Homme saab tita juba kahe nädalaseks. Ühest küljest uskumatu kui kiirelt see aeg on läinud, kuid teisest küljest on ikkgai väga palju asju juba toimunud.
Peale sünnitust jäime me haiglasse neljaks päevaks. Õnneks saime me kohe perepalati ning tegelikult oli see pigem sanatooriumi kui hagila moodi. Olime kõik kolmekesi koguaeg koos. Söök polnud just kiita, aga muidu oli kõik väga tip-top. Haiglas pidime me olema nii kauia sellepärast, et tital diagnoositi hemolüütiline tõbi. Tõve põhjuseks oli minu ja Riho veregruppide erinevus. Terve raseduse testiti mul antikehasid reesuskonflikti suhtes, mis jäid õnneks negatiivseks kuni sünnituseni, kuid peale tita sündi tekkisid tal antikehad seoses sellega, et minu veregrupp on 0 ja Rihol ning tital A. Iga päev võeti tital verd. Mõni päev 2x päevas ja mõni päev 3x päevas. Koguaeg oodati, millal tõuseb billirubiini tase nii kõrgeks, et tita päevitama viia, kuid koguaeg oli tase napilt alla piiri. Lõpuks siis neljandal päeval (teisipeäval) seletas arst meile kuidas kollasuse levikut ära tunda ja lubas meid koju.
Ma arvan, et kojusõit oli emotsionaalselt pingeline nii minule kui ka Rihole. Mina isiklikult tundsin iga sekundiga kuidas vastutuse koorem kasvab ning Riho sõitis ikka äärmise ettevaatlikusega. Ma polegi näinud et ta mõnda kurvi või ristmiku nii võrd ettevaatlikult ületaks.
Kodus oli ikka paras segadus, sest lahkumine oli olnud ju suht ootamatu. Lisaks segadusele polnud ka midagi süüa. Õnneks sai Riho võtta ülejäänud nädala töökohustustest vabaks ning juba järgmise päevaga saime kodu jälle elamiskõlblikuks Kuid endiselt olid meil puudu kolm olulist asja titale- madrats, mähkimisalus ja vann. Mähkimisaluse asendasime ajutiselt tekiga söögilaual, madratsi muretsemiseni magas tita meie kaisus, aint vannitamine lükkus edasi.
26ndal oli tädi Riina lõpetamine. Sellega seoses oli kogu Riho pere tulnud Tallinna. Loomulikult tulid nad ka peale aktust kõik uut ilmakodanikku vaatama. Lisaks olid muudel põhjustel linna tulnud ka minu ema ja vanaema. Seega kujunes 26. meil väga külalisterohkeks päevaks. Õnneks oli tita suhteliselt rahulik ning lihtsalt magas enamuse ajast.
27ndal oli meil vaja minna uuesti lastearstile. Pidime andma vereproovi, mis saadetakse Tartusse, et selgitada välja kaks võimalikku geneetilist haigust. See on selline standardprotseduur, mis tehakse Eestis kõigile vastsündinutele. Teiseks saime kaitsesüstid B-hepatiidi ja tuberkuloosi vastu. Kolmanaks kontrollis arst visuaalsel vaatlusel tita kollasust ning õnneks jõudis järeldusele, et billirubiini jaoks rohkem vereproove võtta pole vaja, sest kollasus hakkab tagasi tõmbuma.
Esmaspäeval, 30ndal juunil, tulid meile külla minu isa ja linnavanaema. Samuti tulid meilt läbi minu ema ja Väike-Maarja vanaema. Isa ja Koosu uudistasid niisama ringi. Isa oli muidugi väga vaimustunud meie väikesest tüdukust. Ema ja teine vanaema hakkasid aga mu lillepeenardega tegelema. Peenrad olid ikka suhteliselt rohtu kasvanud ja lilli oli neis ka vähe.
Ning üleeile 1.07 käis meil jälle külas tädi Riina. Tagantjärgi mõeldes ikka väga palju külalisi, kuid tõesti tita oskab meil käituda. Väga vaikne ja vagur on siiani alati olnud. Mida ei saa öelda siis kui ta ainult emmega kahekesi kodus on. Üleüldse tundub, et tegu on suhteliselt issi tüdrukuga, sest issi süles tuleb ikka naeratus näole.
Kõigi nende külaliste vahel oleme teinud ikkagi 2x vanni, käinud jalutamas ning loomulikult hästi palju söönud ja maganud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar