reede, juuni 27, 2008

Tita tuli!

Meie tita sündis 20. juunil keskhaiglas kaaludes 3128g ja olles 49cm pikk. Kuna tähtajaks oli määratud 1.juuli, siis tegi ta meile oma tulekuga ikka paraja üllatuse. Raseduse suurus oli sel hetkel 38+3.
Aga kuidas see siis kõik hakkas. Kõigepealt oli 19.06 Portugali Saksama jalka EM-i veerandfinaali mäng, mille kahjuks Portugal kaotas. Loomulikult olin sellest emotsionaalselt väga löödud. Mängu kõrvale rüüpasin kanget külma aedliiva teed. Aga kuna paljud perekoolis räägivad, et joovad seda mitu nädalat enne kui sünnitama lähevad, siis rohkem ma sellele ei mõelnud.
Peale väsitavat päeva ja pingelist õhtut läksin kuskil poole ühe paiku magama. Just magama jäänuna tundsin kuidas järsku midagi sooja voodisse niriseb. Hüppasin kohe püsti ning samal hetkel mõtlesin, et oi need on vist looteveed. Kuna olen kuulnud, et kui veed tulevad, siis oleks hea olla natuke pikali, sest muidu võib laps pahasse asendisse minna või nabanöör natuke välja tulla, siis viskasin kohe põrandale voodi kõrvale pikali. Põrandale just selle pärast, et voodit mitte rohkem märjaks teha. Seal siis külili olles üritasin Rihole selgeks teha, et tead mul vist tulid veed. Palusin veel vaadata, et kas on veed selged või rohelised. Sest roheliste vetega tuleb kohe haiglasse minna, kuid selgete vetega ei pea nii väga kiirustama. Jõudnud arusaamisele, et veed on selged, püüdsime mõlemad natuke maha rahuneda ja mõelda, et mis siis nüüd edasi saab. Kuivatasin end ära ja läksin voodisse tagasi. Voodis hakkasin hullult värisema. Arvan, et Riho vist natuke ehmus sellest, kuid ma selgitasin, et see on normaalne ja mul ei ole üldse valus. Olime siis seal voodis ja hakkasime valusid ootama. Aga oota palju tahad, valusid ei ole. Seejärel helistasime oma ämmakale. Meil oli varasemalt keskhaiglast ühe ämmakaga kokku lepitud, et kui me arvame, et on minek, siis helistame talle ja ta tuleb tööle. Selgus aga, et ämmakas on vabsee Eestist ära. Siis helistasin keskhaiglasse valvetuppa. Et vot selline olukord, et veed vist tulid aga valusid pole. Et kas läheb sünnitamiseks või mis värk on. Sealt öeldi, et me võime rahulikult kella seitsmeni oodata. Aga seitsmest peaksime küll kontrolli minema. Otsustasimes siis Rihoga, et proovime magada ja paneme äratuse kella viieks, siis peaks ilusti jõudma, sest kodus oli vaja ka sahmida.
Jaa ma siis sain kindlasti magada. Närvid oli ikka nii püsti. Ajasin riho kella kolme paiku üles ja ütlesin, et kuule lähme käime ikka seal valvetoas ära. Hakkasime siis oma haiglakotti kokku panem ja veel igast staffi autosse laadima. Võtsime lisaks oma padjad, Riho magamiskoti, magamisalused ja ma ei tea mida kõike veel. Tee peal tegime veel kahes Statoilis peatuse. Ühest ostsime omale süüa kaasa ja teisest siis kommikarbi, mille tahtsime anda ämmakale peale sünnitust. Haiglasse jõudsime kuskil kell pool viis hommikul. Vabandasin registratuuris ilusti, et neid segan, et ega mul vist sünnitaja nägu küll ees ei ole, aga minu meelest need veed ikka tulid. Selle peale saadeti meid KTG-d tegema. KTG näitas emaka tööd maksimaalselt vist 16%. Seejärel vaatas mind arst. Tegi UH ja ütles, et emakakael on täiesti toores ja et ei need küll veed ei olnud, sest lapsel on kõhus vett täitsa piisavalt. Pani diagnoosiks ebatuhud ja saatis koju. Ütles veel, et eks kaheteistkümneks ole näha kas läheb sünnitamiseks või oli valehäire. Koju jõudes käisin dussi all ja heitsin magama.
Umbes üheksa ajal hommikul hakkas riho oma telefoniga jälle asju ajama, mille peale mina ka üles äraksin. Tundsin siis, et vot vist on mingid valud tulnud. Et annab juba nagu tunda. Samas ei tahtnud uuesti haiglasse ennast lolliks tegema minna. Lebasin siis lihtsalt voodis ja ootasin millal nö ebatuhud ära kaovad  Kuskil kaheteist paiku ütlesin Rihole, et kuule sõidame ikka veel korra haiglasse. Teel haiglasse hakkasin veel kahtlema, et kas teeme ikka õigesti ja äkki peaksin hoopis oma arsti juurde Medicoverisse minema. Mulle oli pandud plaanilne aeg poole üheks. Helistasin siis autost oma arstile ja küsisin mis teha. Arst ütles, et mis sa siia tuled. Mine sünnitama, sul tähtaeg nii lähedal ju.
Uuesti haiglasse jõudes läksime kohe jälle KTG-sse. Suureks üllatuseks tuli seda tegema minu kunagine paralleelklassiõde Annaliisa. Valud olid küll juba täitsa tuntavad, aga suur aparaat seda ei registreerinud. Veel enam, kui mul tuli valu, siis KTG protsendid kukkusid kuskil 4 peale, muidu aga tõusid vist kuskil maksimaalselt 36% või midagi sellist. Peale KTG-d läksin uuesti arstile. Õnneks oli tööl juba uus vahetus ja seega ka teine arst. Palusin siis tal teha looteveetesti, et olla kindel kas olid veed või mitte. Tegi testi ja oh imet- test oli positiivne. Seejärel katsus ja ütles, et emakakael on täitsa küps, minge sünnitama. Mida asja, just teine arst ütles, et ebatuhud, see siin ütleb, et minge sünnitama. Väga tobe!
Läksime siis Rihoga kolmandale korrusele kus meile anti tuba nr2. Väga uhke tuba. Tõesti, avar ja puhas, suure kaheinimese vanniga ja oma WC ja dussiga. Peagi tuli sinna ka tore ämmaemand ja ütles, et ma mitte pikali ei oleks ja võimalusel ikka palju ringi liiguksin, et siis iga kord kui valu tuleb, liigub tita ka ikka natukene rohkem õigesse asendisse ja allapoole.
Hakkasin siis mööda tuba ringi tatsama. Vahtisin vahepeal aknast välja ja tallusin kott-toolil ja igast asju tegin. Riho istus tugitoolis ja mõõtis valusid ning nende vahesid. Valud olid koguaeg olnud 1 minut, vahed varieerusid 1,5 kuni 3,5 minuti juures. Umbes kahest tuli ämmakas ja tegi KTG. Kuna KTG ajal peab olema voodis külili, siis see oli küll ebameeldiv. Kui valu tuli, siis ikka oli juba raske. Nii oleks tahtnud ennast paremini sättida, aga mis teha. Peale KTG-d ajasin ennast jälle püsti ja üritasin ringi käia, aga ega sellest vist eriti enam midagi välja ei tulnud. Siis tuli Riho ja võttis mul selja tagant ümbert kinni ja käisime koos mööda tuba nagu kaks karu ringi. Riho veel üritas teha neid õigeid häälikuid, mida ma siis talle järgi hakkasin tegema. „Aa, Oo ja Uu-sid „ olin ma koguaeg teinud, aga siis lihtsalt hakkas mul hääl juba suht kõrgeks minema, kuid neid tuleb teha madala häälega ja seda siis Riho üritaski mind tegema panna.
Üks hetk tundsin, et enam ei jäksa kannatada ja tahtsin dussi alla minna. Komberdasin siis pool käpuli, pool püsti Riho abiga vannituppa. Ämmakas oli öelnud, et lase kuuma dussi sinna kus kõige rohkem valutab. Soe vesi jooksma ja sinna ma siis jäin oma võitlust võitlema. Riho sai ka esimest korda tugitoolis ajakirja kätte võtta ja mingit artiklit lugema hakata. Dussi alt tulles, ütles Riho, et kohe tuleb arst mind läbi vaatama. Eelnevalt oli ämmakas rääkinud, et tavaliselt avaneb emakakael 1cm tunnis, siis meil läheb sünnitamiseks umbes kella 23 paiku õhtul. Peale arsti läbi vaatamist olin üllatunud kui arst ütles, et mul on juba täisavatus. Kell oli sellel hetkel kuskil 16. Samas ütles ta millegi pärast, et oota veel kuskil pool tundi kuni tund ja siis hakka pressima. Ei tea mis värk sellega oli. Igastahes ajasin ennast jälle püsti ja jäin oma „aega” ootama. No nüüd olid valud juba päris hullud, aga õnneks tundusid nad mulle suht lühikesed ja valudevahed piisavalt pikad, et sellel ajal taastuda. Kutsusin Riho enda juurde ja palusn tal selga masseerida, sest oi kuidas just selg valutas. Nii ma siis üritasin seal mingi liikumispuki najal olla. Kui valu tuli ütlesin rihole, et ta mu alaseljale suruks ja ise proovisin kanni lihased lõdvaks lasta. Kuskil 16.45 ütlesin Rihole, et kutsu ämmakas ma ei jõua enam tagasi hoida. Ämmakas tuligi ja küsis, et kus tahan sünnitada. Ütlesin, et olen mõelnud järile, aga siin on ka ok olla. Selle peale veenis ämmakas mind ikka järile istuma ja hakkasime presse ootama. Oota ja oota, aga enam ei tule. No tulid mingid väikesed, aga mina ikka ootasin midagi sellist, mis mul seal püsti seistes olid. Kui olin paar pressi mööda last, ütles ämmakas, et ma ikka ise kõvasti kaasa punniksin. Hakkasin siis punnitama. Mulle üldse ei meeldinud. Siuke tunne nagu kõht oleks kinni ja ei viitsi enam WC-s istuda, aga vot keegi ütleb, et enne püsti ei tõuse kui asi aetud. Punnisin ja punnisin aga minu meelest küll asi kuhugi edasi ei liikunud. Ütlesin, et tahan ikka sinna püsti kus siuksed õiged valud nagu olid. Läksin püsti, pressid läksidki nagu natukene tugevamaks, aga ikka oli selline tunne, et mul küll sealt midagi välja ei tule. Mõtlesime siis, et lähen järile tagasi. Järil siis punnitasime kõik kolmekesi- riho istus voodi otsas, mina järil tema jalge vahel ja ämmakas põlvili näoga minu poole. Lõpuks tundsin, et oi press on läbi, aga jalgevahelt kole kipitab. Ämmakas ka midagi sutsib seal. Ütlesin siis kiirelt, et ära hakka mind lõikama, mille peale tema, et ei ma ei lõikagi kõik ilusti venib. Siis sain aru, et lapse pea vist paistab ja nii oligi. Ämmakas ütles, et kui tuleb järgmine press, siis pinguta täiest jõust. Aga mida ei tule on press. Vot siis läksin küll ahastusse. No nii kipitas ju ja ma pean lihtsalt passima seal. Küsisin, et kas ma niisama ei või pressida, aga selle keelas ämmakas mul kohe ära. No lõpuks siis see press tuli ja me jälle kõik kolmekesi seal punnitasime kuni järsku tundsin kuidas midagi väga sooja must välja voolas. Tuli välja, et see soe asi oli tita koos suure hulga looteveega millest osa lausa ämmakale pähe pritsis. Ma ei saanud kohe üldse algul aru, et mis oli juhtunud.
Ämmakas midagi sahmis seal ja järsku pani vopsti mulle tita sülle. Täitsa selline hallikas või lillakas oli teine ja järsku oli tuba hullult rahvast täis. Veel kolm tädi oli uksest sisse jooksnud. Sain aru, et vist on midagi jamasti ja hakkasin juba täitsa kartma. Ämmakas veel küsib kiirelt, et kas issi tahab nabanööri läbi lõigata. Mina ütlesin kiirelt ei, vaadake ruttu, mis viga. Aga nii kui laps oli viidud laua juurde, hakkas sealt väikest kisa tulema. Oi kuidas see kisa ikka rahustas mind. Hiljem küsisin Riholt, et kas ta oli väga nördinud, et ma ei last tal nööri läbi lõigata, aga ta väitis, et kõik on ok. Ta oli niigi igati asjas sees ja ikka parem kui spetsialistid lapse kohe üle vaatavad. Kui ma küsisin, et miks ta nii lilla oli, siis selgus et tital oli nabaöör olnud ümber kaela ja ümber jala. Kuid samas kuna presside lõpus pandi mulle KTG külge, millega tita südametööd jägiti, siis järelikult oli ikkagi kõik koguaeg kontrolli all. Hiljem tehti veel ka test, mille järgi lapsel oli kogu sünnituse ajal hapnikku piisavalt ehk siis nabanööri ümber kaela olek ei avaldanud mitte mingit mõju.
Nii me siis seal istusime- mina järil ja Riho voodil kuni titat kaaluti ja mõõdeti. Mõlemad võrdselt higist leemendamas. Ütlesin siis Rihole et ta ruttu sinna läheks ja lapse oma kätte võtaks.
Ja järgmine hetk oligi juba kui ämmakas andis ilusti teki sisse mähitud nöpsu Rihole ja mina hakkasin platsentat sünnitama. Ootasin jälle ühe paraja pressi mille ajal mina punnitasin ühest otsast ja ämmakas sikutas nabanööri teisest otsast. Ja vupsti oligi platsenta ka täies tükis väljas.
Edasi selgus, et olin ikkagi saanud kuhugi sissepoole ühe väikese rebendi, mille siis ämmakas ilusti kinni õmbles. Lahklihasse ega kuhugi mujale mul rebendeid ei tekkinud.
Vot selline sündmuste rohke päev oli 20 juuni. Midagi väga hullu selle sünnitamise juures ei olnud. Loomulikult on need valud vastikud ja ebameeldivad, aga sellel korral vähemalt täiesti talutavad. Ning eriti veel kui sul on kõrval tubli mees, kes oskab nii moraalselt kui ka füüsiliselt sind igati toetada.







1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Oi kuidas ma ootasin seda sissekannet! ;)Jõudu ja jaksu teile ja kui olete kosunud, siis tuleks kaeks ikka päris oma silmaga uut kodanikku :)