Läksin minagi selle kevadise osturalliga kaasa ja ostsin omale Kaubamajast Lindaliini kaheinimese piletid Soome. Mõtlesin, et küll need kellegagi koos ära realiseerin. Kuid kuna kampaania kestab kuni mai lõpuni ja hakkas juba tunduma, et piletid jäävadki kasutamata, kuni lõpuks rääkisin Tiinaga, kes oli igati nõus minuga nädala sees Helsingisse shoppama tulema.
Minul oli suur tahtmine minna H&M-i beebi riideid ostma. Natkue eeltööd tehes selgu, et suurim H&M asub Idakeskuses, mis ise asub juba Helsingi esimese ringi ääres. Samas tragiks inimeseks nagu ma ennast pean, mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, netis olid Idakeskusesse minevate busside numbrid olemas.
Helsingisse jõudes olime suutnud omale tekitada aga kaks valikut sinna jõudmiseks. Kas minna raudtejaama, kust väljuvad ka enamus bussid või suunduda mereäärsele suurele tänavale, kus meie meelest peaks samuti sõitma ka mõni buss, mis suunduks Idakeskusesse. Otsustasime minna mööda mereäärset teed. Ilm oli väga ilus, päike paistis ja tegelikult oli täitsa mõnus natuke jalutada. Kuid kuskil veerand tundi kõndinud, panime tähele, et ega ikka ei sõida küll ühtegi bussi mööda seda tänavat. Samas olime jõudnud juba suhteliselt kaugele nii et ka raudteejaama ei tahtnud enam tagasi minema hakata. Mõtlesime, et läheme ühe kvartali võrra linna sisse poole, äkki lähevad sealt bussid. Uuele tänavale jõudes nägime juba kaugelt bussipeatust ja selle kohal silti, kus oli väga palju bussinumbreid. Lähemale jõudes selgus aga, et ükski nendest numbritest ei ühtinud sellega, mis oli kirjas olnud Idakeskuse kodulehel. Samas oli seal üks uus number, mis pidi sinna sõitma. Graafikut aga selle numbri kohta ei olnud. Kuskil 10 min oma müstilist bussi oodates hakkasid jälle kahltused tekkima, et kas ikka oleme õiges kohas või peaks veel ringi vaatama. Nii panigi Tiina tähele, et natuke maad eemal on metroo peatus. Lisaks oli tal mälestus, et viimati kui ta seal käis, läks ta sinna just metrooga. Mõtlesime siis metroosse minna ja vaadata mis saab. Paar minutit piletiautomaadi juures pead murdnud, olimegi juba rongi peal. Sõit meie sihtpunkti kestis 12 min, kohale jõudes oli kell juba üks.
Otsustasime esimese asjana minna H&M-i ja siis hüpata sisse kõikidesse teistesse poodidesse, kust tmidagi leida võiks. Kui me H&M-s lõpetasime oli kell juba kolm. Peale seda läksime sööma ning peale sööki oli kell juba pool neli. Kuna laev pidi väljuma kell kuus ja check-in lõpetatakse pool tundi varem, olime plaaninud Idakeskusest lahkuda pool viis.
Kuid nagu ikka asjad ei lähe nii nagu plaanitud. Rongi peale jõudsime alles kell viis. Kaks peatust enne meie oma, hakkas rong vääga aeglaselt liikuma, sest metroos oli mingi jama. Peatus enne meie sihtpunkti tehti metroo vabsee tühjaks. Uuesti maapeale jõudes ei saanud me Tiinaga aga kumbki aru, kus me oleme. Teadsime küll peatust, aga taibata millise tänavanurga peal ja kus suunas liikuma hakata võttis meil ikka tükk aega aega. Mõtlesime, et läheme trammi peale, sest mingi liin sõidab täpselt Makasiini terminaali. Kui trammipeatus leitud, ootasime trammi valel suunal. Sellest aru saanud nägime taksot ning korra tekkis ka juba mõte, et võtaks takso, sest kell oli juba pool kuus ja ametlikult oleks pidanud sellel ajal täpselt check-in suletama. Üks takso tegelikult isegi oli sellel samal tänaval, aga siis tuli juba tramm teises suunas ja hüppasime ikkagi trammile. Natuke maad sõidetud vaatasime, et ikkagi keerab tramm kuidagi valele tänavale. Närv oli ka juba täitsa püsti ja otsustasime järgmises peatuses maha minna. Kell oli selleks ajaks juba kolmveerand kuus, mis ajaks pidi ametlikult lõppema boarding ja meil mõlemal oli juba tunne, et võibolla peamegi ööseks Helsingisse jääme, sest sellele laevale enam küll kuidagi ei jõua. Igastahes trammilt maha tulles nägime, et üks perekond tuli just seal samas peatuse juures taksost välja. Nagu öeldakse lootus sureb viimasena, hüppasime kohe samasse taksosse ja palusime võimalikult kiiresti meie terminali sõita. Õnneks oli tegemist väga profi mehega, kes teadis selles kandis kõiki ühesuunalisi tänavaid ja kust teha jänesehaake jne, sest tegelikult oli linnas sellel hetkel ka veel tipptund. Nõnda siis üliärevas meeleolus jõudsime kümme minutit enne kuute sadamasse. Check-in i joostest nägin, et mõni kassa oli veel avatud. Muidugi nagu Murphy seadusele kohane tegelti igal pool just mingite jamadega. Nii ma siis üritasin meeleheitlikult näidata, et meil on ainult piletile templit vaja ning õnneks tehtigi üks luuk selleks veel eraldi lahti. Tempel käes hakkasin laeva poole tormama, aga oh üllatust, laevale pääsu uste juures oli veel teisigi. Võiks öelda, et seal oli ligi kümme inimest kes kõik alles rahulikult laeva loivasid. Lõpuks laevas omale ka kohad leidnud tekkis tõesti selline tunne, et vot nüüd tähistaks. See oli ikka täiesti hull kuidas me arvasime mingil hetkel, et enam küll ei ole võimalik meie laevale jõuda ja siis järsku olime veel viis min enne välumist juba oma kohtadel.
Poes käimisest võib öelda nii, et väike kohver mis meil oli tühjalt kaasa võetud, oli tagasi minnes ikka ilusti asju täis. H&M-s oli ikka vääga armsaid ja ilusaid asju täiesti eesti hindadega müügil. Tundub, et praegu peaks mul kuskil nelja kuu varu riideid küll olemas olema ja natukene veel pealegi.
Kõigele sellele tagasi vaadates võib öelda, et reis oli küll väsitav, kuid selle eest jagus omajagu põnevust ning ka põhieesmärk sai täidetud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar