Laupäeval käisime Rihoga kinos uut James Bondi 007: Quantum of Solace (Veidi Lohtust) vaatamas. Lapse jätsime ilusti minu Tallinna vanaema juurde kus ka isa veidi ajapärast neile seltsi läks.
Mulle uus Bondi film meeldis. Üldse läheb mulle nende uuem stiil peale. Kuna Riho on suur Bondi fänn, siis on meil kodus olemas kõik senised Bondi osad. Ning talle meeldivad jälle vanemad filmid. Mõnes mõttes ikka täitsa kurb, sest kuni 1987nda aasta osadeni jäin ma eranditult alati teleka ette magama ning näiteks laupäeval kinos ütles riho esimese tseeni keskel, et millal see film juba ometi lõppeb!!! Talle ei meeldi, kui on käsikaaeraga filmitud ning põnevust on proovitud väreveleva pildiga rohkem esile tuua. Mind seevastu selline võte ei häiri.
Kuid eiriti olen ma sillas uute Bondi tsenaariumite üle. Mulle meeldib kui film ei ole läbi ja lõhki ettearvatav. Ja kuna mul oli suht selgelt ka eelmine osa meeles, siis ei tekkinud mul mingit segadust teema käsitluse ja arengu suhtes. Kahju ainult, et Bondil praktiliselt koguaeg peksasaanud nägu peas oli. Ma ei ütleks et ta nüüd nii kole mees on, et kui ilusaks teha ei saa, siis teeme hoopis ekstra koledaks.
No igastahes mulle meeldis see film. Ainult, et soovitaksin eelnevalt natuke eelmise osaga mälu värskendada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar