kolmapäev, mai 28, 2008

Punane elavhõbe- Andres Anvelt

Esmakordselt kuulsin sellest raamatust läbi Terevisooni. Kuigi otseselt tollel hetkel mul raamatu lugemiseks aega ei olnud, mõtlesin, et tegelt võiks seda täitsa lugeda. Ajal kui Riho Egiptuses surfas ostsin raamatu ka ära, kuid ikkagi ei olnud mul piisavalt mahti, et lugemisega algust teha. Nüüd kui töölt koju jäin mõtlesin, et kaua võib ja lihtsalt istusin maha ja hakkasin lugema.
Juba esimesest peatükist saati oli raamatut väga mõnus lugeda. Kui tavaliselt on vaja, et raamat ennast käima tõmbaks, lugeda kuskil 50 lk, siis selle raamatu puhul oli põnev juba algusest peale. Polnud mingeid imalaid ja pikki asukoha kireldusi, vaid ikka kohe teemasse. Tegemist on pesuehtsa kriminulliga, kuhu on ka väike romantiline liin sisse põimitud. Tegevus toimus siin samas meie Eestis 90ndate aastate alguses. Lugu räägib kuidas vanglast välja saanud kriminaalid hakkavad tegelema tollel ajal väga populaarse metalliäriga. Ning kuidas siis KAPO neid järjest kinni nabab ning oma mitte üldse rutiinset igapäevatööd teeb. Kuna raamat põhineb tõestisündinud lugudel ning reaalsetel tegelaskujudel, siis lisab ka see veel eraldi põnevust. Eriti värvikalt sai lugedes ette kujutada Koit Pikarot, sest ta on tõesti intrigeeriv inimene. Veel on raamatus väga palju sellist slängi, mida ma elusees kuulnudki pole. Ning natuke oli piinlik ka, sest vahepeal käib tekst vene keeles, millest eriti ikka aru ei saa. Kuid õnneks on muidugi iga lehe all kõik slängid ja muukeelne tekst lahti kirjutatud.
Usun, et kui seda raamatut peaks praegu mõni keskkooli õpilane lugema, siis väga vabalt võib see mõjutada tema karjäärivalikut politseitöö poole. Sest kuigi hea võitis traditsiooniliselt paha, siis ega need head nüüd mingid memmekad või nohkarid küll polnud. Respect Eesti Politseile!

teisipäev, mai 27, 2008

Soomes shoppamas

Läksin minagi selle kevadise osturalliga kaasa ja ostsin omale Kaubamajast Lindaliini kaheinimese piletid Soome. Mõtlesin, et küll need kellegagi koos ära realiseerin. Kuid kuna kampaania kestab kuni mai lõpuni ja hakkas juba tunduma, et piletid jäävadki kasutamata, kuni lõpuks rääkisin Tiinaga, kes oli igati nõus minuga nädala sees Helsingisse shoppama tulema.
Minul oli suur tahtmine minna H&M-i beebi riideid ostma. Natkue eeltööd tehes selgu, et suurim H&M asub Idakeskuses, mis ise asub juba Helsingi esimese ringi ääres. Samas tragiks inimeseks nagu ma ennast pean, mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, netis olid Idakeskusesse minevate busside numbrid olemas.
Helsingisse jõudes olime suutnud omale tekitada aga kaks valikut sinna jõudmiseks. Kas minna raudtejaama, kust väljuvad ka enamus bussid või suunduda mereäärsele suurele tänavale, kus meie meelest peaks samuti sõitma ka mõni buss, mis suunduks Idakeskusesse. Otsustasime minna mööda mereäärset teed. Ilm oli väga ilus, päike paistis ja tegelikult oli täitsa mõnus natuke jalutada. Kuid kuskil veerand tundi kõndinud, panime tähele, et ega ikka ei sõida küll ühtegi bussi mööda seda tänavat. Samas olime jõudnud juba suhteliselt kaugele nii et ka raudteejaama ei tahtnud enam tagasi minema hakata. Mõtlesime, et läheme ühe kvartali võrra linna sisse poole, äkki lähevad sealt bussid. Uuele tänavale jõudes nägime juba kaugelt bussipeatust ja selle kohal silti, kus oli väga palju bussinumbreid. Lähemale jõudes selgus aga, et ükski nendest numbritest ei ühtinud sellega, mis oli kirjas olnud Idakeskuse kodulehel. Samas oli seal üks uus number, mis pidi sinna sõitma. Graafikut aga selle numbri kohta ei olnud. Kuskil 10 min oma müstilist bussi oodates hakkasid jälle kahltused tekkima, et kas ikka oleme õiges kohas või peaks veel ringi vaatama. Nii panigi Tiina tähele, et natuke maad eemal on metroo peatus. Lisaks oli tal mälestus, et viimati kui ta seal käis, läks ta sinna just metrooga. Mõtlesime siis metroosse minna ja vaadata mis saab. Paar minutit piletiautomaadi juures pead murdnud, olimegi juba rongi peal. Sõit meie sihtpunkti kestis 12 min, kohale jõudes oli kell juba üks.
Otsustasime esimese asjana minna H&M-i ja siis hüpata sisse kõikidesse teistesse poodidesse, kust tmidagi leida võiks. Kui me H&M-s lõpetasime oli kell juba kolm. Peale seda läksime sööma ning peale sööki oli kell juba pool neli. Kuna laev pidi väljuma kell kuus ja check-in lõpetatakse pool tundi varem, olime plaaninud Idakeskusest lahkuda pool viis.
Kuid nagu ikka asjad ei lähe nii nagu plaanitud. Rongi peale jõudsime alles kell viis. Kaks peatust enne meie oma, hakkas rong vääga aeglaselt liikuma, sest metroos oli mingi jama. Peatus enne meie sihtpunkti tehti metroo vabsee tühjaks. Uuesti maapeale jõudes ei saanud me Tiinaga aga kumbki aru, kus me oleme. Teadsime küll peatust, aga taibata millise tänavanurga peal ja kus suunas liikuma hakata võttis meil ikka tükk aega aega. Mõtlesime, et läheme trammi peale, sest mingi liin sõidab täpselt Makasiini terminaali. Kui trammipeatus leitud, ootasime trammi valel suunal. Sellest aru saanud nägime taksot ning korra tekkis ka juba mõte, et võtaks takso, sest kell oli juba pool kuus ja ametlikult oleks pidanud sellel ajal täpselt check-in suletama. Üks takso tegelikult isegi oli sellel samal tänaval, aga siis tuli juba tramm teises suunas ja hüppasime ikkagi trammile. Natuke maad sõidetud vaatasime, et ikkagi keerab tramm kuidagi valele tänavale. Närv oli ka juba täitsa püsti ja otsustasime järgmises peatuses maha minna. Kell oli selleks ajaks juba kolmveerand kuus, mis ajaks pidi ametlikult lõppema boarding ja meil mõlemal oli juba tunne, et võibolla peamegi ööseks Helsingisse jääme, sest sellele laevale enam küll kuidagi ei jõua. Igastahes trammilt maha tulles nägime, et üks perekond tuli just seal samas peatuse juures taksost välja. Nagu öeldakse lootus sureb viimasena, hüppasime kohe samasse taksosse ja palusime võimalikult kiiresti meie terminali sõita. Õnneks oli tegemist väga profi mehega, kes teadis selles kandis kõiki ühesuunalisi tänavaid ja kust teha jänesehaake jne, sest tegelikult oli linnas sellel hetkel ka veel tipptund. Nõnda siis üliärevas meeleolus jõudsime kümme minutit enne kuute sadamasse. Check-in i joostest nägin, et mõni kassa oli veel avatud. Muidugi nagu Murphy seadusele kohane tegelti igal pool just mingite jamadega. Nii ma siis üritasin meeleheitlikult näidata, et meil on ainult piletile templit vaja ning õnneks tehtigi üks luuk selleks veel eraldi lahti. Tempel käes hakkasin laeva poole tormama, aga oh üllatust, laevale pääsu uste juures oli veel teisigi. Võiks öelda, et seal oli ligi kümme inimest kes kõik alles rahulikult laeva loivasid. Lõpuks laevas omale ka kohad leidnud tekkis tõesti selline tunne, et vot nüüd tähistaks. See oli ikka täiesti hull kuidas me arvasime mingil hetkel, et enam küll ei ole võimalik meie laevale jõuda ja siis järsku olime veel viis min enne välumist juba oma kohtadel.
Poes käimisest võib öelda nii, et väike kohver mis meil oli tühjalt kaasa võetud, oli tagasi minnes ikka ilusti asju täis. H&M-s oli ikka vääga armsaid ja ilusaid asju täiesti eesti hindadega müügil. Tundub, et praegu peaks mul kuskil nelja kuu varu riideid küll olemas olema ja natukene veel pealegi.
Kõigele sellele tagasi vaadates võib öelda, et reis oli küll väsitav, kuid selle eest jagus omajagu põnevust ning ka põhieesmärk sai täidetud.

reede, mai 23, 2008

Eurovisioon ja Loodi soolaleib

Teisipäeval toimus Eurovisiooni esimene poolfinaal (sellest aastast on siis nii, et on kaks poolfinaali ja lõpuks finaal kuhu otse pääseb vaid paar riiki). Kuna me oleme Rihoga selliseid üritusi kus saab Eestile kaasa elada ikka vaadanud, oli plaan ka see kord Leto Svetile pöialt hoida. Paar päeva enne Eurovisiooni võttis aga Lood minuga ühendust ja ütles, et kuna nad Maarjaga pole meid veel oma Kuldala korterisse soolaleivale kutsunud, siis miks mitte ühildada kaks asja ja minna vaadata showd nende juures.
Kuigi Eurokas hkkas kell 22, leppisime meie kokkusaamise juba kella 20ks. Korter oli väga huvitavalt lahendatud. Kuna korteri ehitamise juures oli asjapulgaks ka Maarja vend Mitt, siis oli neil hea lasta seal uksi teise seina tõsta ja muud huvitavat vastavalt oma soovidele korda saata. Nii oligi neil tehtud köögi ja elutoa vahele siukse erilise kujuga sein-kapp, mille otsas oli veel samuti erilise kujuga väga ilus söögilaud. Vannituba oli lastud magamistoa arvelt suuremaks teha nii et sinna mahtusid vabalt nii duššinurk kui ka vann. Pesumasin oli peidetu sama moodi nagu Mitilgi lükand uste taha väikesesse kappi. Väga julgelt oli elutoas kasutatud halli värvi, kuid see sobis sinna hästi. Mina isiklikult ei julgeks selliseid natuke masendavaid toone kasutada vaid eelistaksin ikka kas virstikut või mahedat rohelist või pruuni vms. Veel on neil väga suur terras. Korter ise on küll teisel korrusel, kuid terras on tõesti võibola suurem kui magamistuba. See pidigi neil nüüd olema järgmine asi millega nad korteri juures tegelema hakkavad.
Korter vaadatud, jutuotsad lahti tehtud hakkasime Eurovisiooni jäglima. Häid lugusid oli tõesti ikka väga vähe. Tegelikult ei olnudki ühtegi sellis, mis oleks tundunud see õige. Sarnaselt Eestile oli sinna ka sulaselget nalja tegema läinud Iirima. Mõlemad laulud vilistati saalid peale esitamist rahva poolt välja.
Et võistlust enda jaoks natuke põnevamaks teha, tegime väikese tabeli kuhu iga üks sai panna risti sellele riigile, mis tema arvates võiks edasi pääseda. Võistlejaid oli poolfinaalis 19 ja edasi läks rahvahääletusel 10. Kokkuvõttes võib öelda, et mina ennustasin kõige kehvemini, täppi läks vaid 4 laulu, Rihol ja Maarjal 5 ning Kristjanil 6 laulu. Eesti muidugi edasi ei pääsenud ja lõppvõistlust me seega ilmselt ka ei jälgi. Samas pole mul sellest ka eriti kahju, sest ühest sellisest õhtust aastas piisab, et oma Eurovisooni laks kätte saada :)

kolmapäev, mai 14, 2008

UH 32+

7. mail käisime rihoga kuulsa dr Šhoisi juures 3D UH tegemas. Ootused olid päris suured, sest kõik muutkui aina kiidavad teda. Mõtlesime, et laseme titast teha omale DVD ja laseme kindlasti ka sugu üle kontrollida. Rasedus oli selleks hetkeks 32+ ning selleks ajaks peaks juba kõik näha olema.
UH kestis kokku üsna kaua- ligi pool tundi. Arstina tundus Šhois tõesti suht kompetentne olevat. Kontrollis üle kõik organid ja vere liikumise suuna. Vaatas ka platsenta ja lapse omavahlist vereülekannet. Samuti saime kinnitust, et tulemas on ikkagi väike tüdrukukene. Kaaluks ütles Šhois minu üllatuseks 1862g. Poleks uskunud, et ta juba nii suur on.
Mis mind aga häiris oli arsti üldine olemus. Rääkis nii vaiksel häälel ja kogu käitumine oli väga flegmaatiline. Kui pärast Riholt autos küsisin, et mis ta arstist arvas, siis ta ütles, et tundus sama. Kahju oli ka sellest, et me ei saanud DVD-d, sest tita oli seljaga üles poole ning sinna poleks midagi erilist peale jäänud. Isegi nägu nägime ainult osade kaupa, rääkimata sellest et näha teda näppu imemas, pissimas või niisama tramburaitamas. Samuti jäi mind painama nabanüüri küsimus. Nimelt tahtsin teada ega ta omale suure keerutamisega seda kuhugi ümber kaela, käe või jala pole mässinud. Sest ta tõesti on vahest ikka väga aktiivne mul seal kõhus. Vastuseks sain aga, et seda arstid põhimõtteliselt ei ütle. Et rasedal naisel pole vaja selle üle muretseda ja oma pead murda. Ausalt öeldes pani selline vastus mind just muretsema. Eriti veel kuna minu mälatamist mööda kui mu töökaaslane seal UH-d lasi teha, siis talle küll öeldi, et nabanöör ei ole kuskil ümber keha. Ei tea.
Igastahes ütles mulle mu oma arst, et tahab järgmine visiit, mis on siis 02.06 vaadata UH-ga palju tita kaalub. Eks ma küsin siis talt seda sama nabanööri küsimust ja eks siis näe mis ta vastab. Seniks üritan ise aga kõike nii rahulikult võtta kui võimalik ja viimaks ka kodus olemist nautima hakata.

Forgetting Sarah Marshall

Nädal tagasi käisime Liina, Maria, Kaja, Puu-Pireti ja Indrekuga kinos vaatamas pesuehtsat naistekat Forgetting Sarah Marshall ehk Unusta Sarah Marshall. Olin varem trailerit näinud ja ma kohe üldse ei oodanud sellest filmist mitte kui midagi. Lisaks kahtlustasin, et kuna peategelane mängib Veronica Marsi, siis hakkab see filmi tegelaskuju minu silmis rikkuma.
Ütleme nii, et mul oli natuke õigus ja natuke ei olnud ka. Esiteks oli film tõesti nagu ma eeldasin vääga labane. Aga kuna ta oli natuke üle vindi keeratult labane, siis tegelikult ta isegi meeldis mulle. Teiseks tundus tõesti terve filmi, et peategelane on hoopis Veronica Mars, kuid see ei häirinud üldse. Kõige rohkem häirisid alasti tseenid. Oleksid siis ilusad mehed end paljaks võtndu, no ei. Ja no muidugi sellist meest nagu meespeategelena ei ole ju tegelikult olemas. Kohati tekkis tunne nagu tüüp oleks koguaeg mingite rahustite all.
Aga muidu oli film täitsa ok. Kui on tuju midagi suht mõttetut vaadata ja labaste naljade üle naerda, siis miks mitte.

neljapäev, mai 08, 2008

Kodus

Olen praeguseks kodus olnud juba üle nädala. Viimane tööpäev oli eelmine esmaspäev. Aga tegelikult ei ole see mulle veel kohale jõudnud, et mul ei ole ikka väääga pikka aega enam mingit asja K-Projekti kontorisse. Hetkel on lihtsalt nii palju tegemist olnud, et aeg on lennanud ülehelikiirusega ja pole jõudndu sellele veel mõelda.

Teisipäeva õhtul tulid mulle töökaaslased külla
Kolmapäeva õhtul käisime Indreku sünnipäeval
Neljapäev-Pühapäev olime BESTi GA-l Pärnus
Esmaspäeval olime Viljandis
Teisipäeval olid meil külas Rumeenia tuttavad Pedro ja Eugenia Dobrescu
Kolmapäeval käisime külas Liinal ja Priidul, kus oli veel teisigi sõpru kohal
Jne
Täna pean joonistama mingeid plaane
Homme läheme sünnipäevale
....

Võimalik, et ma kuidagi alateadlikult üritan vältida tunnet, nagu oleksin kogu ülejäänud maailmast välja lõigatud. Sest olgem ausad, viimane nädal õhtuti kontori koridorides käies oli meeleolu suhteliselt nukker. Suur osa mu elust on viimased 2,5 aastat käinud Ahtri 6 Admirali majas. Nii naljakas kui see ka ei ole, aga töölt ära minnes tundsin kui koduseks on kogu see kontor ja argipäeva möll seal mulle saanud.
Samas eks ole alati millegi muutus natuke raske. Ja küll ma oma uue elukorraldusega ka harjun. Ma ju nii pikalt tegelt ootasin, millal saaks juba koju jääda. Ning loomulikult kui tita juba sündinud on ega siis ei ole enam aega üldse millelegi muule mõelda. Vist.



Rohkem pilte vaata siit

kolmapäev, mai 07, 2008

GA

Lõppude lõpuks saabus aeg, millal anti LBG Tallinnale uuesti võimalus korraldada BESTi rahvusvaheline GA. Ürituse korraldamise soovist oleme me juba teada andnud alates meie juhatusest, kuid alati on see üritus mõne teise BESTi grupi korraldada antud. Samas tundub, et just nii pidigi see ajastus minema, sest üritus oli ikka ahhetma ajav. Eelarve oli selline, millest meie ajal ei juletud rääkidagi, kuid praegusele BESTile ei olnud see üldsegi kaelamurdev. BEST-Estonia jätkab oma igapäevaseid toimingud ja ürituste korraldamist, vähemalt finantsilises mõttes, nagu polekski kümneks päevaks tervet Strand hotelli reserveeritud ning mitmesajalisele tudengkonnale tasuta jookidega pidusid korraldatud.
Lisaks sellele, et suudeti vastu võtta järjest kasvava BESTi kõik delegaadid, komiteede liikmed jne, korraldati sellel aastal ka aegade suurim alumnide kogunemine. Naljakas oli see, et tundus nagu inimesed ei ole üldse vahepeal muutunud, kuigi nii mõnegi vana tuttavaga oli viimasest kohtumisest möödas juba aastaid.
Seda võib öelda, et meie kui alumnid tundsime end küll nagu kuningakassid. Päevakava oli umbes selline: hommikusöök, vabaaeg, SPA, lõunasöök, ekskursioon, vaba aeg, õhtusöök, pidu. Ja nii neli päeva järjest. Tore oli veel see, et LBG Tallinna alumnid said kogu selle ürituse täiesti tasuta!

Lisaks suurele puhkusele olime ka natuke tublid. Nimelt võtsime osa suurest üle Eestilisest koristuskampaaniast „Teeme ära”. No ikka uskumatu kui palju prahti me mööda Pärnu-Ikla maanteed kõndides kokku korjasime ning mis veel hullem, milliseid prügi hunnikuid on inimesed metsa alla matnud. Tõesti kurb tunne, aga vähemalt natukenegi on nüüd olukord parem, sest oli kuulda, et üritusest võttis osa ligi 40 000 inimest!



rohkem pilte vaata siit