poes käisin, siis loomulikult ei ostnud ma korraga nii palju asju kui tavaliselt. Seega ei saa sellest võrdlusest veel täit järeldust teha. Kuid mida ma küll märkasin oli see, et Säästukas ja Maximas on valik palju kehvem kui suurtes Prismades või Rimides. Ning tegelikult hindade erinevust siiski nii suurt ei ole kui oleksin oodanud. Eriti halva maigu jättis Säästukale veel ka see juurde, et ma nägin juba teist korda aegunud imikutoitu. Mis lõppes sellega, et koju jõudes esitasin ma veterinaar- ja toiduametile ametliku kaebuse.

Hinnavõrdlusest niipalju, et ma arvan, et jätkan seda kahe suurema Rimi ja Prisma vahel, kuigi mu sisemine tunne ütleb, et Prisma on odavam.

teisipäev, jaanuar 27, 2009

Erki ja Elo

Nädalavahetusel käisime Jüri-Kati juures kõige pisemaid Maisasid vaatamas. No olid ikka armsad küll. Nad olid küll üks kuu ja üks nädal vanad juba aga ikkagi niiiii tillukesed. samas on Kirke-Liis olnud veel väiksem kui need tibud praegu. Ei suuda enam uskudagi et meie laps nii tilluke on olnud.
Igastahes on Jüril-Katil nüüd maja ikka täitsa rahvast täis ja igavust nad ilmselt lähiajal ei tunne.
Palju õnne neile!

Tiina 50!

19 jaanuaril oli Tiina juubel. Selle puhuks oli korraldatud suurem üritus Männimäel mingis kohvikus. Ettevalmistused olid meilgi täitsa suured. Kirke-Liisile oli lausa Väike-Maarja vanaema hoidjaks kutsutud. Ja seda sagimist oli ikka nii palju, et keset Viljandi teed avastasime Rihoga, et olime kõik oma peoriided Tallinna unustanud.
Õnneks käis siis minu ema Viljandi Seppeläs väikese tiiru ja ajas mingi abipaki ikka kokku nii et päris lõhkiste teksadega me peole ka minema ei pidanud.
Pidu oli muidu mõnus süldikas, kus joodi pitsist viina ja tantsiti sambat.

Võrevoodis püsti

päev enne 7kuuseks saamist tõmbas Kirke-Liis ennast võrevoodis püsti. Meie Rihoga olime muidugi väga uhked, et meil nii tubli laps on, aga järgmisel päeval arstile seda rääkides, selgus et see on siiski liiga vara. Ja nüüd peame hoolega jälgima, et ta seda rohkem ei teeks. Sest see koormab liigselt tema liigeseid ja ta ei ole selleks veel valmis.

Bride Wars

Jaanuarikuu beebikino film oli Pruutide sõda ehk Bride Wars. Minule täpselt teemasse :)
Siuke ehe naistekas jälle. Kõik oli nii nagu päris elus ju kunagi ei ole. Aga näitlejad oli head, eriti meeldis, et üks neist oli Kate Hudson. Emmedele kindlasti väga sobilik film.

RocknRolla

Ühel mingil jaanuari õhtul tuli Tiina meile. Ning meie Rihoga kasutasime kohe võimalust ning läksime üle pika aja koos kinno. Väheste võimalike variantide seast valisime Guy Ritchie filmki RocknRolla.
Film oli nagu Guy Ritchie filmid ikka. Ainult natuke selgema sisuga kui seni nähtud. Jõudis kõike ilusti jägida ning liinid ei läinud segamini. Mind isiklikult häiris natuke, et narko teemat nii palju käsitleti ja seda oli suht rõve vaadata. Aga see ilmselt ongi ka üks osa tema filmidest. sest kui mõelda, siis ka Snatchis oli üks väga rõve kaklustseen. Kuid siiski kaaluvad tema huvitavad ja omapärased vaatenurgad üles tema rõvedad tseenid. Ning lahedad olid ka seekord tegelastele pandud hüüdnimed. eriti andekas oli minu meelest Mr.OneTwo.
Seega mulle see film meeldis. Ma ei ütleks, et oleksind lausa vaimustuses, aga meeldis.

teisipäev, jaanuar 13, 2009

Kirke-liis ja porgand

Täna avastasin, et tegeltikult on lapsel väga tükk aega tegemist kui talle kooritud toores porgand kätte anda.
See on ilus värviline, seda on hea närida, sest see on jahe ja igemetele on mõnus tunne, see on natuke märg ja libiseb vahepeal sõrmedevahelt ära, mis tähendab, et seda on huvitav käes hoida ning see on ju tervisilik ka.

suurte titade võimlemine

Täna käisime Kirke-Liisiga jälle võimlemas. Ausalt öeldes ei mäletagi millal viimane kord oli, vot nii pikaks on see vahe juba veninud. Igastahes läksime me täna juba 6-9kuuste rühma. Ja harjutused olid ka hoopis teistsugused kui varasematel võimlemistel.
Kõigepealt istusime kõik ringis (19 emmet koos oma lastega) ja loopisime palle keskele kasti. Kui kõik pallid said loobitud, siis vaatasime kelle tita kui kiirelt neile järgi roomama hakkab.
Siis istusime kõik rätsepa istesse ja panime lapse enda sülle istuma. Ise hakkasime küljelt küljele kallutama ja laps pidi siis oma tasakaalu hoidma.
Siis tegime veel igast roomamisi, kukerpallitamisi ja mingit ringmängu. Ja emmedele mingied kõhulihase harjutusi ka kus laps siis ikka lisakoormust andis.
Väga vahva oli. Ja eriti tore oli muidugi see, et lapsed on juba nii suured, et hakkavad vaikselt omavahel sotsialiseeruma. Hästi äge oli seda pealt vaadata, aga kuna korraga on koos 6-9 kuused lapsed, siis palli taga ajades jääb ikka tugevama võim peale. Ning kuna Kirke-Liis alles 6 kuune on, siis pean seal ikka valvama, et talle päris pähe ei astutaks. Aga muidu oli lahe ja ma usun, et me paneme võimlemise omale jälle päevakavva.

ostureisil

Tibu on juba niii suureks kasvanud, et meil hakkab vaikselt riietest puudu tulema. Kuna peale jõule on alati igal pool suured allahindlused, siis läksime tüdrukutega Helsingisse väiksele ostureisile.
Kõik oli väga tore ja lahe, aga riideid oli ainult jube vähe mida võtta. Ilmslet oleksime juba vabsee mingi teisel jaanuaril pidanud minema, et mingitki valikut saada.
Aga noh ega ma päris tühjade kätega ka tagasi ei tulnud. Sain ikka mingi jope, vesti, mõned püksid ja bodyd ning paar pluusi endalegi. Kuid jah täna tellisin interneti poest veel igavese hunniku bodysid, sest hetkel kuskilt poest lühikese varrukaga riideid leida on üsna keeruline.
Aga mis siis et kõiki riideid mida vaja ei saanud. Ma polnud juba ammu Kajat ja Elisat ja Piretit näinud nii et seltskonna mõttes võib ürituse igati kordaläinuks lugeda.

neljapäev, jaanuar 08, 2009

Minu uue aasta lubadused

Nagu teada on väga popp uue aaasta hakul midagi lubada. Ausalt öegaldes ise pole ma seda eriti harrastanud ning kui kunagi mitu, mitu aastat tagasi ka ükskord lubasin 3kg maha võtta, siis ikkagi ei suutnud ma seda teha. Ja siis on juba sellest paha tunne sees, et ei suuuda neid asju teha ning mot kaob veelgi.

Samas on selles ka ju postitiivsust, sest äkki ikka natukenegi aitab see meil ennast paremaks ja ilusamaks inimeseks muuta. No proovime...

Minu 2009 aasta lubadused on

1)õmmelda lapsele uus voodipesu, mida ma juba 5 kuud olen edasi lükanud (tehtud 07.01)
2) Käia rohkem lapsega külas mängimas
3) Käia Rihoga rohkem külas
4) Mitte võtta rohkem kaalus juurde
5) Tolmurulli kodus nähes võtta kohe tolmuimeja
6) Töödelda videod normaalseteks klippideks
7) Helistada rohkem emale ja vanaemadele
8) Teha rohkem aiatööd
9) Koristada ära meie suur esikukapp
10) Sorteerida ära oma riided ning viia osa neist taaskasutuskeskusesse

kümme lubadust peaks olema piisav, mida jõuab veel täita. Aga noh eks elame ja näeme, tibusid loeme järgmisel aastal!

kolmapäev, jaanuar 07, 2009

Aastavahetus

See aasta (nagu ka kaks eelmist) sai vastu võetud Älli Aegviidu maakodus. Seltskond oli piisavalt suur, kuid kõik olid siiski omad. Süüa ja juua oli piisavalt, rakette sai ka natuke tavapoole saadetud ning pidu kestis kella 9ni hommikul.


Nüüd aga kroonik Roland Kenderi tähelepanekud:

PROLOOG
30 detsember 2008
Kui Pipi 30 detsembri õhtul magama heitis, oli meestel veel kõva töö käsil – ahjud tahtsid kütmist. Selline tervistkahjustav töö nõudis kõvasti ka profülaktilist ravi ja nii mõnigi kesvaeliksiiri pudel leidis sihtotstarbelist rakendust – kõvad töömehed Mitt ja Älli juba teadsid, et tervis ei ole naljaasi ja sellega ei tohi jamada.

AASTAVAHETUS
31 detsember 2008
Eelmise õhtu ja öö kõva ravikuur mõjus meestele positiivselt – saabumisel võttis vastu igati elu ja hea tervise juures, läikivate silmade ja karvaga peremees Älli isiklikult ning näitas külalistele eluaseme kätte.
(nüüd tuleb mõttes edasi lugeda Hillar Palametsa häälega) Veski talu oli kõrgete külaliste vastuvõtuks hiilgavalt ette valmistatud– toad köetud, lauad kaetud, lumi Otepäält kohale veetud (nojah, Andrus peab treenimiseks nüüd mõne teise lumise koha vaatama, sorri) ja viimasel hetkel kaevas Varvas spetsiaalselt ümberjõe jooksu tarbeks jõe kah maja külje alla valmis, minikosega ja puha . Sündinud oli nääriime - õues hakkas vulisema kaev imelise tujutõstva ja stressipeletava imeveega ja vaja oli ainult karahvini tühjenemisel seda kaevust täitmas käia. See kulus ära, kuna majandusdepressioon oli nii mõnegi mehepoja ja naisetütre musta masendusse lükanud (olgu siinkohal etteruttavalt märgitud, et hommikuks imekaev enam ei töötanud, keegi sai vist mingi sigadusega hakkama ja kõrgematel jõududel sai mõõt täis ning ime lakkas).
Enne kui kõrged külalised traditsioonilise eesti rahvakultuuri kriitilise osa, ohjeldamatu söögi- ja joogiorgiaga pihta hakkasid, oli vaja toost kah lausuda. See jäi traditsiooni kohaselt kõige näljasema orgialise lausuda ja Älli ei vedanud alt. Ainult et kroonik on kohati veidi sita mäluga ja toosti sisu meeldetuletamine jäägu siin lugejatele väikseks uue aasta vaimuharjutuseks. Igatahes oli hea toost. Jaa, ja neid tooste tuli veel, põhiliselt väikeste tegelaste terviseks, keda küll seekord ainult üksainus kohal oli. Kirke-Liis arvas kah, et see et tema üksi oma põlvkonda esindama peab ei kõlba kusagile ja tõmbas protesti märgiks laudlina puruks. Iseloomuga tüdruk, vat. Seepääle lubati kähku üksmeelselt, et lõpetatakse see öine logelemine ära ning hakatakse kõiki oma ihuliikmeid eesmärgipäraselt kasutama ja hiljemalt ülejärgmisel aastal on olukord märksa parem. Elame-näeme.
Läks suuremaks söömaks ja väikseks joomaks kah. Just siis, kui Päku ranne oli kõvast väljavalamisest lõplikult läbi ja käis siuke mõnus leiva ja viina luusselaskmise moment, kamandas Varvas, tuntud okultist, kõiki välja mingit päevavalgust kartvat taarausu mõjudega riitust läbi viima. Jaa, ja kõige hullemad kartused osutusidki tõeks – kõik pidid paprele kritseldama mõned nõiasõnad, siis mindi ümber jõe jooksule (Varvas on sadist kah lisaks kõigele, isegi rasedatele ei antud armu!), mis päädis nõiasõnade põletamisega hiiglaslikus lõkkes ja kõvema leelotamisega ümber lõkke.
Pääle saatanlikku riitust siirduti taas rahulikult häärberisse tagasi ja käima läks kõvem ennustustöö ja eelmise aasta ennustuste kokkulugemine. Armin avas õlle. Tundub, et majandusmagistrid olid herr Ansipi heietusi suure innuga kuulanud, igastahes klappisid nende eelmise aasta majanduskasvu ennustused päris hästi Ansipi ettekujutusega asjast. Ainult et statistikaameti numbrid olid millegipärast erinevad, kuradi statistikud tegid kusagil mingi arvutusvea raudselt. Nunii, eelmise aasta tibud said kokku loetud ja võistluse võitis peremees isiklikult. (Mis oli ka loogiline, sest kõik tahtsid rahulikult edasi pidutseda ja targem oli peremeest mitte pahandada.) Tundub aga, et majanduskasv/langus (see sõna hakkab järjest ropumat alatooni omama) oli sel aastal kõigile veelgi südamelähedasem teema kui eelmisel aastal, igatahes pressiti 1300 majandusküsimuse sisse ainult 1 kultuuriküsimus. Julgeks siin argumenteerida, et leidub inimesi, kes seda kultuurikategooria rubriiki üldsegi ei lahterdaks, aga sitta kah. Kui takkajärgi targutada, siis ühtegi küsimust ei tulnud teaduse vallast, mis kohe mitte ei sobitu Teadmistepõhise Eesti Vabariigiga, nii et pakuks ühe küsimuse ikkagi välja. Vastused saatke mängujuhile Raidole . Küsimus nr. 42 kõlab nii:
Kas CERNi mehed ja naised saavad LHC kiirendi sel aastal täisvõimsusel tööle?
Ja lisaks veel küsimus 42a kah:
Kas miniatuurse musta augu tekitamisega sellessamas kiirendis saadakse hakkama?

Pärast kõvemat kohvipaksu uurimist ja Pauksonite raamatutarkuste rakendamist aga hakkas toimuma mingeid imelikku asju. See Varba riitus ei läinud mitte aia taha. Kusagilt vendade Grimmide dimensioonist ilmus kohale Saabastega Kass. No ok, see üksi ei olekski nii imelik, a siis tuli teisest uksest karupoeg Puhh kah. Kass oli üritanud ennast Dagiks maskeerida ja see paks karu tegi päris veenvalt Usa häält järgi. Tükk aega madistasid hakatuseks, et kes on tellitud esineja ja kes mitte (mõlemad valetasid). Leppisid lõpuks kokku, et Saabastega Kass on tegelikult Cristopher Robin ja siis kukkusid kohe sigatsema (mis oligi ainult aja küsimus, sest nagu teada, on saabastega kass kirju minevikega pätt, umbes midagi analoogset Alex Lepajõega, ainult et erinevalt tühisest juveelivargast Lepajõest on Kassi hingel vähemalt ühe hiiglase ettekavatsetud mõrv. Puhh on jälle tuntud sadistlikke kalduvustega superegoist, kes igal võimaluse Põrsale kärna keerab, ilmselt väsis põrsas lõpuks ära, nii et puhh otsustas hoopis Veski tallu sigatsema tulla, ju ta oli kusagilt kuulnud, et Älli selline hea kergeusklik inimene on) – tegid inimesi lolliks ja määrisid neile igasugu alandavaid kohustusi pähe. Lisaks käisid ringi ja hirmutasid naisi vahepeal saunas leili võtnud poolalasti Riho ja Varvas. Hea, et Kaie samal ajal suupisteid ette valmistas, oli hea pärast seda stressirohket katsumust hakata kohe oma häda juustu ja vorstiga leevendama. Kõht oligi tühjaks läinud. Armin avas uue õlle.
Kõige tõsisemalt võttis Puhhi ja Kassi antud kohustust otse loomulikult P. Potter ja kasutas kogu vana aasta järele jäänud aega ära, et selle sisse mahutada kolm kõva toosti (mis rääkisid sellest, et keegi ei tohi Rootsi plagada ja juba homme teeme eesti majanduse uueks, nii et peerud kahel otsal lõkendama löövad). Tegelikult mahutas Priit vanna aastasse ainult 2 toosti. Kolmanda toosti ajal segas Toomas-Hendrik oma kõnega vahele. On alles mats. Armin avas selle peale uue õlle.
Ja siis alles hakkas nalja saama. Lõke lõõmas, ilutulestik tärises, sooviti õnne ja kallistati. Tina sulas, ja õnn tuli kõigi tinasse. Armin avas jälle uue õlle. Peale mida läks käima ohjeldamata tantsupidu, mis kestis hommikuni. Keegi kallas kõik joogid ümber, keegi sõi kooki ja keegi sõi kõik herned ära. Mingil momendil soovis härra Torm kõigile head uut aastat. Ja pidu kestis hilisvalgeni.
Suur aitäh Veski talu pererahvale selle võimsalt kordaläinud aastavahetuse eest!

EPILOOG
2009 aasta 1. jaanuari kroonika lõpetaks Artur Alliksaare sõnadega, millega 2009 aastasse astuda (aitäh, Päku ja Evelin):

AEG
Artur Alliksaar

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles elame praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.