kolmapäev, mai 28, 2008

Punane elavhõbe- Andres Anvelt

Esmakordselt kuulsin sellest raamatust läbi Terevisooni. Kuigi otseselt tollel hetkel mul raamatu lugemiseks aega ei olnud, mõtlesin, et tegelt võiks seda täitsa lugeda. Ajal kui Riho Egiptuses surfas ostsin raamatu ka ära, kuid ikkagi ei olnud mul piisavalt mahti, et lugemisega algust teha. Nüüd kui töölt koju jäin mõtlesin, et kaua võib ja lihtsalt istusin maha ja hakkasin lugema.
Juba esimesest peatükist saati oli raamatut väga mõnus lugeda. Kui tavaliselt on vaja, et raamat ennast käima tõmbaks, lugeda kuskil 50 lk, siis selle raamatu puhul oli põnev juba algusest peale. Polnud mingeid imalaid ja pikki asukoha kireldusi, vaid ikka kohe teemasse. Tegemist on pesuehtsa kriminulliga, kuhu on ka väike romantiline liin sisse põimitud. Tegevus toimus siin samas meie Eestis 90ndate aastate alguses. Lugu räägib kuidas vanglast välja saanud kriminaalid hakkavad tegelema tollel ajal väga populaarse metalliäriga. Ning kuidas siis KAPO neid järjest kinni nabab ning oma mitte üldse rutiinset igapäevatööd teeb. Kuna raamat põhineb tõestisündinud lugudel ning reaalsetel tegelaskujudel, siis lisab ka see veel eraldi põnevust. Eriti värvikalt sai lugedes ette kujutada Koit Pikarot, sest ta on tõesti intrigeeriv inimene. Veel on raamatus väga palju sellist slängi, mida ma elusees kuulnudki pole. Ning natuke oli piinlik ka, sest vahepeal käib tekst vene keeles, millest eriti ikka aru ei saa. Kuid õnneks on muidugi iga lehe all kõik slängid ja muukeelne tekst lahti kirjutatud.
Usun, et kui seda raamatut peaks praegu mõni keskkooli õpilane lugema, siis väga vabalt võib see mõjutada tema karjäärivalikut politseitöö poole. Sest kuigi hea võitis traditsiooniliselt paha, siis ega need head nüüd mingid memmekad või nohkarid küll polnud. Respect Eesti Politseile!

Kommentaare ei ole: