reede, märts 11, 2011

Grete toimetused

Homme saab väike Grete juba 2-kuuseks. Ütleks nii, et laps on juba täitsa lapse nägu :)

Tegemiste kohapealt on nii, et kui varem tundus, et laps on suht ära hellitatud ja ei taha üldse omapead olla, siis nüüd on nii, et praktiliselt igakord uinub ta täitsa rahulikult ja oma pead üksinda voodis. Ja kui ärkab ja mina näiteks veel magada tahan, siis võib ta vabalt seal voodis omi asju ajada ja kui ma lõpuks ärkan, siis võib juhtuda nii, et tema juba uinub uuesti :) Üldse on ta suur magaja. Aga seda on ta koguaeg olnud ja oli ka beebieas Kirke.

Ja jutustama on ta vaikselt hakanud. Esimene tõisine pikem jutuajamine peeti minu vanaemaga maha 9.märts. See oli kohe selline u 10 min pikk, pidev silmside ja laps üritas oma suud ja ütlusi ikka kohe igat pidi järgi sättida. Üli-üli armas!


Lutist.
Esimesed paar nädalat ma nimme ei tahtnud talle lutti anda kartes et laps ei õpi õigesti rinnast imema.
Kui rinna imemine selga, tundus et muud ta enam ei tahagi. Hakkasime talle aktiivselt lutti pakkuma. Kuid see siis ikka rinda luti vastu vahetada tahab. Kui lutt suhu panna siis oli selline tunne, et kui saaks, siis viskaks kasvõi 10m kaugusele.
Pakkusime, mis me pakkusime, aga paar nädalat tagasi otsustasime Rihoga, et kui ta seni pole seda lutti tahtnud, rohkem ei hakka toppima ka. Varsti juba nii vana, et hakka otsast võõrutama.
Nii ja nüüd mõned päevad tagasi, mis ma näen. Neiu paneb omale pöidla suhu ja maailm on üks õnnelik koht. Ja nii ongi. Täna olen tal näiteks juba 5 korda madamise ajal pöialt suust ära võtnud. Mis siis ikka, otsisime oma lutid jälle üles ja vaatame, kas pöial vs lutt läheb kaubaks. ega ta väga muidugi ei lähe, aga kuna kogu see võitlus käib läbi pool une, siis lõpuks olen mina ikka lutiga peale jäänud. Hetkel on küll mu seisukoht see, et pigem ikka lutt kui pöial. Aga eks siis näis, kui tõsiseks meil see võitlus kujuneb.



Kaal, pikkus ja muud strateegilised andmed saame me aga arsti käes, keda külastame alles paari nädala pärast

1 kommentaar:

Riina ütles ...

Robertile hakkas lutt siis sobima, kui ta oma kätega suutis asju juba suu juurde viia. Pistsin talle järjekindlalt lutti näpuvahele ja kui see suu juurde jõudis, susisin vaikselt oma käega selle talle õigetpidi suhu. Ja siis imes küll seda ka usinasti.