teisipäev, juuli 29, 2008

Kadi tüdrukute õhtu

Sellel suvel on meid Rihoga juba kahte pulma kutsutud. Esimene on Kadi ja Gansu pulmad ja teised Liina ja Priidu pulmad. Nagu pulmadele kohane, tuleb eelnevalt korraldada üks korralik vallaliste õhtu. Sellel laupäeval oligi plaanitud tüdrukute õhtu Kadile.
Pulmad ja kõik sellega seonduv on ju nii lahe. Loomulikult tahtsin ka mina kõigest sellest actionist osa võtta, aga kuidas sa seda teed kui sul on pisike viie nädalane tibu kodus. Samal ajal toimus poissmeeste õhtu ju Kristjanile, mis tähendas, et ka Riho oli kodust ära.
Ega siis polnudki muud kui telefon kätte ja„halloo, tere vanaema...”
No eks see oli paras katsumus meile kõigile. Esiteks mulle, olla terve õhtu tibust eemal ja muidugi ka minu vanaemale ja emale, sest viimasest titest (minust) on ju juba 25 aastat möödas. Jah, ema ja vanaema tulid koos, sest eks ikka kaks pead on kaks pead ja neli kätt on neli kätt.
Tüdrukute päev hakkas tegelikult juba kell 11 hommikul. Kõigepealt läksime me Nõmme seiklusparki kus Kadi pidi läbima suhteliselt keerulise takistusteraja. Seejärel oli meil seal samas Nõmme basseinides piknik. Piknikul alustati juba kerge alkoholi ja isiklike küsimustega Gansust. Kuna mina aga alkoholi nii kui nii hetkel ei joo, siis läksin sinna autoga. Ja kui ma juba otsustasin autoga minna, siis võtsin ka Kirke-Liisi kaasa.
Peale piknkiu suunduti edasi kesklinna kus toimus veel Kadiga igast asju ning spa. Sinna meie Kirke-Liisiga juba enam ei länud.
Kuid samas ega me ka kehvemat päeva omale polnud plaaninud. Kella kolmeks läksime me juba minu emaga Villemsi ja Simoni juurde. Katil oli 19 juuli sünnipäev ning kuna nad just ka Inglismaalt Eestisse kolisid, siis oli ka põhjust soolaleivale minna. Seal lendas aeg tõsiselt kiiresti. Ma ei tea kust otsast seda juttu nii palju meil tuleb, aga kui uuesti kella vaatasime näitas see juba kuus. Kuna mina aga tahtsin kella üheksaks õhtul linna minna, et uuesti tüdrukute üritusega liituda, hakkasime ka Villemsi juurest juba koju sättima.
Kodus andsin veel viimased instruktsioonid emale ja vanaemale ning juba ma linna lendasin. Oi kui ammu oli see viimati kui ma ennast niimoodi üles lõin. Õhtu oli plaanis kuskil klubis lõpetada. Ma olin ikka täitsa erutatud kohe. Samas oli väga kurb tunne kodust ära minna ja laps sinna maha jätta. Ega me ei osanud ju keegi ette aimata kuidas tibu ennast õhtul plaanib üleval pidada. Eriti veel, et üks söögikord tuli asendada kunsttoiduga. Aga kõik laabus üliilusti- laps oli olnud väga rahulik ja kõigil oli väga mõnus.
Meie õhtu aga algas kell üheksa Stereos, kus me võtsime esimesed kokteilid ja õhtusöögi. Sealt edasi suundusime Valli baari, kus oli ette nähtud igale ühele üks Millimallikas. Õnneks olin ma autoga, mis tähendas et sellest õudusest ma pääsesin. See on ikka tõsiselt tuline jook. Valli baarist Prive-sse suundudes jooksime me kogematta kokku poistega. Õnneks oli Gans juba kuskile baari sisse läinud, nii et pruutpaar teineteist ei näinud. Prive’s oli hip-hop õhtu, mis mulle teadagi väga hästi peale läheb. Lisaks heale mussile tegi meie olemise lahedaks ka varem kinni pandud laud. Maha istudes toodi kohe säraküünlaga kaunistatud liitrine rumm, coca-colad, ananassi mahl, sidruni ja laimi viilud ning jääkuubikud.
Ütlen ausalt mul pole ammu klubis nii mõnus olnud ja ma polnud ikka väga ammu nii palju tantsinud kui too õhtu. Ma tegelt mõtlesin juba et ma olen klubidest välja kasvanud, aga tundub, et kui ikka hea muusika mängib eks siis ikka jalg tatsub ka!
Koju läksime me Rihoga koos. Tuli mulle tublilt Prive ukse taha järgi ning koos siis komberdasime autojuurde. PS! Poisid pidutsesid Hollywoodis. Mina jäin õhtuga ikka väga rahule ja usun et ka Kadil on ühtteist mida tulevikus meenutada!

neljapäev, juuli 24, 2008

Kirke-Liis 1 kuune

Pühapäeval oli Kirke-Liisi 1 kuu sünnipäev. Uskumatu, et ta juba nii suur on, kuid samas on ka tunne, et sünnitusest on suht kaua aega juba möödas.
Sünnipäeva õigel päeval olime me Viljandis. Kuna Riho emal oli mõni aeg tagasi jalaga väike õnnetus, siis nüüd oli nii, et enamuse ajast oli tibu vanaema Tiina süles. Veel käisid meid vaatamas vanaisa Tiit ja onu Rauno. Hetkel kui maal on igast palju asju teha, siis on Rauno enamuse ajast Tiiduga. Veel käis mitu korda titat vaatamas tädi Raili. Esmaspäeval oli lausa nii, et Raili pidi meil kolm korda külas käima. Kahel esimesel korral me titaga lihtsalt puht juhuslikult põõnasime magada. Kolmanda korraga oligi nii, et Tiina siis helistas Railile, et tule nüüd, tibu on üleval 
Esmaspäeva õhtul läksime veel Väike-Maarjasse minu vanaema ja vanaisa juurde. Samuti jõudis samal õhtul Hollandist tagasi minu ema. Enne Hollandit oli mu ema käinud Horvaatias ja Ungaris. Ungarist oli ta ostnud Kirke-Liisile ilusad bodyd, hommikumantli ja tudukombe. Ajaks mil jutud Väike-Maarjas räägitud said oli kell juba suht palju ning otsustasime Rihoga Tallinnasse tagasi tulla alles teisipäeva hommikul.
Ütleks nii, et suhteliselt pikk reis oli. Alustasime reede hommikul K-Projekti suvepäevadega Haanjas ja lõpetasime teisipäeva hommikul Väike-Maarjas. Kuna aga meie Rihoga niivõrd tublid inimesed oleme, siis on ju loomulik, et meie väike Kirke-Liis samuti väga tubli tita on ning terve selle ringreisi väga vapralt vastu pidas.

teisipäev, juuli 22, 2008

K-Projekti suvepäevad

Reede ja laupäev olime K-Projekti suvepäevadel Haanjamehe talus. Väga vahva koht. Eelmine aasta oli meil seal K-Projekti survival, kus olid ikka väga lahedad ülesanded. Meeldejäävaim nendest oli Suure Munamäe tornist mägironimisvarustusega alla tulemine. Ma ütleks, et see on senini minu suurim eneseületus. Seekord munamäe jalamil olles tekkis tahtmatult mõte, et läheks vaataks korra sealt tornist alla, aga kuna me ei viitsinud turvahälliga neid treppe käia, siis jäi see käik järgmistesse aastatesse.
Lahe oli see, et suvepäevad olid mõeldud koos peredega. Lapsi oli tõesti väga palju kaasa võetud. Ma arvan, et lapsi oli peaaegu samapalju kui täiskasvanuid ja kõik olid koolieelikud! Meie Kirke-Liis oli muidugi kõige pisem, kuid järgmine aasta on tal seal kindlasti juba mitu sõpra ja sõbrannat kellega koos mängida.
Tegevuskava oli ka täitsa ok. Kolmekümmend inimest sai osa võtta reedesest väikesest survivalist (3x10 inimest), teised aga tsillisid niisama taluhoovis. Ilm oli mõlemal päeval väga hea, mistõttu said kõik üritust täiel rinnal nautida. Õhtuks oli esinema kutsutud Merle Palmiste, kes pidi etendama „Ürgnaist”. Esiteks jäi ta kuskil 2 tundi hiljaks ja teiseks oli etenduse esimene pool minu meelest labane. Võibolla kui ma oleks ka mõnuga veini limpsinud nagu teised, sest vein oli meil tasuta, oleksin suutnud natuke rohkem seda nalja tabada, aga kuna ma olin täiesti kaine, siis kõige paremat muljet ta mulle ei jätnud.
Laupäev oli samuti täiesti tsill ning lisaks sai igaüks ennast proovile panna kastiladumises, karkudega kõndimises, kummi venitamises ja valetpidi keerava lenksuga rattaga sõitmises.
Peale lõunasööki pakiti asjad kokku ja hakati koju minema.
Meie Rihoga otsustasime, et läheme Viljandi, sest esmaspäeval oli niikuinii Rihol Viljandis vaja tööasju ajada. Teel Viljandi põikasime läbi ka Sangaste lossist, kus siis tutvusime jälle tükikese Eestimaa ajalooga ning õhtuks jõudsime kõik kolmekesi rõõmsalt Riho ema juurde.
Väga mõnus rahulik ja lastesõbralik üritus oli. Ei teagi kas hakkame natuke vanaks jääma  või on see Kirke-Liisist tingitud, kuid mulle tõesti meeldib selline üritus rohkem kui seni harjunud erinevad noortepeod!



rohkem pilte vaata siit

neljapäev, juuli 17, 2008

Tädid ja onud titat vaatamas

Sellel esmaspäeval käisid meil külalised. Külla tulid: Liina, Priit, Pipi, Maria, Hellu, Kaja, PuuPiret, Elisa ja Indrek.
Ütlen ausalt, et olen viimasel ajal üsna laisaks muutunud ja ega ma ei viitsinud eriti midagi ette valmistada. Mõtlesin küll kooki küpsetada, kuid isegi sellise meeldiva tegevuse asendasin poest jäätise ostmisega ja vanaisa käest metsmaasikate toomisega. Õnneks olid külalised väga mõistvad ja noh ega pole ju tegu mingite võõrastega, mis tähendas, et nad olid otsustanud ise hoopis meil suppi keeta.
Oi kui mõnus oli taas kõigi nendega ümber laua istuda. Lõunalauas söömine ja jutustamine oli vaieldamatult tööpäeva kõige meeldivam osa. Sa said täielikult ennast keset päeva korraks kõigest sellest jamast eemale kiskuda ja hoopis millelegi muule mõelda või nagu tihti juhtus, üldse mitte millelegi mõelda ja lihtsalt lolli juttu suust välja ajada ning kõht kõveras naerda. Nii tundus ka esmaspäeva õhtu selline nostalgiahõnguline koosviibimine, mitte et ma siis neid inimesi enam ei näeks. Näen küll- juba järgmine nädal on plaan Pipile külla minna ja nädalavahetusel on ju K-Projekti suvepäevad!
Igastahes oli meil täitsa tore õhtu. Sai igast juttu rääkida ja külalised said vabalt titat uudistada. Kingituseks toodi meile minu tellitud Ente-Tenteli plaat ning kaks kollast bodyt ning üks kreemikas kombenesoon.
Eks me nüüd peamegi meeles pidama, et järgmistel kohtumistel ikka moedemostratsiooni ka teeksime!


Tita nimi on Kirke-Liis

Lõpuks on see keeruline asi tehtud ja otsustav samm astutud. Tita nimi on Kirke-Liis.
Oi kui palju me ikka kahtlesime. Peaaegu olekisme oma venitamisega juba trahvi saanud. Seadus ütleb, et nimi tuleb panna kuu aja jooksul peale sündi. Meie tita sündis 20.06 ja täna on juba 17.07. veel homme oleks saanud nime panna ja siis oleksimegi juba seadust rikkunud, sest kahekümnes on pühapäev.
Ma vaatasin juba sünnitusmajas, et see nime asi läheb meil raskeks. Mul oli küll välja mõeldud nimi Hanna, aga kui hakkasin seda mõttes Riho perekonnanimega kokku viima, siis jättis see mulle väga negatiivse varjundi- Hanna Maisa (anna, ma ei saa!).
Seejärel mõtlesin välja Hanna-Maria. Maria tooks nimele juurde erksust ning sobiks ka perekonnanimega. Niimoodi arutledes otsustasin panna üles internetihääletuse. Riho oli muidugi väga pahane, sest tegelikult ju ikka ei panda lapsele niimoodi nime, aga no ise ka ei suutnud midagi otsustavat välja mõelda. Seega jäi neti hääletus ikkagi üles, kuid me lihtsalt lubasime endale, et ei võta seda kui täit tõtt.
Aeg aga lendas ja meil ei olnud ikka kindlat nimekandidaati välja mõeldud. Vahepeal oli küll juba peaaegu Kertu, kuid ikkagi...
Täna hommikul otsustasime siis teha loosi. Kirjutasin sedelitele välja nimed: Hanna-Maria, Kirke-Liis, Kirke, Kertu ja Maria ning „1 nimi” ja „2 nime”.
Kõigepealt pidime võtma loosi, et kas saatus tahab, et me paneksime lapsele nimeks ühe nime või kaks nime. Seejärel pidime panema kaussi vastavad sedelid. Aga... enne esimest loosimist ütles Riho, et tema ikka ei taha Hanna-Mariat ja ma võtsin laualt selle nime ära. Seejärel võttis Riho loosi. Esimene loos näitas, et lapsele tuleks panna üks nimi. Enne järgmist loosi ütlesin jälle mina, et võtame Kertu laualt ära ja kaussi läksid Kirke ja Maria. Kausist tuli välja Maria, mis olekski siis pidanud lapsele nimeks saama. Me siis vahtisime natuke aega üksteisega tõtt ja kui me uuesti lauale vaatasime, siis ilutses seal üksinda rulli kreeramata Kirke-Liis. Mõlemal närv juba nii must sellest otsustusvõimetusest mõtlesime, et no olgugi siis hoopis Kirke-Liis. Ja neti hääletuse järgi oleks pidanud ka ju Kirke-Liis olema!
Praeguse seisuga võib öelda, et nime panemine on üks raskemaid asju lapse saamise juures. Ma järjestaksin selle kohe teiseks peale hommikusi iiveldusi raseduse esimeses pooles. Kõigile tulevastele vanematele soovitan soojalt ikka üsna varakult juba nimi välja mõelda, sest mida aeg edasi, seda rohkem sa kõiges kahtlema hakkad.



esmaspäev, juuli 07, 2008

Titaga K-Projektis

Täna käisime täitsa iseseisvalt kahekesi titaga K-Projektis. Minek sinna sai juba laupäeval Pipiga kokku lepitud. Pipi lubas lausa kooki teha, mida ta muidu minu meelest mitte kunagi vist eriti ei tee.
Muidu täitsa tavaline asi, oli meie jaoks ikkagi täitsa oluline sündmus. Siiani oleme autoga kodunt väljas käinud vaid kahel korral- esimene kord arsti juures ja teine kord Rocca al Mares jalutamas. Ja mõlemal korral oleme käinud koos Rihoga, kuid seekord läksime ainult kahekesi.
Enne sõitma hakkamist ma ikka täitsa pabistasin, sest see Tallinna liiklus on ju ikka suhteliselt vastik. Samas sõites rahunesin täitsa maha ja tegelikult polnud hullu midagi.
K-Projektis ootasid meid meie vana „riisi” seltskond välja arvatud Elisa, kes on hetkel puhkusel. Loomulikult käisid uudistamas ka kõik teised, kes puhkeruumist sellel ajal mööda juhutsid minema ja mind titaga seal nägid.
Usun, et jätsime endast suhteliselt hea mulje, sest nagu ma juba eelnevalt ennustasin, oli tita kogu seal oldud aja väga vaikne ja korralik. Mitte, et ta muidu mingi hull kisakõri oleks, aga uues keskkonnas tuleb ju ikka kõigepealt olukorda hinnata, enne kui hakkad oma häält tõstma. Ja me ei olnud seal üldse nii kaua, et see olukorra hindamise etapp veel läbi oleks saanud.
Pärast peasissepääsu juures juttu ajades saime natuke pragada, et miks me oma külastusest ette ei teatanud, sest K-Projekt oleks tahtnud meid õnnitleda, aga seda kõike annab veel parandada. Sest meil on plaanis järgmise nädala lõpus minna lõuna-Eestisse K-Projekti suvepäevadele mõnusalt aega veetma.

neljapäev, juuli 03, 2008

Teki sisse mähkimine

Meie, uuema aja inimesed, ei tea tittede teki sisse mähkimisest eriti midagi. Oma väiksele ostsime ka magamiskoti, millega siis teda õue viia. Aga kuna selline lisateadmine mööda külgi maha ei jookse, palusime ämmaemandal ka teki sisse mähkimise tehnikat näidata.









Tita 2 esimest nädalat

Homme saab tita juba kahe nädalaseks. Ühest küljest uskumatu kui kiirelt see aeg on läinud, kuid teisest küljest on ikkgai väga palju asju juba toimunud.
Peale sünnitust jäime me haiglasse neljaks päevaks. Õnneks saime me kohe perepalati ning tegelikult oli see pigem sanatooriumi kui hagila moodi. Olime kõik kolmekesi koguaeg koos. Söök polnud just kiita, aga muidu oli kõik väga tip-top. Haiglas pidime me olema nii kauia sellepärast, et tital diagnoositi hemolüütiline tõbi. Tõve põhjuseks oli minu ja Riho veregruppide erinevus. Terve raseduse testiti mul antikehasid reesuskonflikti suhtes, mis jäid õnneks negatiivseks kuni sünnituseni, kuid peale tita sündi tekkisid tal antikehad seoses sellega, et minu veregrupp on 0 ja Rihol ning tital A. Iga päev võeti tital verd. Mõni päev 2x päevas ja mõni päev 3x päevas. Koguaeg oodati, millal tõuseb billirubiini tase nii kõrgeks, et tita päevitama viia, kuid koguaeg oli tase napilt alla piiri. Lõpuks siis neljandal päeval (teisipeäval) seletas arst meile kuidas kollasuse levikut ära tunda ja lubas meid koju.
Ma arvan, et kojusõit oli emotsionaalselt pingeline nii minule kui ka Rihole. Mina isiklikult tundsin iga sekundiga kuidas vastutuse koorem kasvab ning Riho sõitis ikka äärmise ettevaatlikusega. Ma polegi näinud et ta mõnda kurvi või ristmiku nii võrd ettevaatlikult ületaks.
Kodus oli ikka paras segadus, sest lahkumine oli olnud ju suht ootamatu. Lisaks segadusele polnud ka midagi süüa. Õnneks sai Riho võtta ülejäänud nädala töökohustustest vabaks ning juba järgmise päevaga saime kodu jälle elamiskõlblikuks  Kuid endiselt olid meil puudu kolm olulist asja titale- madrats, mähkimisalus ja vann. Mähkimisaluse asendasime ajutiselt tekiga söögilaual, madratsi muretsemiseni magas tita meie kaisus, aint vannitamine lükkus edasi.
26ndal oli tädi Riina lõpetamine. Sellega seoses oli kogu Riho pere tulnud Tallinna. Loomulikult tulid nad ka peale aktust kõik uut ilmakodanikku vaatama. Lisaks olid muudel põhjustel linna tulnud ka minu ema ja vanaema. Seega kujunes 26. meil väga külalisterohkeks päevaks. Õnneks oli tita suhteliselt rahulik ning lihtsalt magas enamuse ajast.
27ndal oli meil vaja minna uuesti lastearstile. Pidime andma vereproovi, mis saadetakse Tartusse, et selgitada välja kaks võimalikku geneetilist haigust. See on selline standardprotseduur, mis tehakse Eestis kõigile vastsündinutele. Teiseks saime kaitsesüstid B-hepatiidi ja tuberkuloosi vastu. Kolmanaks kontrollis arst visuaalsel vaatlusel tita kollasust ning õnneks jõudis järeldusele, et billirubiini jaoks rohkem vereproove võtta pole vaja, sest kollasus hakkab tagasi tõmbuma.
Esmaspäeval, 30ndal juunil, tulid meile külla minu isa ja linnavanaema. Samuti tulid meilt läbi minu ema ja Väike-Maarja vanaema. Isa ja Koosu uudistasid niisama ringi. Isa oli muidugi väga vaimustunud meie väikesest tüdukust. Ema ja teine vanaema hakkasid aga mu lillepeenardega tegelema. Peenrad olid ikka suhteliselt rohtu kasvanud ja lilli oli neis ka vähe.
Ning üleeile 1.07 käis meil jälle külas tädi Riina. Tagantjärgi mõeldes ikka väga palju külalisi, kuid tõesti tita oskab meil käituda. Väga vaikne ja vagur on siiani alati olnud. Mida ei saa öelda siis kui ta ainult emmega kahekesi kodus on. Üleüldse tundub, et tegu on suhteliselt issi tüdrukuga, sest issi süles tuleb ikka naeratus näole.
Kõigi nende külaliste vahel oleme teinud ikkagi 2x vanni, käinud jalutamas ning loomulikult hästi palju söönud ja maganud.