kolmapäev, oktoober 29, 2008

Täna ma märkasin...

...et kõik pihlaka punased marjad on maha kukkunud. Ja siis ma vaatasin veel natuke ja nägin, et siiski paar marjakest hoiavad end veel oma peenikese varrega puuküljes.
Küll see sügis on ikka nukker aastaaeg

 

 

 
Posted by Picasa

teisipäev, oktoober 28, 2008

SCI ja Kalevipoeg Kerttu Rakkelt

No olgu. Et näidata, et ma ikka vahest loen ka, siis paar rida ka sellest. Türgi reisil suutsin ma läbi lugeda kaks mitte midagi ütlevat raamatut.
Esimene neist oli SCI serjaalil põhinev põnevik ning teine Kerttu Rakke poolt kirjutatud Kalevipoeg.
Kriminullidest rääkides, siis kahjuks on meil Rihoga täiesti erinev maitse. Minule meeldivad SCI raamatud ja temale jälle Agathe Cristie raamatud. Kahjuks just see tõttu, et me peame ju topelt alati reisidele raamatuid kaasa vedama.
Kerttu Rakkest rääkides oli Kalevipoeg ülla, ülla täitsa tema kõnemaneeriga kirjutatud lugu. Kuid erinevalt teistest tema raamatutest, ei avaldanud see mulle mingid muljet. Võibolla kuna ma just hiljuti lõpetasin tema "Kolmas Printsess", siis lihtsalt sai nüüd järsku natuke liiga palju. Ei tea. Igastahes on mul järgmisena plaani võetut Coelho "Brida". Ja kui peale seda veel midagi muud lugeda, võib äkki jälle Rakke raamatul kaaned avada. Eks siis näis.

Mälumäng

Õnneks päästis õhtune mälumäng Gansude juures laupäeva täielikust hävingust!
Olin suht närvis, et me tänu trikimehele õigeks ajaks kohale ei jõua, kuid tegelikult polnud sellest suurt midagi.
Umbes kella seitsmest teistega liitudes oli osadel võistkondadel vaid paar punkti, mis tähendas, et me polnud teistest sugugi võimatult kaugel maas.
Küsimused iseenesest olid muidugi suhteliselt raksed, kuid ma üldsegi ei imesta arvestades kes need koostas! Mängu lõppedes jäime me Rihoga tagant poolt teiseks :) aga mind ei morjendanud see absoluutselt. Tegelikult oli ikkagi väga tore. Rasked küsimused ei tähenda, et need oleksid igavad küsimused. Ning muidugi oli nii hea jälle üle pika aja vanu sõpru näha!
Koju tulles oli mul kohe nii palju motti, et hakkasin juba mõtlema, et milliseid küsimusi ma ise oma mälukal teistele nuputamiseks annaksin. Kui meid muidugi kutsutakse teine kord veel. Ah no kutsuvad ikka. Peavad kutsuma või siis PALUN KUTSUGE TEINE KORD JÄLLE :P

Trikimees

Laupäeval käisime vaatamas Eestimaa suurt imetegijat- Trikimeest.
Kuigi ma teda telekast eriti vaadanud pole, olid mu lootused ikkagi suhteliselt kõrged. Mõtlesin, et saab ikka mingid vägevat showd üle tüki aja jälle näha. Tutkit brat! Nii jama et anna olla.
Esiteks lükkas algus mingi 15 min edasi. No olgu, eks seda privileegi lubavad tänapäeval paljud staarikesed. Aga teiseks- pingutagu palju ta tahab, aga ikka oli näha, et kõik inimesed keda ta lavale kutsus, olid temaga mestis. Nii kolmandaks- etenduse tempo ei kannatanud mingit kriitikat. Lisaks sellele, et trikimees ise laval uimerdas, oli vaheesinejaks veel üks kileda häälega meeslaulja kutsutud. ja neljandaks- kõige olulisem, ma sain igast tema suuremast trikist aru. Ma teadsin praktiliselt kuidas kõiki neid publiku ahhetama panemise trikke tegelikult tehakse.
Mulle tundub, et ainus trikk, mis tal tõeliselt õnnestus oli see, kus ta pool publikut ära kaotas. Ja seda mitte sõna otseses mõttes vaid lihtsalt osad inimesed, nagu näiteks mina, kaotasin täieliku huvi tema edasiste toimetuste osas.

sünnipäevatrall

Laiskus, laiskus ja veel kord laiskus pole mul lasknud juba tükk aega siia blogisse midagi kirjutada. Aga kuna ma tahan, et sellest jääks kunagi maha ilus kroonika minu tegemistest, siis peab ennast jälle kuidagi järjele saama.
Üle eelmine nädala vahetus käis meil siis igast sugulasi külas. Põhjuseid inimesi külla kutsuda oli rohkem kui üks- esiteks minu sünnipäev, teiseks tibu 4 kuu sünnipäev ja ka katsik ning kolmandaks polnud veel riho onu oma perega meil külas käinud ehk siis nende jaoks lausa soolaleib.
Et kuidagigi kõiki neid inimesi ära mahutada toimus avatud ustepäev kahel päeval. Laupäeval käisid minu sugulased- ema, isa, vanaema, vanaisa ja veel kord vanaema ning pühapäeval Riho sugulased- onu kahe lapsega, tädi oma mehega, ema, isa, õed, vend ja vanaema.
Ega midagi erilist muidugi ei toimunud. ajati tavalist sugulaste juttu ja joodi kohvi. Aga ega perega kohtumiseks ei peagi alati mingit suur actionit korraldama. Kuid selleks et kõik head inimesed ikka ära mahuksid tuleb suure maja ehitada küll!

kolmapäev, oktoober 15, 2008

Lasteaiad

Võtsin siis ennast paar nädalat tagasi kokku ja läksime tibuga lasteaia kohta kinni panema. Valikus olid: Harkujärve lasteaed-algkool, Teelahkme lasteaed, Tabasalu Tibutare lasteaed ja Rannamõisa lasteaed.
Kõigepealt sõitsime Rannamõisa. Seal oli meil juhatajaga aeg kokku lepitud, aga kuna tal nii pikk kõne just samal ajal oli, siis rääkisin mingi muu tädiga. Peale avalduse täitmist palusn ka väikest tuuri majas, millest aga konkreetselt keelduti. Noh pole midagi, kõik tundus väga uus ja värske. Selgus, et maja on avatud alles 2005.aastal, mis seletab nii mõndagi. Igastahes oli seal kõik väga uhke ning mulle täitsa meeldiks kui tibu seal kunagi käima hakkaks.
Järgmisena sõitsime eksprompt Tibutaresse. Seal sain kinnitust juba varem kahtlustatud reeglile, et last tohib panna ainult kolme lasteaeda. No ma ei hakanud sealt siis enam ära ka minema ning otsustasin selle asemel Teelahkmesse mitte minna. Tibutare on siuke pesueht nõukaaegne hoone. Sarnane sellele, kus minagi kunagi käisin. Ei jätnud eriti sooja tunnet, kuid samas kuna ta on 8 rühmaga Harku valla suurim, on sinna võibolla kõige suurem lootus kohta saada. Samuti on neil siin vallas ainsana sõime rühmad.
Siis sõitsime kodulähedale Harkujärve lasteaed-algkooli. Kõigepealt panime muidugi otsapidi koolimajja, kus selgus, et lasteaed on hoopis kaugemas hoones. Samas sain seal teha lapse sünnitunnistusest koopia, sest lasteaias koopiamaisnat ei olnud. Lasteaeda jõudes oli täpselt lõunauinaku aeg. Trampisime laps turvahälliga kaenlas läbi rühma ja peale täpset manööverdamist magavate laste vahel jõudsingi juhataja juurde. Ütleme ausalt, et sealne olukord oli suht-koht trööstitu. Tegelikult mulle ei meeldiks kui tibu seal nii kokkupressitud hoones käima peaks, samas on ta muidugi kodule kõige lähemal. Ilusa ilmaga võib sinna lausa jala minna. Õnneks anti meile lootust, et paari aasta pärast peaks avatama Alasniidu lastead siin samas kuskil meie juures, kuhu siis see sama Harkujärve lastead kolima peaks. No elame- näeme.
Igastahes oleme me nüüd ilusti kirjas. Mis sest et kuskil kuuesajandad või nii, aga nagu öeldakse- lootus sureb viimasena!

Türgi 5-12.10.2008

Sissejuhatus

See aasta oli ilmapoolest üks õnnetu aasta. Peaaegu üldse ei olnud see suvi päikest näha, või vähemalt ei leidnud mina teda ja tema mind. Sügise saabudes hakkasin järjest rohkem ja rohkem jaurama, et minna kuhugi soojale maale. Kuid kuna laps on ikka väga väike, siis otsustasin lõpuks selle mõtte maha matta kuni juhtus midagi ootamatut...

Reportaaž Türgist Esmaspäev

Nüüd oleme siis oma suurte seiklemistega otsapidi Türki jõudnud. Ühelt poolt suht kreisi, sest idee sündis reedel ja pühapäeval oli juba lend, aga teisest küljest oleme me Rihoga hetkel üsna omaaja peremehed. Reisikaaslasteks tulid ema ja Aare.
Oi, oi kuidas ma kartsin, et kuidas tibu selle lennu vastu peab. Aga õnneks ei teinud ta teist nägugi. Oli täpselt selline nagu ikka. Paar korda üritas viriseda aga see ei tulnud tal eriti välja. Kolmveerand ajast ta magas ja veerand ajast oli niisama.
Hotell oli meil valitud 5*, et ikka kõik vajalik olemas oleks ja juhuslikult mingisse urkasse ei satuks. No minu standardite järgi annaks ta välja mingi 3 kuid mitte rohkem. Aga eks ta üks Türgi värk ole, mis sa ikka virised, onju. Täna vahetasime veel oma tänavapoolse toa ka merevaatega toa vastu ja vaikselt hakkan ma selle hotelliga siin aklimatiseeruma. Seda küll, et kui teistel on raskusi kliimaga kohanemisel, siis minul on jälle kõik sassis kui hotell või muu selline ei vasta ootustele. Mingid tobedad pisiasjad võivad nii häirida, et terve reis võib selle pärast untsu minna.
Aga ilm on siin mõnus!!! Ei mingit külma, ei mingit vihma. Samas pole ka liiga kuum. Täna oli tibu praktiliselt terve päev meiega basseini ääres. Vahepeal magas ja vahepeal vahtis niisama ja mõned korrad isegi naeris. Praegu tundub, et teda see siia tulek küll otseselt häirinud ei ole. Samas on ka alles üks päev möödas ja terve nädal veel ees. Eks siis paistab kui vapralt ja kui kaua ta vastu peab.

Reportaaž Türgist Laupäev

Hakkabki vaikselt meie lõunamaa reis läbi saama. Homme õhtul on juba lend koju. Vahepeal oleme aga ikka täie mõnuga puhata saanud. Koguaeg on väga mõnus ilm ja meri, mis on niiii lähedal on ikka niii soe! Ja ega me polegi eriti rohkemat peale lebotamise teinud. Mina olen läbi lugenud ühe raamatu (CSI) ja riho kolm ja pool raamatut (3 Agathe Cristiet ja hetkel on pooleli James Bondi avalugu). Tibu on vapralt iga päev praktiliselt terve aja basseini ääres olnud. Oleme talle ilusti 50+ kreemi peale pannud ning nahk on endiselt rõõmus ja roosa.
Teisipäeval käis tibu minuga esimest korda koos dušši all ja eile tegime talle vanni. Kuna lastebasseinis on suht külm vesi, siis sulberdas ta täie raha eest vannis. Veel oleme emaga kaks korda massaasis käinud. Minu meelest polnud midagi erilist, aga samas ega ta halb ka ei olnud. Kaks õhtut oleme lobby baaris kaarte mänginud, sest mingit muud suurt actionit siin ei toimu. Korra oli üks laulja kohale veetud, aga too kriiskas nii kiledalt, et me panime tibuga kohe tuppa peitu. Eile esinesid animaatorid scetchidega, aga kõik ikkagi kuidagi venis ja peale kolmandat etteastet läksime tagasi kaarti mängima. Eile õhtul jalutasime Rihoa kohalikku Bazaari vaatama, kus kirjade järgi pidi olema 350 poodi ning koggu kupatus pidi asume 560m kaugusel. No nagu türgi värk jälle. Tagasi tulles mõõtsime minu telefoni GPS-ga maa ära ja tegelikult oli sildil 1 eest puudu ehk turg asus kuskil 1,8km kaugusel :D Aga poode oli seal küll palju ja veel rohkem oli turulette. Ja igal pool siuke Türgi firma kaup et anna olla- Armani, D&G….
Täna on minu sünnipäev- juhuuu! Ei teagi kuidas see siis nii juhtus, et jälle oma sünnipäeval reisile sattusin (eelmine aasta olime Canaaridel). Ema kinkis kohe hommikul ilusad armsad kõrvarõngad. Eks need vist täna minu ainsaks kingituseks ka jäävad. Rihot teades ta ennast eriti selliste asjadega ei vaeva. Ma pean ikka väga, väga konkreetselt oma soove avaldama kui tahan, et tema mulle midagi kingiks, aga siis pole see ju enam nagu see õige kingitus, mis teisel inimeselt südamest tuleb. Siis jääb siuke väljapressimise tunne sisse. Konkreetselt asju suudan ma ise ka endale ju osta.
Kas midagi uue aastanumbriga ka midagi teistmoodi on, ei oska ma veel öelda. Samas oli väga ootamatu, et ma tahtsin täna hommikul Alanyasse minna, sest tavaliselt tahan ma ainult päikest nautida ja vaikselt kuskil lamamistoolil olla. Aga kuna keegi ei viitsi minuga kaasa tulla, siis kujuneb tänane päev ilmselt samasuguseks nagu kõik teised reisipäevad ja teiste reiside rannapäevad millede pärast ma üldse soojale maale tavaliselt minna tahan. Ja tegelt on ju nii ka mõnus. Igastahes plaanin ma tänast päeva täiel rinnal nautida!

Kokkuvõte

Vaatamata pettumusele hottelli osas oli reis ikkagi väga super! Ma olin päikesest nii kaua taga igatsenud ning seal oli tõesti nädal aega ehtne lõunamaa suvi. Hirmud lapsega reisimise suhtes olid asjatud. Tibu pidas terve reisi ning mõlemad lennud väga vapralt vastu. Iga päev oli nägu nalja täis, millest võib järeldada, et võibolla ta isegi veidike nautis teist kliimat ja teistsugust olemist. Kuid kõigele meeldivale vaatamata, ma üle nädala poleks samuti vastu pidanud. Väike vaheldus on hea, aga pisikese lapsega on kodus lihtsalt mugavam.


 

 

 

 
Posted by Picasa

kolmapäev, oktoober 01, 2008

Rocca al Mare ostuhullus

Täna avati Rocca al Mare kaubanduskeskuse laiendus. Mõtlesin küll, et ei hakka sinna trügima minema, aga ikkagi läksin. Ei tea mis see ime asi on mis inimesi niimoodi pöördesse ajab.
Poolteist tundi peale avamist (15.30) kohale jõudes toimus Euronicsis siuke möll. Helistasin kohe Rihole ja isegi tema plaanis oma ülejäänud päeva nii ümber, et saaks ka midagi ostma tulla :p
Keskus on iseenesest muidgi vägev. Enam pole absoluutselt mingit kihku kuhugi mujale shoppama minna. Kõik saab enam-vähem sealt kätte. Mis mulle eriti meeldib on see, et lastepoode on juurde tulnud ning sinna tehti ka Juku mängumaa. Hetkel on tibu küll liiga väike, et seal hullata, aga küll see aeg ka õigepea tuleb.
Pristma on samuti palju suurem kui enne. Võibolla et suurim Prisma mis seni üldse tehtud. Ja jällegi on lasteosakonna valik palju mitmekesisemaks tehtud. Ning riiete hindade osas ei pääse ükski teine pood ligilähedalegi. Vaatamata sellele, et ma alles eile tibu riided läbi sorteerisin ning tõdesin, et mul ei ole tükk aega poodi asja, ostsin ikkagi ühed armsad püksid ja pluusi. No ei saanud lihtsalt ostmata jätta!
Ühesõnaga on lahe, et siin pool linna ikka elu käib. Vaesed viimsikad peavad ainult oma Pirita Severi ja Viimsi säästukaga leppima. Meie siin saame aga kaupa valida nagu kunnid ning õigepea peaks ka Selver Rimile ja Prismale seltsi tulema.

Kolmas Printsess- Kerttu Rakke

Oleme siin vaikselt linna vanaemga väkese raamatuklubi moodustanud. Ostame rõõmsalt raamatuid ja kui üks läbi saab, siis laenab ka teisele. Vanaemale on hakanud meeldima minu Coelho raamatud ja minule jälle Kerttu Rakke romaanid.
Eelmine nädal lõpetasin ühe vana Rakke raamatu- Kolmas Printsess.
Nii armas raamat. Mulle jube hästi läheb selline stiil peale. Noh Küpsise Paradiisi vastu ta muidugi ei saa, aga Kolmas Printsess on ka mitu head aastat varem kirjutatud. Üldiselt on ta sellise lihtsa sisuga ja õnneliku lõpuga raamat. Räägib kuidas ühest mega beibest ilus ja korralik tütarlaps saab. hea ja kerge meelelahutus. Hästi selline eluline ja vahetu on kõik, kuid jah kuna raamat on kirjutatud kaheksa aaastat tagasi, on kohati ka tunda, kui palju on elu selle ajaga muutunud.
Muidu oli raamat kiire ja tempokas- mulle meeldis!