Aastavahetus

See aasta (nagu ka kaks eelmist) sai vastu võetud Älli Aegviidu maakodus. Seltskond oli piisavalt suur, kuid kõik olid siiski omad. Süüa ja juua oli piisavalt, rakette sai ka natuke tavapoole saadetud ning pidu kestis kella 9ni hommikul.


Nüüd aga kroonik Roland Kenderi tähelepanekud:

PROLOOG
30 detsember 2008
Kui Pipi 30 detsembri õhtul magama heitis, oli meestel veel kõva töö käsil – ahjud tahtsid kütmist. Selline tervistkahjustav töö nõudis kõvasti ka profülaktilist ravi ja nii mõnigi kesvaeliksiiri pudel leidis sihtotstarbelist rakendust – kõvad töömehed Mitt ja Älli juba teadsid, et tervis ei ole naljaasi ja sellega ei tohi jamada.

AASTAVAHETUS
31 detsember 2008
Eelmise õhtu ja öö kõva ravikuur mõjus meestele positiivselt – saabumisel võttis vastu igati elu ja hea tervise juures, läikivate silmade ja karvaga peremees Älli isiklikult ning näitas külalistele eluaseme kätte.
(nüüd tuleb mõttes edasi lugeda Hillar Palametsa häälega) Veski talu oli kõrgete külaliste vastuvõtuks hiilgavalt ette valmistatud– toad köetud, lauad kaetud, lumi Otepäält kohale veetud (nojah, Andrus peab treenimiseks nüüd mõne teise lumise koha vaatama, sorri) ja viimasel hetkel kaevas Varvas spetsiaalselt ümberjõe jooksu tarbeks jõe kah maja külje alla valmis, minikosega ja puha . Sündinud oli nääriime - õues hakkas vulisema kaev imelise tujutõstva ja stressipeletava imeveega ja vaja oli ainult karahvini tühjenemisel seda kaevust täitmas käia. See kulus ära, kuna majandusdepressioon oli nii mõnegi mehepoja ja naisetütre musta masendusse lükanud (olgu siinkohal etteruttavalt märgitud, et hommikuks imekaev enam ei töötanud, keegi sai vist mingi sigadusega hakkama ja kõrgematel jõududel sai mõõt täis ning ime lakkas).
Enne kui kõrged külalised traditsioonilise eesti rahvakultuuri kriitilise osa, ohjeldamatu söögi- ja joogiorgiaga pihta hakkasid, oli vaja toost kah lausuda. See jäi traditsiooni kohaselt kõige näljasema orgialise lausuda ja Älli ei vedanud alt. Ainult et kroonik on kohati veidi sita mäluga ja toosti sisu meeldetuletamine jäägu siin lugejatele väikseks uue aasta vaimuharjutuseks. Igatahes oli hea toost. Jaa, ja neid tooste tuli veel, põhiliselt väikeste tegelaste terviseks, keda küll seekord ainult üksainus kohal oli. Kirke-Liis arvas kah, et see et tema üksi oma põlvkonda esindama peab ei kõlba kusagile ja tõmbas protesti märgiks laudlina puruks. Iseloomuga tüdruk, vat. Seepääle lubati kähku üksmeelselt, et lõpetatakse see öine logelemine ära ning hakatakse kõiki oma ihuliikmeid eesmärgipäraselt kasutama ja hiljemalt ülejärgmisel aastal on olukord märksa parem. Elame-näeme.
Läks suuremaks söömaks ja väikseks joomaks kah. Just siis, kui Päku ranne oli kõvast väljavalamisest lõplikult läbi ja käis siuke mõnus leiva ja viina luusselaskmise moment, kamandas Varvas, tuntud okultist, kõiki välja mingit päevavalgust kartvat taarausu mõjudega riitust läbi viima. Jaa, ja kõige hullemad kartused osutusidki tõeks – kõik pidid paprele kritseldama mõned nõiasõnad, siis mindi ümber jõe jooksule (Varvas on sadist kah lisaks kõigele, isegi rasedatele ei antud armu!), mis päädis nõiasõnade põletamisega hiiglaslikus lõkkes ja kõvema leelotamisega ümber lõkke.
Pääle saatanlikku riitust siirduti taas rahulikult häärberisse tagasi ja käima läks kõvem ennustustöö ja eelmise aasta ennustuste kokkulugemine. Armin avas õlle. Tundub, et majandusmagistrid olid herr Ansipi heietusi suure innuga kuulanud, igastahes klappisid nende eelmise aasta majanduskasvu ennustused päris hästi Ansipi ettekujutusega asjast. Ainult et statistikaameti numbrid olid millegipärast erinevad, kuradi statistikud tegid kusagil mingi arvutusvea raudselt. Nunii, eelmise aasta tibud said kokku loetud ja võistluse võitis peremees isiklikult. (Mis oli ka loogiline, sest kõik tahtsid rahulikult edasi pidutseda ja targem oli peremeest mitte pahandada.) Tundub aga, et majanduskasv/langus (see sõna hakkab järjest ropumat alatooni omama) oli sel aastal kõigile veelgi südamelähedasem teema kui eelmisel aastal, igatahes pressiti 1300 majandusküsimuse sisse ainult 1 kultuuriküsimus. Julgeks siin argumenteerida, et leidub inimesi, kes seda kultuurikategooria rubriiki üldsegi ei lahterdaks, aga sitta kah. Kui takkajärgi targutada, siis ühtegi küsimust ei tulnud teaduse vallast, mis kohe mitte ei sobitu Teadmistepõhise Eesti Vabariigiga, nii et pakuks ühe küsimuse ikkagi välja. Vastused saatke mängujuhile Raidole . Küsimus nr. 42 kõlab nii:
Kas CERNi mehed ja naised saavad LHC kiirendi sel aastal täisvõimsusel tööle?
Ja lisaks veel küsimus 42a kah:
Kas miniatuurse musta augu tekitamisega sellessamas kiirendis saadakse hakkama?

Pärast kõvemat kohvipaksu uurimist ja Pauksonite raamatutarkuste rakendamist aga hakkas toimuma mingeid imelikku asju. See Varba riitus ei läinud mitte aia taha. Kusagilt vendade Grimmide dimensioonist ilmus kohale Saabastega Kass. No ok, see üksi ei olekski nii imelik, a siis tuli teisest uksest karupoeg Puhh kah. Kass oli üritanud ennast Dagiks maskeerida ja see paks karu tegi päris veenvalt Usa häält järgi. Tükk aega madistasid hakatuseks, et kes on tellitud esineja ja kes mitte (mõlemad valetasid). Leppisid lõpuks kokku, et Saabastega Kass on tegelikult Cristopher Robin ja siis kukkusid kohe sigatsema (mis oligi ainult aja küsimus, sest nagu teada, on saabastega kass kirju minevikega pätt, umbes midagi analoogset Alex Lepajõega, ainult et erinevalt tühisest juveelivargast Lepajõest on Kassi hingel vähemalt ühe hiiglase ettekavatsetud mõrv. Puhh on jälle tuntud sadistlikke kalduvustega superegoist, kes igal võimaluse Põrsale kärna keerab, ilmselt väsis põrsas lõpuks ära, nii et puhh otsustas hoopis Veski tallu sigatsema tulla, ju ta oli kusagilt kuulnud, et Älli selline hea kergeusklik inimene on) – tegid inimesi lolliks ja määrisid neile igasugu alandavaid kohustusi pähe. Lisaks käisid ringi ja hirmutasid naisi vahepeal saunas leili võtnud poolalasti Riho ja Varvas. Hea, et Kaie samal ajal suupisteid ette valmistas, oli hea pärast seda stressirohket katsumust hakata kohe oma häda juustu ja vorstiga leevendama. Kõht oligi tühjaks läinud. Armin avas uue õlle.
Kõige tõsisemalt võttis Puhhi ja Kassi antud kohustust otse loomulikult P. Potter ja kasutas kogu vana aasta järele jäänud aega ära, et selle sisse mahutada kolm kõva toosti (mis rääkisid sellest, et keegi ei tohi Rootsi plagada ja juba homme teeme eesti majanduse uueks, nii et peerud kahel otsal lõkendama löövad). Tegelikult mahutas Priit vanna aastasse ainult 2 toosti. Kolmanda toosti ajal segas Toomas-Hendrik oma kõnega vahele. On alles mats. Armin avas selle peale uue õlle.
Ja siis alles hakkas nalja saama. Lõke lõõmas, ilutulestik tärises, sooviti õnne ja kallistati. Tina sulas, ja õnn tuli kõigi tinasse. Armin avas jälle uue õlle. Peale mida läks käima ohjeldamata tantsupidu, mis kestis hommikuni. Keegi kallas kõik joogid ümber, keegi sõi kooki ja keegi sõi kõik herned ära. Mingil momendil soovis härra Torm kõigile head uut aastat. Ja pidu kestis hilisvalgeni.
Suur aitäh Veski talu pererahvale selle võimsalt kordaläinud aastavahetuse eest!

EPILOOG
2009 aasta 1. jaanuari kroonika lõpetaks Artur Alliksaare sõnadega, millega 2009 aastasse astuda (aitäh, Päku ja Evelin):

AEG
Artur Alliksaar

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles elame praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.