neljapäev, juuni 05, 2008

Rihoga joogas

Käisime täna koos Rihoga rasedate joogatunnis. Seal on aegajalt nii, et kutsutakse mehed kohale ja räägitakse rohkem tugiisiku rollist ning proovitakse läbi ka sünnitusasendid.
Seekord olid kõik kohal koos meestega ning paare oli ligi 20. Seega ei ole see meeste sünnituseks ette valmistamine ja kaasa võtmine midagi uut ja erandlikku.
Mis me siis tegime? Väga pikalt tegelesime lõdvestava hingamisega. Riho jaoks oli see harjutus suhteliselt raske. Probleemiks oli see, et ta koguaeg haigutas. Ma tõesti loodan, et kui tal on vaja sünnitusel mulle meelde tuletada kuidas lõdvestavalt hingata, et ta siis ikka keskenduda suudab. Siis hääldasime lahtiseid ja kinniseid häälikuid, näidati meestele kuidas naist masseerida ja milliseid valutusvõtteid kasutada ja milliseid asendeid väljutusperioodiks võtta. Samuti loeti meestele sõnad peale, et nad ei laseks ämmaemandal niisama naisele pähe istuda vaid ikka võitleksid naiste soovide eest. Räägiti kuidas juba ainult mehe kohalolek annab naisele lisaenergiat ja jõudu ning et lisaks füüsilisele toele on sama oluline olla moraalseks toeks. Sest naine on sünnitusamajas võõras keskkonnas ja peab tegelema kõige intiimsema tegevusega, seega on hea kui ta tunnetab, et mees temaga seal koos on. Üldse oli tegelikult vist juttu selles tunnis rohkem kui reaalseid harjutusi. Samas mulle see meeldib, sest harjutused on niikui nii suhteliselt samad koguaeg, aga rääkides erinevatest sünnitustest saab alati midagi uut teada. Räägiti veel näiteks, et kui laps sünnib vanni, siis ei tohi ta sündida nii, et on vahepeal õhu käes, sest siis võib tal tekkida hingamisrefleks ja kui uuesti vanni sulpsab, siis võib vett sisse tõmmata. Samas kui laps sünnib otse vette ja siis mingi hetk ta vannist välja võtta, et pea ta juhul kui nabanöör veel tuksub, kohe hingama hakkama. Oluline on, et tal nahk oleks roosakas ja lihased toonuses. No tegelt räägiti ikka igast erinevatel põnevatel teemadel, kuid seda ei jõua lihtsalt siia kõike kirja panna.
Mis mind selles tunnis häiris oli tegelikult Riho suhtumine. Tundus, et talle ikka ei lähe eriti selline keskendumine ja selline pool mediteerimise teema peale. Ma natuke isegi kardan, et ta ka sünnituse juures muutub selliseks kärsituks või ma ei tea. Aga mina tahaksin just kogu sellest igapäeva virr-varrist eemalduda ja olla rahulikult temaga kahekesi ning proovida lõdvestuda nii palju kui võimalik.
No vaatab, võibolla teen talle hetkel nende mõtetega liiga ja kui õige hetk käes on, on hoopis tema see kes suudab sellele kõigele palju rahulikumalt vaadata ja mina olen paanikas ega suuda keskenduda. Aga igastahes oleme me tulbid olnud, et sellise teemaga tegeleme, sest nii oleme jälle natuke targemad ja rohkem ettevalmistunumad, et minna vastu sellele väga tähtsale ülesanele- aidata võimalikult valutult ja rahulikult siia ilma meie esimene beebi.

Kommentaare ei ole: