reede, juuni 27, 2008

Tita tuli!

Meie tita sündis 20. juunil keskhaiglas kaaludes 3128g ja olles 49cm pikk. Kuna tähtajaks oli määratud 1.juuli, siis tegi ta meile oma tulekuga ikka paraja üllatuse. Raseduse suurus oli sel hetkel 38+3.
Aga kuidas see siis kõik hakkas. Kõigepealt oli 19.06 Portugali Saksama jalka EM-i veerandfinaali mäng, mille kahjuks Portugal kaotas. Loomulikult olin sellest emotsionaalselt väga löödud. Mängu kõrvale rüüpasin kanget külma aedliiva teed. Aga kuna paljud perekoolis räägivad, et joovad seda mitu nädalat enne kui sünnitama lähevad, siis rohkem ma sellele ei mõelnud.
Peale väsitavat päeva ja pingelist õhtut läksin kuskil poole ühe paiku magama. Just magama jäänuna tundsin kuidas järsku midagi sooja voodisse niriseb. Hüppasin kohe püsti ning samal hetkel mõtlesin, et oi need on vist looteveed. Kuna olen kuulnud, et kui veed tulevad, siis oleks hea olla natuke pikali, sest muidu võib laps pahasse asendisse minna või nabanöör natuke välja tulla, siis viskasin kohe põrandale voodi kõrvale pikali. Põrandale just selle pärast, et voodit mitte rohkem märjaks teha. Seal siis külili olles üritasin Rihole selgeks teha, et tead mul vist tulid veed. Palusin veel vaadata, et kas on veed selged või rohelised. Sest roheliste vetega tuleb kohe haiglasse minna, kuid selgete vetega ei pea nii väga kiirustama. Jõudnud arusaamisele, et veed on selged, püüdsime mõlemad natuke maha rahuneda ja mõelda, et mis siis nüüd edasi saab. Kuivatasin end ära ja läksin voodisse tagasi. Voodis hakkasin hullult värisema. Arvan, et Riho vist natuke ehmus sellest, kuid ma selgitasin, et see on normaalne ja mul ei ole üldse valus. Olime siis seal voodis ja hakkasime valusid ootama. Aga oota palju tahad, valusid ei ole. Seejärel helistasime oma ämmakale. Meil oli varasemalt keskhaiglast ühe ämmakaga kokku lepitud, et kui me arvame, et on minek, siis helistame talle ja ta tuleb tööle. Selgus aga, et ämmakas on vabsee Eestist ära. Siis helistasin keskhaiglasse valvetuppa. Et vot selline olukord, et veed vist tulid aga valusid pole. Et kas läheb sünnitamiseks või mis värk on. Sealt öeldi, et me võime rahulikult kella seitsmeni oodata. Aga seitsmest peaksime küll kontrolli minema. Otsustasimes siis Rihoga, et proovime magada ja paneme äratuse kella viieks, siis peaks ilusti jõudma, sest kodus oli vaja ka sahmida.
Jaa ma siis sain kindlasti magada. Närvid oli ikka nii püsti. Ajasin riho kella kolme paiku üles ja ütlesin, et kuule lähme käime ikka seal valvetoas ära. Hakkasime siis oma haiglakotti kokku panem ja veel igast staffi autosse laadima. Võtsime lisaks oma padjad, Riho magamiskoti, magamisalused ja ma ei tea mida kõike veel. Tee peal tegime veel kahes Statoilis peatuse. Ühest ostsime omale süüa kaasa ja teisest siis kommikarbi, mille tahtsime anda ämmakale peale sünnitust. Haiglasse jõudsime kuskil kell pool viis hommikul. Vabandasin registratuuris ilusti, et neid segan, et ega mul vist sünnitaja nägu küll ees ei ole, aga minu meelest need veed ikka tulid. Selle peale saadeti meid KTG-d tegema. KTG näitas emaka tööd maksimaalselt vist 16%. Seejärel vaatas mind arst. Tegi UH ja ütles, et emakakael on täiesti toores ja et ei need küll veed ei olnud, sest lapsel on kõhus vett täitsa piisavalt. Pani diagnoosiks ebatuhud ja saatis koju. Ütles veel, et eks kaheteistkümneks ole näha kas läheb sünnitamiseks või oli valehäire. Koju jõudes käisin dussi all ja heitsin magama.
Umbes üheksa ajal hommikul hakkas riho oma telefoniga jälle asju ajama, mille peale mina ka üles äraksin. Tundsin siis, et vot vist on mingid valud tulnud. Et annab juba nagu tunda. Samas ei tahtnud uuesti haiglasse ennast lolliks tegema minna. Lebasin siis lihtsalt voodis ja ootasin millal nö ebatuhud ära kaovad  Kuskil kaheteist paiku ütlesin Rihole, et kuule sõidame ikka veel korra haiglasse. Teel haiglasse hakkasin veel kahtlema, et kas teeme ikka õigesti ja äkki peaksin hoopis oma arsti juurde Medicoverisse minema. Mulle oli pandud plaanilne aeg poole üheks. Helistasin siis autost oma arstile ja küsisin mis teha. Arst ütles, et mis sa siia tuled. Mine sünnitama, sul tähtaeg nii lähedal ju.
Uuesti haiglasse jõudes läksime kohe jälle KTG-sse. Suureks üllatuseks tuli seda tegema minu kunagine paralleelklassiõde Annaliisa. Valud olid küll juba täitsa tuntavad, aga suur aparaat seda ei registreerinud. Veel enam, kui mul tuli valu, siis KTG protsendid kukkusid kuskil 4 peale, muidu aga tõusid vist kuskil maksimaalselt 36% või midagi sellist. Peale KTG-d läksin uuesti arstile. Õnneks oli tööl juba uus vahetus ja seega ka teine arst. Palusin siis tal teha looteveetesti, et olla kindel kas olid veed või mitte. Tegi testi ja oh imet- test oli positiivne. Seejärel katsus ja ütles, et emakakael on täitsa küps, minge sünnitama. Mida asja, just teine arst ütles, et ebatuhud, see siin ütleb, et minge sünnitama. Väga tobe!
Läksime siis Rihoga kolmandale korrusele kus meile anti tuba nr2. Väga uhke tuba. Tõesti, avar ja puhas, suure kaheinimese vanniga ja oma WC ja dussiga. Peagi tuli sinna ka tore ämmaemand ja ütles, et ma mitte pikali ei oleks ja võimalusel ikka palju ringi liiguksin, et siis iga kord kui valu tuleb, liigub tita ka ikka natukene rohkem õigesse asendisse ja allapoole.
Hakkasin siis mööda tuba ringi tatsama. Vahtisin vahepeal aknast välja ja tallusin kott-toolil ja igast asju tegin. Riho istus tugitoolis ja mõõtis valusid ning nende vahesid. Valud olid koguaeg olnud 1 minut, vahed varieerusid 1,5 kuni 3,5 minuti juures. Umbes kahest tuli ämmakas ja tegi KTG. Kuna KTG ajal peab olema voodis külili, siis see oli küll ebameeldiv. Kui valu tuli, siis ikka oli juba raske. Nii oleks tahtnud ennast paremini sättida, aga mis teha. Peale KTG-d ajasin ennast jälle püsti ja üritasin ringi käia, aga ega sellest vist eriti enam midagi välja ei tulnud. Siis tuli Riho ja võttis mul selja tagant ümbert kinni ja käisime koos mööda tuba nagu kaks karu ringi. Riho veel üritas teha neid õigeid häälikuid, mida ma siis talle järgi hakkasin tegema. „Aa, Oo ja Uu-sid „ olin ma koguaeg teinud, aga siis lihtsalt hakkas mul hääl juba suht kõrgeks minema, kuid neid tuleb teha madala häälega ja seda siis Riho üritaski mind tegema panna.
Üks hetk tundsin, et enam ei jäksa kannatada ja tahtsin dussi alla minna. Komberdasin siis pool käpuli, pool püsti Riho abiga vannituppa. Ämmakas oli öelnud, et lase kuuma dussi sinna kus kõige rohkem valutab. Soe vesi jooksma ja sinna ma siis jäin oma võitlust võitlema. Riho sai ka esimest korda tugitoolis ajakirja kätte võtta ja mingit artiklit lugema hakata. Dussi alt tulles, ütles Riho, et kohe tuleb arst mind läbi vaatama. Eelnevalt oli ämmakas rääkinud, et tavaliselt avaneb emakakael 1cm tunnis, siis meil läheb sünnitamiseks umbes kella 23 paiku õhtul. Peale arsti läbi vaatamist olin üllatunud kui arst ütles, et mul on juba täisavatus. Kell oli sellel hetkel kuskil 16. Samas ütles ta millegi pärast, et oota veel kuskil pool tundi kuni tund ja siis hakka pressima. Ei tea mis värk sellega oli. Igastahes ajasin ennast jälle püsti ja jäin oma „aega” ootama. No nüüd olid valud juba päris hullud, aga õnneks tundusid nad mulle suht lühikesed ja valudevahed piisavalt pikad, et sellel ajal taastuda. Kutsusin Riho enda juurde ja palusn tal selga masseerida, sest oi kuidas just selg valutas. Nii ma siis üritasin seal mingi liikumispuki najal olla. Kui valu tuli ütlesin rihole, et ta mu alaseljale suruks ja ise proovisin kanni lihased lõdvaks lasta. Kuskil 16.45 ütlesin Rihole, et kutsu ämmakas ma ei jõua enam tagasi hoida. Ämmakas tuligi ja küsis, et kus tahan sünnitada. Ütlesin, et olen mõelnud järile, aga siin on ka ok olla. Selle peale veenis ämmakas mind ikka järile istuma ja hakkasime presse ootama. Oota ja oota, aga enam ei tule. No tulid mingid väikesed, aga mina ikka ootasin midagi sellist, mis mul seal püsti seistes olid. Kui olin paar pressi mööda last, ütles ämmakas, et ma ikka ise kõvasti kaasa punniksin. Hakkasin siis punnitama. Mulle üldse ei meeldinud. Siuke tunne nagu kõht oleks kinni ja ei viitsi enam WC-s istuda, aga vot keegi ütleb, et enne püsti ei tõuse kui asi aetud. Punnisin ja punnisin aga minu meelest küll asi kuhugi edasi ei liikunud. Ütlesin, et tahan ikka sinna püsti kus siuksed õiged valud nagu olid. Läksin püsti, pressid läksidki nagu natukene tugevamaks, aga ikka oli selline tunne, et mul küll sealt midagi välja ei tule. Mõtlesime siis, et lähen järile tagasi. Järil siis punnitasime kõik kolmekesi- riho istus voodi otsas, mina järil tema jalge vahel ja ämmakas põlvili näoga minu poole. Lõpuks tundsin, et oi press on läbi, aga jalgevahelt kole kipitab. Ämmakas ka midagi sutsib seal. Ütlesin siis kiirelt, et ära hakka mind lõikama, mille peale tema, et ei ma ei lõikagi kõik ilusti venib. Siis sain aru, et lapse pea vist paistab ja nii oligi. Ämmakas ütles, et kui tuleb järgmine press, siis pinguta täiest jõust. Aga mida ei tule on press. Vot siis läksin küll ahastusse. No nii kipitas ju ja ma pean lihtsalt passima seal. Küsisin, et kas ma niisama ei või pressida, aga selle keelas ämmakas mul kohe ära. No lõpuks siis see press tuli ja me jälle kõik kolmekesi seal punnitasime kuni järsku tundsin kuidas midagi väga sooja must välja voolas. Tuli välja, et see soe asi oli tita koos suure hulga looteveega millest osa lausa ämmakale pähe pritsis. Ma ei saanud kohe üldse algul aru, et mis oli juhtunud.
Ämmakas midagi sahmis seal ja järsku pani vopsti mulle tita sülle. Täitsa selline hallikas või lillakas oli teine ja järsku oli tuba hullult rahvast täis. Veel kolm tädi oli uksest sisse jooksnud. Sain aru, et vist on midagi jamasti ja hakkasin juba täitsa kartma. Ämmakas veel küsib kiirelt, et kas issi tahab nabanööri läbi lõigata. Mina ütlesin kiirelt ei, vaadake ruttu, mis viga. Aga nii kui laps oli viidud laua juurde, hakkas sealt väikest kisa tulema. Oi kuidas see kisa ikka rahustas mind. Hiljem küsisin Riholt, et kas ta oli väga nördinud, et ma ei last tal nööri läbi lõigata, aga ta väitis, et kõik on ok. Ta oli niigi igati asjas sees ja ikka parem kui spetsialistid lapse kohe üle vaatavad. Kui ma küsisin, et miks ta nii lilla oli, siis selgus et tital oli nabaöör olnud ümber kaela ja ümber jala. Kuid samas kuna presside lõpus pandi mulle KTG külge, millega tita südametööd jägiti, siis järelikult oli ikkagi kõik koguaeg kontrolli all. Hiljem tehti veel ka test, mille järgi lapsel oli kogu sünnituse ajal hapnikku piisavalt ehk siis nabanööri ümber kaela olek ei avaldanud mitte mingit mõju.
Nii me siis seal istusime- mina järil ja Riho voodil kuni titat kaaluti ja mõõdeti. Mõlemad võrdselt higist leemendamas. Ütlesin siis Rihole et ta ruttu sinna läheks ja lapse oma kätte võtaks.
Ja järgmine hetk oligi juba kui ämmakas andis ilusti teki sisse mähitud nöpsu Rihole ja mina hakkasin platsentat sünnitama. Ootasin jälle ühe paraja pressi mille ajal mina punnitasin ühest otsast ja ämmakas sikutas nabanööri teisest otsast. Ja vupsti oligi platsenta ka täies tükis väljas.
Edasi selgus, et olin ikkagi saanud kuhugi sissepoole ühe väikese rebendi, mille siis ämmakas ilusti kinni õmbles. Lahklihasse ega kuhugi mujale mul rebendeid ei tekkinud.
Vot selline sündmuste rohke päev oli 20 juuni. Midagi väga hullu selle sünnitamise juures ei olnud. Loomulikult on need valud vastikud ja ebameeldivad, aga sellel korral vähemalt täiesti talutavad. Ning eriti veel kui sul on kõrval tubli mees, kes oskab nii moraalselt kui ka füüsiliselt sind igati toetada.







neljapäev, juuni 19, 2008

Kirbi imemasin

Täna käis meil müügimees. Tahtis müüa Kirbi puhastusseadeldist. Noh oli ikka vägev masin küll, aga sorry, ma ei maksa koos igast allahindlustega tolmuimeja eest 35 tuhat. Ma parem tellin omale paar korda aastas koristusteenust ja ikka olen võidus.
Aga samas kui rääkida Kirbi positiivsetest omadustest, siis tõesti meie praeguse tolmukaga võrreldes puhastas Kirbi meie pea ainsa vaiba ikka väga hästi ära. Samuti tõmbas ta madratsist igast koledaid asju välja, kuid see on paratamatus, et madratsisse tolmulestad sisse lähevad. Tuleb lihtsalt rohkem tuulutada ja kloppida. Kuid vaatamata tema üli osavale imemisomadusele ei ole meil seda masinat vaja, sest enamus põrandapinda on meil puitlaudis ja selle pealt ei ole ju vahet millega sa selle tolmu ja sodi ära võtad. Tegelikult kui müügimees hakkas demonstreerima, siis ta ei saanudki meie põrandalt eriti sodi kätte kuigi ma pole poolteist nädalat põrandaid korralikult puhastanud. Ainult igapäevaselt köögi osas harja ja kühvliga sodi kokku lükanud.
Võib öelda, tore, et ta tuli ja meie vaiba puhtaks tegi, aga sellest on veel vähe, et me sellise suure summa raha kellegi teise taskusse paneksime. Kodu saab ka palju odavamalt korras hoida!

esmaspäev, juuni 16, 2008

Indiana Jones ja kristallpealuu kuningriik

Tegelikult tahtsin ma minna täna vaatama filmi Pruudipoiss ehk Made of Honor, mis pidi hakkama kell 13.25. Rõõmsalt kinno jõudes ja piletit ostma hakates teatas mulle kassapidaja väga sügava rahuga, et vot täna seda filmi ei näe, sest just täna on neil selles saalis remont. Aga homme saab küll. Väga hea teada, aga mina olin ju täna linna sõitnud. Mõtlesin siis, et vahet pole ja lähen järgmisele filmile mis hakkab. Päris järgmine film oli KungFu Panda, aga suhteliselt kohe (13.50) hakkas ka Indiana Jones.
Vanasti ma tegelikult absoluutselt ei kannatanud selliseid ebaloogilisi seiklusfilme. Kuid viimasel ajal olen ma üldse palju leplikumaks muutunud ning igasugused vanad Indiana Jonesid ja National Treasured on täitsa vaadatavaks muutunud. Tuleb lihtsalt arvestada, et see no üks suur muinasjutt.
Võrreldes varasemate osadega, oli see järg ikkagi tunduvalt parem. Mis sest, et näiteks kilomeetreid jeebiga mööda džunglit sõites on siledam tee kui Tallinna tänavatel või suurest kosest nabani vette kukkudes ei juhtu ju tegelikult midagi. Kui ta selliste asjadega hakkama ei saaks, siis ta poleks ju Indiana Jones. Mis häiris oli halvasti räägitud vene keel. Kuna osad tegelased filmis pidid esindama KGB agente ja nende käsilasi, siis nende omavaheline vene keele hääldus riivas isegi minu suguse võihku kõrvu.
Näitlejate poolelt üllatas mind ikkagi kui kohutavalt vana on juba Harrison Ford. Kohati tundus ta ikka tõeline taat. Kui varasemates osades mängis tema isa Sean Connery, siis selles osas tundus ta juba vanem kui Connery omaaegsetes osades. Väga meeldis mulle seevastu Cate Blanchett. Treilerit vaadates mõtlesin, et järjekodne 101 dalmaatslase potiemand, aga Blanchett oli väga omal kohal.
Kokkuvõtvalt mulle meeldis. Kõik seiklusfilmi elemendid olid omalkohal, millele lisandus veel suhteliselt palju Spielbergile omaseid suuri eriefekte. Mis sest, et enamus oli arvutiga tehtud, millises filmis tänapäeval see siis teistmood käib? Kui kunagi see film telekasse jõuab, siis ilmselt vaatan koos Rihoga seda filmi uuesti, sest seekord kahjuks Riho kinno ei jõudndu kuigi ta seda kindlasti näha oleks tahtnud.

reede, juuni 13, 2008

Smilers vs The Sun

Seoses Centrumi uue DP tegemisega olime me mõlemad eile Rihoga jälle Viljandis. Plaanisime juba hommikul enne äraminekut, et kui õhtul peaks olema ilus ilm, siis läheme Smilers/The Suni kontserdile. Päeva ajal küll sadas ja oli üsna trööstitud, kuid õhtuks ilm selgines ning kontsert jäi plaani.
Kohale jõudes oli Smilers just alustanud. Võtsime omale koha ühel künkal, enne õiget nõlva, kus oli väga hea vaade ja heli. Üleüldse oli rahvast natuke vähe võitu. Mitte, et plats tühi oleks olnud, kuid ma olen seal olnud ka kontserdil kus võiks öelda, et on poole rohkem inimesi.
Smilersi lood olid vanad hitid. Võttis jala tatsuma ja mõnusalt kaasa laulma. Isegi Rihol tuli paar karu häält kurgust välja. Kui Smilers peale tunniajast esitust lõpetas, olin juba otsustanud, et kontsert on ennast minu jaoks ära tasunud. Peale Smilersti tuli lavale The Sun. No sorry, aga nad jäid Smilersile alla. Esimene lugu, mis nad esitasid oli ikka väga kotis. Heli ei kõlvanud kohe üldse. Ei instrumentaal kui ka vokaal. Ma ei saa aru, mis neil valesti oli, aga sellist mõnusat fiilingut nende esitusest ei tekkinud.
Kui enne kontserdit arvasin, et eks põhi tegijaks saab ikka Padar and the Sun, siis peale kontserdid olin õnnelik, et alustavaks bändiks oli Smilers, sest muidu võib-olla polekski viitsinud neid ootama jääda. Sest pole midagi teha, The Suni esitust me lõpuni kuulama ei jäänud. Nad suutsid küll iga looga oma heli paremaks keerata, kuid mõnus feeling nende etteastest jäi minul vähemalt saamata.

kolmapäev, juuni 11, 2008

Perekool

Käisin täna oma elu teises perekooli loengus. Esimene loeng, kus ka Riho kaasas oli, oli imiku hooldusest ning tänane loeng oli imetamisest. Tegelt ei jätnud kumbki erilist muljet.
Peale imiku hooldust küsisin Riholt, et mis ta arvab, ning tema sõnul ei saanud ta küll millegi võrra targemaks. Suht sama oli mul täna imetamise loengus. Kõigepealt räägiti pool tundi, misk on imetamine hea nii lapsele kui emale. Daa ma tean ise ka et see on kasulik, mulle pole vaja seda ajuloputust teha. Siis rääkis imetamisasendist ning lõpuks näidati filmi.
Mulle kohe üldse ei meeldi need filmid, mida seal perekoolis näidatakse. Tuletavad väga kunagist terviseõpetuse tundi meelde. See taustamuusika ja teksti peale rääkimine ja ma ei tea. Igastahes mõtlesin, et mulle aitab ja rohkem ma sinna perekooli ei roni. Mul on kodus kaks raamatut, kus peaks samuti kogu vajaliku info kätte saama kui peaksin mingis asjas jänni jääma.

Aga siis mõned faktid, mis mulle tänasest loengust üldse meelde jäid:
• Keskhaigla imetamisnõustajad on kohal 10-14. Kui vaja, võib sellel ajal nende juurde minna ja oma probleemidest rääkida.
• Tund aega peale alkoholi tarbimist on alkoholi sisaldus rinnapiimas kõige kõrgem. Mida aeg edas, seda väiksemaks see jälle läheb.
• Esimene imetamine võiks toimuda 2 tunni jooksul peale sünnitust
• Levinumad nibukreemid on PureLan, Bepanthen, Avent ja Weleda. Nibukreeme ei pea maha pesema.
• Rindade suhtes on parim imetamise intervall 3h tagant.
• Piimapaisu korral tuleb imetamist jätkata ja peale imetamist panna rinnale midagi jahedat. Hästi sobib rinnahoidja sisse panna kapsa lehtesid, kuid tuleb vaadata, et nibud ei oleks kapsaga kaetud
• Piimapaisust võib tekkida palavik -38, mis võib kesta ööpäev. Selle vastu võib võtta Paracetamoli
• Rinnapõletik on kõrgema palavikuga. Samuti võib võtta Paracetamooli, kuid kui ööpöevaga palavik alla ei lähe, siis tuleb minna arstile
• Piimakogujast saadud piima võib anda kas süstlast, lusikast või topsist
• Peale söömist tõsta laps 10-15min püstisesse asendisse
• Lapse normaalne 1 kuu kaaluiive on 500g

teisipäev, juuni 10, 2008

Jaan Tätte Õisu mõisas

Riho ema elab aktiivset seltsielu organisatsioonis Lion’s Club. Tegemist on heategevusliku organisatsiooniga, kus siis mõeldakse välja erinevaid üritusi, mille kaudu aidata abivajajaid.
Sellel reedel oli neil üritus Õisu mõisas, kuhu oli kutsutud esinema Jaan Tätte. Piletiraha koguti fondi, mis aitab ellu astuda ühel lastekodu lapsel.
Ütleme nii, et viimane kord kui ma Tättet laivis nägin, oli se Leigo järvemuusika festivalil. Ei jätnud erilist muljet, sest esinejad olid keset järve ja rahvas istus eemal kaldal. Kuid õnneks vastupidiselt Leigole, oli Õisu mõisa üritus väga super.
Kõigepealt rääkis sepakoja eestvedaja mõisa ajaloost. Ei olnud selline kuiv ja igav jutt, vaid just selline motiveeriv. Mehel silmad särasid ja isegi endal tekkis tunne, et kui oleks rikas, vot siis ehitaks ka mõne vana Eesti mõisa üles. Seejärel alustas Tätte. Ülla, ülla, aga Tätte on pärit Puiastust, Viljandi maalt. Üles kasvanud samuti ühes vanas mõisa hoones ja sugulastega suviti Vilsandil aega veetes alles armus ta sellesse saarde. Kogu jutt ja suhtlus Tättega oli väga personaalne, mis oli vääga lahe. Lionsi president, kes ta esinema kutsus, oli olnud Tätte inglise keele õpetaja ja kohati oligi nii, et Tätte seisis ta ees nagu koolipoiss õpetaja ees. Nii naljakas vaatepilt. Samuti olid Tätte pajatused väga personaalsed. Puudutasid inimesi, keda paljud Viljandi inimesed teadsid. Kellele mis laul on pühendatud jne.
Mulle jäi õhtust väga positiivne mulje ning ma poleks uskunud, et Tätte selline naljamees on. Pidasin teda rohkem filosoofiks, aga tegelikult sai ikka tema lugusid kuulates naerda nii et kõht kõveras. Ja mis talle endale veel nalja tegi oli see, et kõige lõpuks telliti talt laul, mida rahvas selgelt ja kõva häälega kaasa laulis. Oli näha, et sellist olukorda polnud tal varem olnud, aga mis siis. Ka minule isiklikult jättis see natuke koomilise mulje nagu Reet Linna saates Laulge kaasa, aga vahet pole. Pea asi et kõigil tore oli.

neljapäev, juuni 05, 2008

Rihoga joogas

Käisime täna koos Rihoga rasedate joogatunnis. Seal on aegajalt nii, et kutsutakse mehed kohale ja räägitakse rohkem tugiisiku rollist ning proovitakse läbi ka sünnitusasendid.
Seekord olid kõik kohal koos meestega ning paare oli ligi 20. Seega ei ole see meeste sünnituseks ette valmistamine ja kaasa võtmine midagi uut ja erandlikku.
Mis me siis tegime? Väga pikalt tegelesime lõdvestava hingamisega. Riho jaoks oli see harjutus suhteliselt raske. Probleemiks oli see, et ta koguaeg haigutas. Ma tõesti loodan, et kui tal on vaja sünnitusel mulle meelde tuletada kuidas lõdvestavalt hingata, et ta siis ikka keskenduda suudab. Siis hääldasime lahtiseid ja kinniseid häälikuid, näidati meestele kuidas naist masseerida ja milliseid valutusvõtteid kasutada ja milliseid asendeid väljutusperioodiks võtta. Samuti loeti meestele sõnad peale, et nad ei laseks ämmaemandal niisama naisele pähe istuda vaid ikka võitleksid naiste soovide eest. Räägiti kuidas juba ainult mehe kohalolek annab naisele lisaenergiat ja jõudu ning et lisaks füüsilisele toele on sama oluline olla moraalseks toeks. Sest naine on sünnitusamajas võõras keskkonnas ja peab tegelema kõige intiimsema tegevusega, seega on hea kui ta tunnetab, et mees temaga seal koos on. Üldse oli tegelikult vist juttu selles tunnis rohkem kui reaalseid harjutusi. Samas mulle see meeldib, sest harjutused on niikui nii suhteliselt samad koguaeg, aga rääkides erinevatest sünnitustest saab alati midagi uut teada. Räägiti veel näiteks, et kui laps sünnib vanni, siis ei tohi ta sündida nii, et on vahepeal õhu käes, sest siis võib tal tekkida hingamisrefleks ja kui uuesti vanni sulpsab, siis võib vett sisse tõmmata. Samas kui laps sünnib otse vette ja siis mingi hetk ta vannist välja võtta, et pea ta juhul kui nabanöör veel tuksub, kohe hingama hakkama. Oluline on, et tal nahk oleks roosakas ja lihased toonuses. No tegelt räägiti ikka igast erinevatel põnevatel teemadel, kuid seda ei jõua lihtsalt siia kõike kirja panna.
Mis mind selles tunnis häiris oli tegelikult Riho suhtumine. Tundus, et talle ikka ei lähe eriti selline keskendumine ja selline pool mediteerimise teema peale. Ma natuke isegi kardan, et ta ka sünnituse juures muutub selliseks kärsituks või ma ei tea. Aga mina tahaksin just kogu sellest igapäeva virr-varrist eemalduda ja olla rahulikult temaga kahekesi ning proovida lõdvestuda nii palju kui võimalik.
No vaatab, võibolla teen talle hetkel nende mõtetega liiga ja kui õige hetk käes on, on hoopis tema see kes suudab sellele kõigele palju rahulikumalt vaadata ja mina olen paanikas ega suuda keskenduda. Aga igastahes oleme me tulbid olnud, et sellise teemaga tegeleme, sest nii oleme jälle natuke targemad ja rohkem ettevalmistunumad, et minna vastu sellele väga tähtsale ülesanele- aidata võimalikult valutult ja rahulikult siia ilma meie esimene beebi.

esmaspäev, juuni 02, 2008

35+6

Käisin just arstil ja kõik on täiesti korras. Proovid olid paremad kui eelmine kord, kui avastati mul pissiproovist suhkurt. Oli ikka piinav kuu küll, koguaeg oli magusa isu, aga no ei tohtinud ju eriti. Nüüd aga võin jälle natuke vabamalt võtta. Kuigi jah kaalu on juures ikka tublisti. Ka arst imestas, et kust see kaal mulle tuleb.

Aga mõned numbrid siis:
Vererõhk 120/80
Veresuhkur 3,9
Hemoglobiin 120
Kõhu ümbermõõt 97
Emakapõhja kõrgus 32
Kaalu kokku juures 14,1kg
Tita kaal 2800g ja pea fikseerunud

Abielu Vegase moodi- What Happens in Vegas

Viisin neljapäeval lõpuks oma dekreedi lehe K-Projekti. Kuid kuna juba linna asja oli, siis mõtlesin, et pole ammu kinos käinud. Läheks vaataks midagi. Sattusingi pooleldi planeeritult selleks ajaks, kui hakkas just Ashton Kutcheri ja Cameron Diaze Abielu Vegasi moodi.
Üldiselt mulle Diaze mängitud komöödiad meeldivad. Talle sobib see žanr kõige paremini. Samas Kutcher ei ole mulle kunagi meeldinud. Minu meelest pingutab ta alati üle ja tal on kohe selline pinisev hoiak ja olemine. Kuid kuna mul viimasel ajal just selline tuju on, et naistekad kõige kindlam valik, siis ega ma eriti ei põdenud kah.
Film oli väga lihtsa žüseega. Selline traditsiooniline, kus igat sammu saab silmad kinni ette aimata. Kuigi jah natuke ikka lootsin, et vähemal lõpuga luuakse mingit teravust, aga ei ikka üdini happy ending. Natuke jäi arusaamatuks, miks vägisi kohtu kaudu abiellu määratud paarist meesosapool kaasa ei tahtnud mängida ja miks ainult naina lõppeesmärgi nimel pingutas. Teemaks oli siis see, et Vegases purjus peaga kiirelt abiellunud paar, olid tegelikult juhututtavad. Aga kuna järgmisel päeval võideti kogematta 3 miljonit dollarit, siis oleks tulnud raha lahutusega pooleks jagada. Samas kohtusse lahutust küsima minne ärritus kohtunid, et tänapäeva noored abielusse nii kergekäeliselt suhtuvad ja külmutas kogu raha seniks, kuni noored pole pool aastat oma abielu nimel vaeva näinud. Asi oli selles, et naine oli tegelikult edukas börsimaakler ja mees oli täiesti rahatu nolk, aga noh võibolla ei pidanudki selles filmis mingit loogikat olema.
Ega sellel filmil mingit väärtust küll ei ole peale selle et jälle selline soft meelelahutus minusugustele, kellel tegelt ka hetkel natuke rohkem aega on kui tavalistel töömesilastel.