Täna hommikul mõtlesin, et helistan linna vanaemale ja kutsun ta tibu ujumisele kaasa. Tibu on ju meile kõigile nii armas ja see oleks tore võimalus natuke koos aega veeta. Teiselpool võttis aga toru hoopis minu isa. Tuli välja, et ta on oma tunnid nii osavalt sättinud, et terve reedene päev on tal vaba. Räägikisn talle oma mõtted ära ning samuti ka seda, et pole kindel, kas kahte inimest lisaks lubatakse kaasa võtta. Peale administraatoriga vestlemist helistasin uuesti isale ning leppisime kokku, et kohtume kolmveerand üks.
Noh eks mul oli väike pabin sees ka. Mõtlesin, et nii kui nii on nagu Murphy seadus. Siiani on kõik ujumised väga ilusti läinud, aga kui täna tuleb vanaisale ja vanavanaemale näidata kui tubli tibu on, siis nii kui nii on üks nutt ja jonn. Aga õnneks oli tibu samas sõiduvees nagu ikka ja näitas ennast oma parimaist küljest. Tundus, et ta tõesti nautis seal basseinis sulistamist. Samuti tegi ta väga ilusa ja pika sukeldumise. Ja kuna ta nii rahulik täna oli, proovisin ka ise esimest korda teda ujutades kätt. Selgus, et kahekümneviie krooni eest võivad emad ise oma lapsi seal ujutamas käia.
Peale ujumist läksime kõik Kadrioru parki jalutama. Väga ilus ilm oli ja meil oli seal täitsa mõnna. Isal ja vanaemal oli kaasas ka päts saia et parte sööta, kuid kahjuks olid seal väljas sildid, mis keelasid linde toitmast. Nii me siis chillisime niisama ringi ja võtsime vahepeal pargipingil päikest. Vaatasime teisi inimesi ja ajasime lihtsalt juttu.
Vot selline tore päev oligi ja jälle jõudsime me pool kogemata koju alles kell pool viis õhtul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar