Sellel suvel on meid Rihoga juba kahte pulma kutsutud. Esimene on Kadi ja Gansu pulmad ja teised Liina ja Priidu pulmad. Nagu pulmadele kohane, tuleb eelnevalt korraldada üks korralik vallaliste õhtu. Sellel laupäeval oligi plaanitud tüdrukute õhtu Kadile.
Pulmad ja kõik sellega seonduv on ju nii lahe. Loomulikult tahtsin ka mina kõigest sellest actionist osa võtta, aga kuidas sa seda teed kui sul on pisike viie nädalane tibu kodus. Samal ajal toimus poissmeeste õhtu ju Kristjanile, mis tähendas, et ka Riho oli kodust ära.
Ega siis polnudki muud kui telefon kätte ja„halloo, tere vanaema...”
No eks see oli paras katsumus meile kõigile. Esiteks mulle, olla terve õhtu tibust eemal ja muidugi ka minu vanaemale ja emale, sest viimasest titest (minust) on ju juba 25 aastat möödas. Jah, ema ja vanaema tulid koos, sest eks ikka kaks pead on kaks pead ja neli kätt on neli kätt.
Tüdrukute päev hakkas tegelikult juba kell 11 hommikul. Kõigepealt läksime me Nõmme seiklusparki kus Kadi pidi läbima suhteliselt keerulise takistusteraja. Seejärel oli meil seal samas Nõmme basseinides piknik. Piknikul alustati juba kerge alkoholi ja isiklike küsimustega Gansust. Kuna mina aga alkoholi nii kui nii hetkel ei joo, siis läksin sinna autoga. Ja kui ma juba otsustasin autoga minna, siis võtsin ka Kirke-Liisi kaasa.
Peale piknkiu suunduti edasi kesklinna kus toimus veel Kadiga igast asju ning spa. Sinna meie Kirke-Liisiga juba enam ei länud.
Kuid samas ega me ka kehvemat päeva omale polnud plaaninud. Kella kolmeks läksime me juba minu emaga Villemsi ja Simoni juurde. Katil oli 19 juuli sünnipäev ning kuna nad just ka Inglismaalt Eestisse kolisid, siis oli ka põhjust soolaleivale minna. Seal lendas aeg tõsiselt kiiresti. Ma ei tea kust otsast seda juttu nii palju meil tuleb, aga kui uuesti kella vaatasime näitas see juba kuus. Kuna mina aga tahtsin kella üheksaks õhtul linna minna, et uuesti tüdrukute üritusega liituda, hakkasime ka Villemsi juurest juba koju sättima.
Kodus andsin veel viimased instruktsioonid emale ja vanaemale ning juba ma linna lendasin. Oi kui ammu oli see viimati kui ma ennast niimoodi üles lõin. Õhtu oli plaanis kuskil klubis lõpetada. Ma olin ikka täitsa erutatud kohe. Samas oli väga kurb tunne kodust ära minna ja laps sinna maha jätta. Ega me ei osanud ju keegi ette aimata kuidas tibu ennast õhtul plaanib üleval pidada. Eriti veel, et üks söögikord tuli asendada kunsttoiduga. Aga kõik laabus üliilusti- laps oli olnud väga rahulik ja kõigil oli väga mõnus.
Meie õhtu aga algas kell üheksa Stereos, kus me võtsime esimesed kokteilid ja õhtusöögi. Sealt edasi suundusime Valli baari, kus oli ette nähtud igale ühele üks Millimallikas. Õnneks olin ma autoga, mis tähendas et sellest õudusest ma pääsesin. See on ikka tõsiselt tuline jook. Valli baarist Prive-sse suundudes jooksime me kogematta kokku poistega. Õnneks oli Gans juba kuskile baari sisse läinud, nii et pruutpaar teineteist ei näinud. Prive’s oli hip-hop õhtu, mis mulle teadagi väga hästi peale läheb. Lisaks heale mussile tegi meie olemise lahedaks ka varem kinni pandud laud. Maha istudes toodi kohe säraküünlaga kaunistatud liitrine rumm, coca-colad, ananassi mahl, sidruni ja laimi viilud ning jääkuubikud.
Ütlen ausalt mul pole ammu klubis nii mõnus olnud ja ma polnud ikka väga ammu nii palju tantsinud kui too õhtu. Ma tegelt mõtlesin juba et ma olen klubidest välja kasvanud, aga tundub, et kui ikka hea muusika mängib eks siis ikka jalg tatsub ka!
Koju läksime me Rihoga koos. Tuli mulle tublilt Prive ukse taha järgi ning koos siis komberdasime autojuurde. PS! Poisid pidutsesid Hollywoodis. Mina jäin õhtuga ikka väga rahule ja usun et ka Kadil on ühtteist mida tulevikus meenutada!
teisipäev, juuli 29, 2008
neljapäev, juuli 24, 2008
Kirke-Liis 1 kuune
Pühapäeval oli Kirke-Liisi 1 kuu sünnipäev. Uskumatu, et ta juba nii suur on, kuid samas on ka tunne, et sünnitusest on suht kaua aega juba möödas.
Sünnipäeva õigel päeval olime me Viljandis. Kuna Riho emal oli mõni aeg tagasi jalaga väike õnnetus, siis nüüd oli nii, et enamuse ajast oli tibu vanaema Tiina süles. Veel käisid meid vaatamas vanaisa Tiit ja onu Rauno. Hetkel kui maal on igast palju asju teha, siis on Rauno enamuse ajast Tiiduga. Veel käis mitu korda titat vaatamas tädi Raili. Esmaspäeval oli lausa nii, et Raili pidi meil kolm korda külas käima. Kahel esimesel korral me titaga lihtsalt puht juhuslikult põõnasime magada. Kolmanda korraga oligi nii, et Tiina siis helistas Railile, et tule nüüd, tibu on üleval
Esmaspäeva õhtul läksime veel Väike-Maarjasse minu vanaema ja vanaisa juurde. Samuti jõudis samal õhtul Hollandist tagasi minu ema. Enne Hollandit oli mu ema käinud Horvaatias ja Ungaris. Ungarist oli ta ostnud Kirke-Liisile ilusad bodyd, hommikumantli ja tudukombe. Ajaks mil jutud Väike-Maarjas räägitud said oli kell juba suht palju ning otsustasime Rihoga Tallinnasse tagasi tulla alles teisipäeva hommikul.
Ütleks nii, et suhteliselt pikk reis oli. Alustasime reede hommikul K-Projekti suvepäevadega Haanjas ja lõpetasime teisipäeva hommikul Väike-Maarjas. Kuna aga meie Rihoga niivõrd tublid inimesed oleme, siis on ju loomulik, et meie väike Kirke-Liis samuti väga tubli tita on ning terve selle ringreisi väga vapralt vastu pidas.
Sünnipäeva õigel päeval olime me Viljandis. Kuna Riho emal oli mõni aeg tagasi jalaga väike õnnetus, siis nüüd oli nii, et enamuse ajast oli tibu vanaema Tiina süles. Veel käisid meid vaatamas vanaisa Tiit ja onu Rauno. Hetkel kui maal on igast palju asju teha, siis on Rauno enamuse ajast Tiiduga. Veel käis mitu korda titat vaatamas tädi Raili. Esmaspäeval oli lausa nii, et Raili pidi meil kolm korda külas käima. Kahel esimesel korral me titaga lihtsalt puht juhuslikult põõnasime magada. Kolmanda korraga oligi nii, et Tiina siis helistas Railile, et tule nüüd, tibu on üleval
Esmaspäeva õhtul läksime veel Väike-Maarjasse minu vanaema ja vanaisa juurde. Samuti jõudis samal õhtul Hollandist tagasi minu ema. Enne Hollandit oli mu ema käinud Horvaatias ja Ungaris. Ungarist oli ta ostnud Kirke-Liisile ilusad bodyd, hommikumantli ja tudukombe. Ajaks mil jutud Väike-Maarjas räägitud said oli kell juba suht palju ning otsustasime Rihoga Tallinnasse tagasi tulla alles teisipäeva hommikul.
Ütleks nii, et suhteliselt pikk reis oli. Alustasime reede hommikul K-Projekti suvepäevadega Haanjas ja lõpetasime teisipäeva hommikul Väike-Maarjas. Kuna aga meie Rihoga niivõrd tublid inimesed oleme, siis on ju loomulik, et meie väike Kirke-Liis samuti väga tubli tita on ning terve selle ringreisi väga vapralt vastu pidas.
teisipäev, juuli 22, 2008
K-Projekti suvepäevad
Reede ja laupäev olime K-Projekti suvepäevadel Haanjamehe talus. Väga vahva koht. Eelmine aasta oli meil seal K-Projekti survival, kus olid ikka väga lahedad ülesanded. Meeldejäävaim nendest oli Suure Munamäe tornist mägironimisvarustusega alla tulemine. Ma ütleks, et see on senini minu suurim eneseületus. Seekord munamäe jalamil olles tekkis tahtmatult mõte, et läheks vaataks korra sealt tornist alla, aga kuna me ei viitsinud turvahälliga neid treppe käia, siis jäi see käik järgmistesse aastatesse.
Lahe oli see, et suvepäevad olid mõeldud koos peredega. Lapsi oli tõesti väga palju kaasa võetud. Ma arvan, et lapsi oli peaaegu samapalju kui täiskasvanuid ja kõik olid koolieelikud! Meie Kirke-Liis oli muidugi kõige pisem, kuid järgmine aasta on tal seal kindlasti juba mitu sõpra ja sõbrannat kellega koos mängida.
Tegevuskava oli ka täitsa ok. Kolmekümmend inimest sai osa võtta reedesest väikesest survivalist (3x10 inimest), teised aga tsillisid niisama taluhoovis. Ilm oli mõlemal päeval väga hea, mistõttu said kõik üritust täiel rinnal nautida. Õhtuks oli esinema kutsutud Merle Palmiste, kes pidi etendama „Ürgnaist”. Esiteks jäi ta kuskil 2 tundi hiljaks ja teiseks oli etenduse esimene pool minu meelest labane. Võibolla kui ma oleks ka mõnuga veini limpsinud nagu teised, sest vein oli meil tasuta, oleksin suutnud natuke rohkem seda nalja tabada, aga kuna ma olin täiesti kaine, siis kõige paremat muljet ta mulle ei jätnud.
Laupäev oli samuti täiesti tsill ning lisaks sai igaüks ennast proovile panna kastiladumises, karkudega kõndimises, kummi venitamises ja valetpidi keerava lenksuga rattaga sõitmises.
Peale lõunasööki pakiti asjad kokku ja hakati koju minema.
Meie Rihoga otsustasime, et läheme Viljandi, sest esmaspäeval oli niikuinii Rihol Viljandis vaja tööasju ajada. Teel Viljandi põikasime läbi ka Sangaste lossist, kus siis tutvusime jälle tükikese Eestimaa ajalooga ning õhtuks jõudsime kõik kolmekesi rõõmsalt Riho ema juurde.
Väga mõnus rahulik ja lastesõbralik üritus oli. Ei teagi kas hakkame natuke vanaks jääma või on see Kirke-Liisist tingitud, kuid mulle tõesti meeldib selline üritus rohkem kui seni harjunud erinevad noortepeod!
rohkem pilte vaata siit
Lahe oli see, et suvepäevad olid mõeldud koos peredega. Lapsi oli tõesti väga palju kaasa võetud. Ma arvan, et lapsi oli peaaegu samapalju kui täiskasvanuid ja kõik olid koolieelikud! Meie Kirke-Liis oli muidugi kõige pisem, kuid järgmine aasta on tal seal kindlasti juba mitu sõpra ja sõbrannat kellega koos mängida.
Tegevuskava oli ka täitsa ok. Kolmekümmend inimest sai osa võtta reedesest väikesest survivalist (3x10 inimest), teised aga tsillisid niisama taluhoovis. Ilm oli mõlemal päeval väga hea, mistõttu said kõik üritust täiel rinnal nautida. Õhtuks oli esinema kutsutud Merle Palmiste, kes pidi etendama „Ürgnaist”. Esiteks jäi ta kuskil 2 tundi hiljaks ja teiseks oli etenduse esimene pool minu meelest labane. Võibolla kui ma oleks ka mõnuga veini limpsinud nagu teised, sest vein oli meil tasuta, oleksin suutnud natuke rohkem seda nalja tabada, aga kuna ma olin täiesti kaine, siis kõige paremat muljet ta mulle ei jätnud.
Laupäev oli samuti täiesti tsill ning lisaks sai igaüks ennast proovile panna kastiladumises, karkudega kõndimises, kummi venitamises ja valetpidi keerava lenksuga rattaga sõitmises.
Peale lõunasööki pakiti asjad kokku ja hakati koju minema.
Meie Rihoga otsustasime, et läheme Viljandi, sest esmaspäeval oli niikuinii Rihol Viljandis vaja tööasju ajada. Teel Viljandi põikasime läbi ka Sangaste lossist, kus siis tutvusime jälle tükikese Eestimaa ajalooga ning õhtuks jõudsime kõik kolmekesi rõõmsalt Riho ema juurde.
Väga mõnus rahulik ja lastesõbralik üritus oli. Ei teagi kas hakkame natuke vanaks jääma või on see Kirke-Liisist tingitud, kuid mulle tõesti meeldib selline üritus rohkem kui seni harjunud erinevad noortepeod!
rohkem pilte vaata siit
neljapäev, juuli 17, 2008
Tädid ja onud titat vaatamas
Sellel esmaspäeval käisid meil külalised. Külla tulid: Liina, Priit, Pipi, Maria, Hellu, Kaja, PuuPiret, Elisa ja Indrek.
Ütlen ausalt, et olen viimasel ajal üsna laisaks muutunud ja ega ma ei viitsinud eriti midagi ette valmistada. Mõtlesin küll kooki küpsetada, kuid isegi sellise meeldiva tegevuse asendasin poest jäätise ostmisega ja vanaisa käest metsmaasikate toomisega. Õnneks olid külalised väga mõistvad ja noh ega pole ju tegu mingite võõrastega, mis tähendas, et nad olid otsustanud ise hoopis meil suppi keeta.
Oi kui mõnus oli taas kõigi nendega ümber laua istuda. Lõunalauas söömine ja jutustamine oli vaieldamatult tööpäeva kõige meeldivam osa. Sa said täielikult ennast keset päeva korraks kõigest sellest jamast eemale kiskuda ja hoopis millelegi muule mõelda või nagu tihti juhtus, üldse mitte millelegi mõelda ja lihtsalt lolli juttu suust välja ajada ning kõht kõveras naerda. Nii tundus ka esmaspäeva õhtu selline nostalgiahõnguline koosviibimine, mitte et ma siis neid inimesi enam ei näeks. Näen küll- juba järgmine nädal on plaan Pipile külla minna ja nädalavahetusel on ju K-Projekti suvepäevad!
Igastahes oli meil täitsa tore õhtu. Sai igast juttu rääkida ja külalised said vabalt titat uudistada. Kingituseks toodi meile minu tellitud Ente-Tenteli plaat ning kaks kollast bodyt ning üks kreemikas kombenesoon.
Eks me nüüd peamegi meeles pidama, et järgmistel kohtumistel ikka moedemostratsiooni ka teeksime!
Ütlen ausalt, et olen viimasel ajal üsna laisaks muutunud ja ega ma ei viitsinud eriti midagi ette valmistada. Mõtlesin küll kooki küpsetada, kuid isegi sellise meeldiva tegevuse asendasin poest jäätise ostmisega ja vanaisa käest metsmaasikate toomisega. Õnneks olid külalised väga mõistvad ja noh ega pole ju tegu mingite võõrastega, mis tähendas, et nad olid otsustanud ise hoopis meil suppi keeta.
Oi kui mõnus oli taas kõigi nendega ümber laua istuda. Lõunalauas söömine ja jutustamine oli vaieldamatult tööpäeva kõige meeldivam osa. Sa said täielikult ennast keset päeva korraks kõigest sellest jamast eemale kiskuda ja hoopis millelegi muule mõelda või nagu tihti juhtus, üldse mitte millelegi mõelda ja lihtsalt lolli juttu suust välja ajada ning kõht kõveras naerda. Nii tundus ka esmaspäeva õhtu selline nostalgiahõnguline koosviibimine, mitte et ma siis neid inimesi enam ei näeks. Näen küll- juba järgmine nädal on plaan Pipile külla minna ja nädalavahetusel on ju K-Projekti suvepäevad!
Igastahes oli meil täitsa tore õhtu. Sai igast juttu rääkida ja külalised said vabalt titat uudistada. Kingituseks toodi meile minu tellitud Ente-Tenteli plaat ning kaks kollast bodyt ning üks kreemikas kombenesoon.
Eks me nüüd peamegi meeles pidama, et järgmistel kohtumistel ikka moedemostratsiooni ka teeksime!
Tita nimi on Kirke-Liis
Lõpuks on see keeruline asi tehtud ja otsustav samm astutud. Tita nimi on Kirke-Liis.
Oi kui palju me ikka kahtlesime. Peaaegu olekisme oma venitamisega juba trahvi saanud. Seadus ütleb, et nimi tuleb panna kuu aja jooksul peale sündi. Meie tita sündis 20.06 ja täna on juba 17.07. veel homme oleks saanud nime panna ja siis oleksimegi juba seadust rikkunud, sest kahekümnes on pühapäev.
Ma vaatasin juba sünnitusmajas, et see nime asi läheb meil raskeks. Mul oli küll välja mõeldud nimi Hanna, aga kui hakkasin seda mõttes Riho perekonnanimega kokku viima, siis jättis see mulle väga negatiivse varjundi- Hanna Maisa (anna, ma ei saa!).
Seejärel mõtlesin välja Hanna-Maria. Maria tooks nimele juurde erksust ning sobiks ka perekonnanimega. Niimoodi arutledes otsustasin panna üles internetihääletuse. Riho oli muidugi väga pahane, sest tegelikult ju ikka ei panda lapsele niimoodi nime, aga no ise ka ei suutnud midagi otsustavat välja mõelda. Seega jäi neti hääletus ikkagi üles, kuid me lihtsalt lubasime endale, et ei võta seda kui täit tõtt.
Aeg aga lendas ja meil ei olnud ikka kindlat nimekandidaati välja mõeldud. Vahepeal oli küll juba peaaegu Kertu, kuid ikkagi...
Täna hommikul otsustasime siis teha loosi. Kirjutasin sedelitele välja nimed: Hanna-Maria, Kirke-Liis, Kirke, Kertu ja Maria ning „1 nimi” ja „2 nime”.
Kõigepealt pidime võtma loosi, et kas saatus tahab, et me paneksime lapsele nimeks ühe nime või kaks nime. Seejärel pidime panema kaussi vastavad sedelid. Aga... enne esimest loosimist ütles Riho, et tema ikka ei taha Hanna-Mariat ja ma võtsin laualt selle nime ära. Seejärel võttis Riho loosi. Esimene loos näitas, et lapsele tuleks panna üks nimi. Enne järgmist loosi ütlesin jälle mina, et võtame Kertu laualt ära ja kaussi läksid Kirke ja Maria. Kausist tuli välja Maria, mis olekski siis pidanud lapsele nimeks saama. Me siis vahtisime natuke aega üksteisega tõtt ja kui me uuesti lauale vaatasime, siis ilutses seal üksinda rulli kreeramata Kirke-Liis. Mõlemal närv juba nii must sellest otsustusvõimetusest mõtlesime, et no olgugi siis hoopis Kirke-Liis. Ja neti hääletuse järgi oleks pidanud ka ju Kirke-Liis olema!
Praeguse seisuga võib öelda, et nime panemine on üks raskemaid asju lapse saamise juures. Ma järjestaksin selle kohe teiseks peale hommikusi iiveldusi raseduse esimeses pooles. Kõigile tulevastele vanematele soovitan soojalt ikka üsna varakult juba nimi välja mõelda, sest mida aeg edasi, seda rohkem sa kõiges kahtlema hakkad.
Oi kui palju me ikka kahtlesime. Peaaegu olekisme oma venitamisega juba trahvi saanud. Seadus ütleb, et nimi tuleb panna kuu aja jooksul peale sündi. Meie tita sündis 20.06 ja täna on juba 17.07. veel homme oleks saanud nime panna ja siis oleksimegi juba seadust rikkunud, sest kahekümnes on pühapäev.
Ma vaatasin juba sünnitusmajas, et see nime asi läheb meil raskeks. Mul oli küll välja mõeldud nimi Hanna, aga kui hakkasin seda mõttes Riho perekonnanimega kokku viima, siis jättis see mulle väga negatiivse varjundi- Hanna Maisa (anna, ma ei saa!).
Seejärel mõtlesin välja Hanna-Maria. Maria tooks nimele juurde erksust ning sobiks ka perekonnanimega. Niimoodi arutledes otsustasin panna üles internetihääletuse. Riho oli muidugi väga pahane, sest tegelikult ju ikka ei panda lapsele niimoodi nime, aga no ise ka ei suutnud midagi otsustavat välja mõelda. Seega jäi neti hääletus ikkagi üles, kuid me lihtsalt lubasime endale, et ei võta seda kui täit tõtt.
Aeg aga lendas ja meil ei olnud ikka kindlat nimekandidaati välja mõeldud. Vahepeal oli küll juba peaaegu Kertu, kuid ikkagi...
Täna hommikul otsustasime siis teha loosi. Kirjutasin sedelitele välja nimed: Hanna-Maria, Kirke-Liis, Kirke, Kertu ja Maria ning „1 nimi” ja „2 nime”.
Kõigepealt pidime võtma loosi, et kas saatus tahab, et me paneksime lapsele nimeks ühe nime või kaks nime. Seejärel pidime panema kaussi vastavad sedelid. Aga... enne esimest loosimist ütles Riho, et tema ikka ei taha Hanna-Mariat ja ma võtsin laualt selle nime ära. Seejärel võttis Riho loosi. Esimene loos näitas, et lapsele tuleks panna üks nimi. Enne järgmist loosi ütlesin jälle mina, et võtame Kertu laualt ära ja kaussi läksid Kirke ja Maria. Kausist tuli välja Maria, mis olekski siis pidanud lapsele nimeks saama. Me siis vahtisime natuke aega üksteisega tõtt ja kui me uuesti lauale vaatasime, siis ilutses seal üksinda rulli kreeramata Kirke-Liis. Mõlemal närv juba nii must sellest otsustusvõimetusest mõtlesime, et no olgugi siis hoopis Kirke-Liis. Ja neti hääletuse järgi oleks pidanud ka ju Kirke-Liis olema!
Praeguse seisuga võib öelda, et nime panemine on üks raskemaid asju lapse saamise juures. Ma järjestaksin selle kohe teiseks peale hommikusi iiveldusi raseduse esimeses pooles. Kõigile tulevastele vanematele soovitan soojalt ikka üsna varakult juba nimi välja mõelda, sest mida aeg edasi, seda rohkem sa kõiges kahtlema hakkad.
esmaspäev, juuli 07, 2008
Titaga K-Projektis
Täna käisime täitsa iseseisvalt kahekesi titaga K-Projektis. Minek sinna sai juba laupäeval Pipiga kokku lepitud. Pipi lubas lausa kooki teha, mida ta muidu minu meelest mitte kunagi vist eriti ei tee.
Muidu täitsa tavaline asi, oli meie jaoks ikkagi täitsa oluline sündmus. Siiani oleme autoga kodunt väljas käinud vaid kahel korral- esimene kord arsti juures ja teine kord Rocca al Mares jalutamas. Ja mõlemal korral oleme käinud koos Rihoga, kuid seekord läksime ainult kahekesi.
Enne sõitma hakkamist ma ikka täitsa pabistasin, sest see Tallinna liiklus on ju ikka suhteliselt vastik. Samas sõites rahunesin täitsa maha ja tegelikult polnud hullu midagi.
K-Projektis ootasid meid meie vana „riisi” seltskond välja arvatud Elisa, kes on hetkel puhkusel. Loomulikult käisid uudistamas ka kõik teised, kes puhkeruumist sellel ajal mööda juhutsid minema ja mind titaga seal nägid.
Usun, et jätsime endast suhteliselt hea mulje, sest nagu ma juba eelnevalt ennustasin, oli tita kogu seal oldud aja väga vaikne ja korralik. Mitte, et ta muidu mingi hull kisakõri oleks, aga uues keskkonnas tuleb ju ikka kõigepealt olukorda hinnata, enne kui hakkad oma häält tõstma. Ja me ei olnud seal üldse nii kaua, et see olukorra hindamise etapp veel läbi oleks saanud.
Pärast peasissepääsu juures juttu ajades saime natuke pragada, et miks me oma külastusest ette ei teatanud, sest K-Projekt oleks tahtnud meid õnnitleda, aga seda kõike annab veel parandada. Sest meil on plaanis järgmise nädala lõpus minna lõuna-Eestisse K-Projekti suvepäevadele mõnusalt aega veetma.
Muidu täitsa tavaline asi, oli meie jaoks ikkagi täitsa oluline sündmus. Siiani oleme autoga kodunt väljas käinud vaid kahel korral- esimene kord arsti juures ja teine kord Rocca al Mares jalutamas. Ja mõlemal korral oleme käinud koos Rihoga, kuid seekord läksime ainult kahekesi.
Enne sõitma hakkamist ma ikka täitsa pabistasin, sest see Tallinna liiklus on ju ikka suhteliselt vastik. Samas sõites rahunesin täitsa maha ja tegelikult polnud hullu midagi.
K-Projektis ootasid meid meie vana „riisi” seltskond välja arvatud Elisa, kes on hetkel puhkusel. Loomulikult käisid uudistamas ka kõik teised, kes puhkeruumist sellel ajal mööda juhutsid minema ja mind titaga seal nägid.
Usun, et jätsime endast suhteliselt hea mulje, sest nagu ma juba eelnevalt ennustasin, oli tita kogu seal oldud aja väga vaikne ja korralik. Mitte, et ta muidu mingi hull kisakõri oleks, aga uues keskkonnas tuleb ju ikka kõigepealt olukorda hinnata, enne kui hakkad oma häält tõstma. Ja me ei olnud seal üldse nii kaua, et see olukorra hindamise etapp veel läbi oleks saanud.
Pärast peasissepääsu juures juttu ajades saime natuke pragada, et miks me oma külastusest ette ei teatanud, sest K-Projekt oleks tahtnud meid õnnitleda, aga seda kõike annab veel parandada. Sest meil on plaanis järgmise nädala lõpus minna lõuna-Eestisse K-Projekti suvepäevadele mõnusalt aega veetma.
neljapäev, juuli 03, 2008
Teki sisse mähkimine
Meie, uuema aja inimesed, ei tea tittede teki sisse mähkimisest eriti midagi. Oma väiksele ostsime ka magamiskoti, millega siis teda õue viia. Aga kuna selline lisateadmine mööda külgi maha ei jookse, palusime ämmaemandal ka teki sisse mähkimise tehnikat näidata.
Tita 2 esimest nädalat
Homme saab tita juba kahe nädalaseks. Ühest küljest uskumatu kui kiirelt see aeg on läinud, kuid teisest küljest on ikkgai väga palju asju juba toimunud.
Peale sünnitust jäime me haiglasse neljaks päevaks. Õnneks saime me kohe perepalati ning tegelikult oli see pigem sanatooriumi kui hagila moodi. Olime kõik kolmekesi koguaeg koos. Söök polnud just kiita, aga muidu oli kõik väga tip-top. Haiglas pidime me olema nii kauia sellepärast, et tital diagnoositi hemolüütiline tõbi. Tõve põhjuseks oli minu ja Riho veregruppide erinevus. Terve raseduse testiti mul antikehasid reesuskonflikti suhtes, mis jäid õnneks negatiivseks kuni sünnituseni, kuid peale tita sündi tekkisid tal antikehad seoses sellega, et minu veregrupp on 0 ja Rihol ning tital A. Iga päev võeti tital verd. Mõni päev 2x päevas ja mõni päev 3x päevas. Koguaeg oodati, millal tõuseb billirubiini tase nii kõrgeks, et tita päevitama viia, kuid koguaeg oli tase napilt alla piiri. Lõpuks siis neljandal päeval (teisipeäval) seletas arst meile kuidas kollasuse levikut ära tunda ja lubas meid koju.
Ma arvan, et kojusõit oli emotsionaalselt pingeline nii minule kui ka Rihole. Mina isiklikult tundsin iga sekundiga kuidas vastutuse koorem kasvab ning Riho sõitis ikka äärmise ettevaatlikusega. Ma polegi näinud et ta mõnda kurvi või ristmiku nii võrd ettevaatlikult ületaks.
Kodus oli ikka paras segadus, sest lahkumine oli olnud ju suht ootamatu. Lisaks segadusele polnud ka midagi süüa. Õnneks sai Riho võtta ülejäänud nädala töökohustustest vabaks ning juba järgmise päevaga saime kodu jälle elamiskõlblikuks Kuid endiselt olid meil puudu kolm olulist asja titale- madrats, mähkimisalus ja vann. Mähkimisaluse asendasime ajutiselt tekiga söögilaual, madratsi muretsemiseni magas tita meie kaisus, aint vannitamine lükkus edasi.
26ndal oli tädi Riina lõpetamine. Sellega seoses oli kogu Riho pere tulnud Tallinna. Loomulikult tulid nad ka peale aktust kõik uut ilmakodanikku vaatama. Lisaks olid muudel põhjustel linna tulnud ka minu ema ja vanaema. Seega kujunes 26. meil väga külalisterohkeks päevaks. Õnneks oli tita suhteliselt rahulik ning lihtsalt magas enamuse ajast.
27ndal oli meil vaja minna uuesti lastearstile. Pidime andma vereproovi, mis saadetakse Tartusse, et selgitada välja kaks võimalikku geneetilist haigust. See on selline standardprotseduur, mis tehakse Eestis kõigile vastsündinutele. Teiseks saime kaitsesüstid B-hepatiidi ja tuberkuloosi vastu. Kolmanaks kontrollis arst visuaalsel vaatlusel tita kollasust ning õnneks jõudis järeldusele, et billirubiini jaoks rohkem vereproove võtta pole vaja, sest kollasus hakkab tagasi tõmbuma.
Esmaspäeval, 30ndal juunil, tulid meile külla minu isa ja linnavanaema. Samuti tulid meilt läbi minu ema ja Väike-Maarja vanaema. Isa ja Koosu uudistasid niisama ringi. Isa oli muidugi väga vaimustunud meie väikesest tüdukust. Ema ja teine vanaema hakkasid aga mu lillepeenardega tegelema. Peenrad olid ikka suhteliselt rohtu kasvanud ja lilli oli neis ka vähe.
Ning üleeile 1.07 käis meil jälle külas tädi Riina. Tagantjärgi mõeldes ikka väga palju külalisi, kuid tõesti tita oskab meil käituda. Väga vaikne ja vagur on siiani alati olnud. Mida ei saa öelda siis kui ta ainult emmega kahekesi kodus on. Üleüldse tundub, et tegu on suhteliselt issi tüdrukuga, sest issi süles tuleb ikka naeratus näole.
Kõigi nende külaliste vahel oleme teinud ikkagi 2x vanni, käinud jalutamas ning loomulikult hästi palju söönud ja maganud.
Peale sünnitust jäime me haiglasse neljaks päevaks. Õnneks saime me kohe perepalati ning tegelikult oli see pigem sanatooriumi kui hagila moodi. Olime kõik kolmekesi koguaeg koos. Söök polnud just kiita, aga muidu oli kõik väga tip-top. Haiglas pidime me olema nii kauia sellepärast, et tital diagnoositi hemolüütiline tõbi. Tõve põhjuseks oli minu ja Riho veregruppide erinevus. Terve raseduse testiti mul antikehasid reesuskonflikti suhtes, mis jäid õnneks negatiivseks kuni sünnituseni, kuid peale tita sündi tekkisid tal antikehad seoses sellega, et minu veregrupp on 0 ja Rihol ning tital A. Iga päev võeti tital verd. Mõni päev 2x päevas ja mõni päev 3x päevas. Koguaeg oodati, millal tõuseb billirubiini tase nii kõrgeks, et tita päevitama viia, kuid koguaeg oli tase napilt alla piiri. Lõpuks siis neljandal päeval (teisipeäval) seletas arst meile kuidas kollasuse levikut ära tunda ja lubas meid koju.
Ma arvan, et kojusõit oli emotsionaalselt pingeline nii minule kui ka Rihole. Mina isiklikult tundsin iga sekundiga kuidas vastutuse koorem kasvab ning Riho sõitis ikka äärmise ettevaatlikusega. Ma polegi näinud et ta mõnda kurvi või ristmiku nii võrd ettevaatlikult ületaks.
Kodus oli ikka paras segadus, sest lahkumine oli olnud ju suht ootamatu. Lisaks segadusele polnud ka midagi süüa. Õnneks sai Riho võtta ülejäänud nädala töökohustustest vabaks ning juba järgmise päevaga saime kodu jälle elamiskõlblikuks Kuid endiselt olid meil puudu kolm olulist asja titale- madrats, mähkimisalus ja vann. Mähkimisaluse asendasime ajutiselt tekiga söögilaual, madratsi muretsemiseni magas tita meie kaisus, aint vannitamine lükkus edasi.
26ndal oli tädi Riina lõpetamine. Sellega seoses oli kogu Riho pere tulnud Tallinna. Loomulikult tulid nad ka peale aktust kõik uut ilmakodanikku vaatama. Lisaks olid muudel põhjustel linna tulnud ka minu ema ja vanaema. Seega kujunes 26. meil väga külalisterohkeks päevaks. Õnneks oli tita suhteliselt rahulik ning lihtsalt magas enamuse ajast.
27ndal oli meil vaja minna uuesti lastearstile. Pidime andma vereproovi, mis saadetakse Tartusse, et selgitada välja kaks võimalikku geneetilist haigust. See on selline standardprotseduur, mis tehakse Eestis kõigile vastsündinutele. Teiseks saime kaitsesüstid B-hepatiidi ja tuberkuloosi vastu. Kolmanaks kontrollis arst visuaalsel vaatlusel tita kollasust ning õnneks jõudis järeldusele, et billirubiini jaoks rohkem vereproove võtta pole vaja, sest kollasus hakkab tagasi tõmbuma.
Esmaspäeval, 30ndal juunil, tulid meile külla minu isa ja linnavanaema. Samuti tulid meilt läbi minu ema ja Väike-Maarja vanaema. Isa ja Koosu uudistasid niisama ringi. Isa oli muidugi väga vaimustunud meie väikesest tüdukust. Ema ja teine vanaema hakkasid aga mu lillepeenardega tegelema. Peenrad olid ikka suhteliselt rohtu kasvanud ja lilli oli neis ka vähe.
Ning üleeile 1.07 käis meil jälle külas tädi Riina. Tagantjärgi mõeldes ikka väga palju külalisi, kuid tõesti tita oskab meil käituda. Väga vaikne ja vagur on siiani alati olnud. Mida ei saa öelda siis kui ta ainult emmega kahekesi kodus on. Üleüldse tundub, et tegu on suhteliselt issi tüdrukuga, sest issi süles tuleb ikka naeratus näole.
Kõigi nende külaliste vahel oleme teinud ikkagi 2x vanni, käinud jalutamas ning loomulikult hästi palju söönud ja maganud.
reede, juuni 27, 2008
Tita tuli!
Meie tita sündis 20. juunil keskhaiglas kaaludes 3128g ja olles 49cm pikk. Kuna tähtajaks oli määratud 1.juuli, siis tegi ta meile oma tulekuga ikka paraja üllatuse. Raseduse suurus oli sel hetkel 38+3.
Aga kuidas see siis kõik hakkas. Kõigepealt oli 19.06 Portugali Saksama jalka EM-i veerandfinaali mäng, mille kahjuks Portugal kaotas. Loomulikult olin sellest emotsionaalselt väga löödud. Mängu kõrvale rüüpasin kanget külma aedliiva teed. Aga kuna paljud perekoolis räägivad, et joovad seda mitu nädalat enne kui sünnitama lähevad, siis rohkem ma sellele ei mõelnud.
Peale väsitavat päeva ja pingelist õhtut läksin kuskil poole ühe paiku magama. Just magama jäänuna tundsin kuidas järsku midagi sooja voodisse niriseb. Hüppasin kohe püsti ning samal hetkel mõtlesin, et oi need on vist looteveed. Kuna olen kuulnud, et kui veed tulevad, siis oleks hea olla natuke pikali, sest muidu võib laps pahasse asendisse minna või nabanöör natuke välja tulla, siis viskasin kohe põrandale voodi kõrvale pikali. Põrandale just selle pärast, et voodit mitte rohkem märjaks teha. Seal siis külili olles üritasin Rihole selgeks teha, et tead mul vist tulid veed. Palusin veel vaadata, et kas on veed selged või rohelised. Sest roheliste vetega tuleb kohe haiglasse minna, kuid selgete vetega ei pea nii väga kiirustama. Jõudnud arusaamisele, et veed on selged, püüdsime mõlemad natuke maha rahuneda ja mõelda, et mis siis nüüd edasi saab. Kuivatasin end ära ja läksin voodisse tagasi. Voodis hakkasin hullult värisema. Arvan, et Riho vist natuke ehmus sellest, kuid ma selgitasin, et see on normaalne ja mul ei ole üldse valus. Olime siis seal voodis ja hakkasime valusid ootama. Aga oota palju tahad, valusid ei ole. Seejärel helistasime oma ämmakale. Meil oli varasemalt keskhaiglast ühe ämmakaga kokku lepitud, et kui me arvame, et on minek, siis helistame talle ja ta tuleb tööle. Selgus aga, et ämmakas on vabsee Eestist ära. Siis helistasin keskhaiglasse valvetuppa. Et vot selline olukord, et veed vist tulid aga valusid pole. Et kas läheb sünnitamiseks või mis värk on. Sealt öeldi, et me võime rahulikult kella seitsmeni oodata. Aga seitsmest peaksime küll kontrolli minema. Otsustasimes siis Rihoga, et proovime magada ja paneme äratuse kella viieks, siis peaks ilusti jõudma, sest kodus oli vaja ka sahmida.
Jaa ma siis sain kindlasti magada. Närvid oli ikka nii püsti. Ajasin riho kella kolme paiku üles ja ütlesin, et kuule lähme käime ikka seal valvetoas ära. Hakkasime siis oma haiglakotti kokku panem ja veel igast staffi autosse laadima. Võtsime lisaks oma padjad, Riho magamiskoti, magamisalused ja ma ei tea mida kõike veel. Tee peal tegime veel kahes Statoilis peatuse. Ühest ostsime omale süüa kaasa ja teisest siis kommikarbi, mille tahtsime anda ämmakale peale sünnitust. Haiglasse jõudsime kuskil kell pool viis hommikul. Vabandasin registratuuris ilusti, et neid segan, et ega mul vist sünnitaja nägu küll ees ei ole, aga minu meelest need veed ikka tulid. Selle peale saadeti meid KTG-d tegema. KTG näitas emaka tööd maksimaalselt vist 16%. Seejärel vaatas mind arst. Tegi UH ja ütles, et emakakael on täiesti toores ja et ei need küll veed ei olnud, sest lapsel on kõhus vett täitsa piisavalt. Pani diagnoosiks ebatuhud ja saatis koju. Ütles veel, et eks kaheteistkümneks ole näha kas läheb sünnitamiseks või oli valehäire. Koju jõudes käisin dussi all ja heitsin magama.
Umbes üheksa ajal hommikul hakkas riho oma telefoniga jälle asju ajama, mille peale mina ka üles äraksin. Tundsin siis, et vot vist on mingid valud tulnud. Et annab juba nagu tunda. Samas ei tahtnud uuesti haiglasse ennast lolliks tegema minna. Lebasin siis lihtsalt voodis ja ootasin millal nö ebatuhud ära kaovad Kuskil kaheteist paiku ütlesin Rihole, et kuule sõidame ikka veel korra haiglasse. Teel haiglasse hakkasin veel kahtlema, et kas teeme ikka õigesti ja äkki peaksin hoopis oma arsti juurde Medicoverisse minema. Mulle oli pandud plaanilne aeg poole üheks. Helistasin siis autost oma arstile ja küsisin mis teha. Arst ütles, et mis sa siia tuled. Mine sünnitama, sul tähtaeg nii lähedal ju.
Uuesti haiglasse jõudes läksime kohe jälle KTG-sse. Suureks üllatuseks tuli seda tegema minu kunagine paralleelklassiõde Annaliisa. Valud olid küll juba täitsa tuntavad, aga suur aparaat seda ei registreerinud. Veel enam, kui mul tuli valu, siis KTG protsendid kukkusid kuskil 4 peale, muidu aga tõusid vist kuskil maksimaalselt 36% või midagi sellist. Peale KTG-d läksin uuesti arstile. Õnneks oli tööl juba uus vahetus ja seega ka teine arst. Palusin siis tal teha looteveetesti, et olla kindel kas olid veed või mitte. Tegi testi ja oh imet- test oli positiivne. Seejärel katsus ja ütles, et emakakael on täitsa küps, minge sünnitama. Mida asja, just teine arst ütles, et ebatuhud, see siin ütleb, et minge sünnitama. Väga tobe!
Läksime siis Rihoga kolmandale korrusele kus meile anti tuba nr2. Väga uhke tuba. Tõesti, avar ja puhas, suure kaheinimese vanniga ja oma WC ja dussiga. Peagi tuli sinna ka tore ämmaemand ja ütles, et ma mitte pikali ei oleks ja võimalusel ikka palju ringi liiguksin, et siis iga kord kui valu tuleb, liigub tita ka ikka natukene rohkem õigesse asendisse ja allapoole.
Hakkasin siis mööda tuba ringi tatsama. Vahtisin vahepeal aknast välja ja tallusin kott-toolil ja igast asju tegin. Riho istus tugitoolis ja mõõtis valusid ning nende vahesid. Valud olid koguaeg olnud 1 minut, vahed varieerusid 1,5 kuni 3,5 minuti juures. Umbes kahest tuli ämmakas ja tegi KTG. Kuna KTG ajal peab olema voodis külili, siis see oli küll ebameeldiv. Kui valu tuli, siis ikka oli juba raske. Nii oleks tahtnud ennast paremini sättida, aga mis teha. Peale KTG-d ajasin ennast jälle püsti ja üritasin ringi käia, aga ega sellest vist eriti enam midagi välja ei tulnud. Siis tuli Riho ja võttis mul selja tagant ümbert kinni ja käisime koos mööda tuba nagu kaks karu ringi. Riho veel üritas teha neid õigeid häälikuid, mida ma siis talle järgi hakkasin tegema. „Aa, Oo ja Uu-sid „ olin ma koguaeg teinud, aga siis lihtsalt hakkas mul hääl juba suht kõrgeks minema, kuid neid tuleb teha madala häälega ja seda siis Riho üritaski mind tegema panna.
Üks hetk tundsin, et enam ei jäksa kannatada ja tahtsin dussi alla minna. Komberdasin siis pool käpuli, pool püsti Riho abiga vannituppa. Ämmakas oli öelnud, et lase kuuma dussi sinna kus kõige rohkem valutab. Soe vesi jooksma ja sinna ma siis jäin oma võitlust võitlema. Riho sai ka esimest korda tugitoolis ajakirja kätte võtta ja mingit artiklit lugema hakata. Dussi alt tulles, ütles Riho, et kohe tuleb arst mind läbi vaatama. Eelnevalt oli ämmakas rääkinud, et tavaliselt avaneb emakakael 1cm tunnis, siis meil läheb sünnitamiseks umbes kella 23 paiku õhtul. Peale arsti läbi vaatamist olin üllatunud kui arst ütles, et mul on juba täisavatus. Kell oli sellel hetkel kuskil 16. Samas ütles ta millegi pärast, et oota veel kuskil pool tundi kuni tund ja siis hakka pressima. Ei tea mis värk sellega oli. Igastahes ajasin ennast jälle püsti ja jäin oma „aega” ootama. No nüüd olid valud juba päris hullud, aga õnneks tundusid nad mulle suht lühikesed ja valudevahed piisavalt pikad, et sellel ajal taastuda. Kutsusin Riho enda juurde ja palusn tal selga masseerida, sest oi kuidas just selg valutas. Nii ma siis üritasin seal mingi liikumispuki najal olla. Kui valu tuli ütlesin rihole, et ta mu alaseljale suruks ja ise proovisin kanni lihased lõdvaks lasta. Kuskil 16.45 ütlesin Rihole, et kutsu ämmakas ma ei jõua enam tagasi hoida. Ämmakas tuligi ja küsis, et kus tahan sünnitada. Ütlesin, et olen mõelnud järile, aga siin on ka ok olla. Selle peale veenis ämmakas mind ikka järile istuma ja hakkasime presse ootama. Oota ja oota, aga enam ei tule. No tulid mingid väikesed, aga mina ikka ootasin midagi sellist, mis mul seal püsti seistes olid. Kui olin paar pressi mööda last, ütles ämmakas, et ma ikka ise kõvasti kaasa punniksin. Hakkasin siis punnitama. Mulle üldse ei meeldinud. Siuke tunne nagu kõht oleks kinni ja ei viitsi enam WC-s istuda, aga vot keegi ütleb, et enne püsti ei tõuse kui asi aetud. Punnisin ja punnisin aga minu meelest küll asi kuhugi edasi ei liikunud. Ütlesin, et tahan ikka sinna püsti kus siuksed õiged valud nagu olid. Läksin püsti, pressid läksidki nagu natukene tugevamaks, aga ikka oli selline tunne, et mul küll sealt midagi välja ei tule. Mõtlesime siis, et lähen järile tagasi. Järil siis punnitasime kõik kolmekesi- riho istus voodi otsas, mina järil tema jalge vahel ja ämmakas põlvili näoga minu poole. Lõpuks tundsin, et oi press on läbi, aga jalgevahelt kole kipitab. Ämmakas ka midagi sutsib seal. Ütlesin siis kiirelt, et ära hakka mind lõikama, mille peale tema, et ei ma ei lõikagi kõik ilusti venib. Siis sain aru, et lapse pea vist paistab ja nii oligi. Ämmakas ütles, et kui tuleb järgmine press, siis pinguta täiest jõust. Aga mida ei tule on press. Vot siis läksin küll ahastusse. No nii kipitas ju ja ma pean lihtsalt passima seal. Küsisin, et kas ma niisama ei või pressida, aga selle keelas ämmakas mul kohe ära. No lõpuks siis see press tuli ja me jälle kõik kolmekesi seal punnitasime kuni järsku tundsin kuidas midagi väga sooja must välja voolas. Tuli välja, et see soe asi oli tita koos suure hulga looteveega millest osa lausa ämmakale pähe pritsis. Ma ei saanud kohe üldse algul aru, et mis oli juhtunud.
Ämmakas midagi sahmis seal ja järsku pani vopsti mulle tita sülle. Täitsa selline hallikas või lillakas oli teine ja järsku oli tuba hullult rahvast täis. Veel kolm tädi oli uksest sisse jooksnud. Sain aru, et vist on midagi jamasti ja hakkasin juba täitsa kartma. Ämmakas veel küsib kiirelt, et kas issi tahab nabanööri läbi lõigata. Mina ütlesin kiirelt ei, vaadake ruttu, mis viga. Aga nii kui laps oli viidud laua juurde, hakkas sealt väikest kisa tulema. Oi kuidas see kisa ikka rahustas mind. Hiljem küsisin Riholt, et kas ta oli väga nördinud, et ma ei last tal nööri läbi lõigata, aga ta väitis, et kõik on ok. Ta oli niigi igati asjas sees ja ikka parem kui spetsialistid lapse kohe üle vaatavad. Kui ma küsisin, et miks ta nii lilla oli, siis selgus et tital oli nabaöör olnud ümber kaela ja ümber jala. Kuid samas kuna presside lõpus pandi mulle KTG külge, millega tita südametööd jägiti, siis järelikult oli ikkagi kõik koguaeg kontrolli all. Hiljem tehti veel ka test, mille järgi lapsel oli kogu sünnituse ajal hapnikku piisavalt ehk siis nabanööri ümber kaela olek ei avaldanud mitte mingit mõju.
Nii me siis seal istusime- mina järil ja Riho voodil kuni titat kaaluti ja mõõdeti. Mõlemad võrdselt higist leemendamas. Ütlesin siis Rihole et ta ruttu sinna läheks ja lapse oma kätte võtaks.
Ja järgmine hetk oligi juba kui ämmakas andis ilusti teki sisse mähitud nöpsu Rihole ja mina hakkasin platsentat sünnitama. Ootasin jälle ühe paraja pressi mille ajal mina punnitasin ühest otsast ja ämmakas sikutas nabanööri teisest otsast. Ja vupsti oligi platsenta ka täies tükis väljas.
Edasi selgus, et olin ikkagi saanud kuhugi sissepoole ühe väikese rebendi, mille siis ämmakas ilusti kinni õmbles. Lahklihasse ega kuhugi mujale mul rebendeid ei tekkinud.
Vot selline sündmuste rohke päev oli 20 juuni. Midagi väga hullu selle sünnitamise juures ei olnud. Loomulikult on need valud vastikud ja ebameeldivad, aga sellel korral vähemalt täiesti talutavad. Ning eriti veel kui sul on kõrval tubli mees, kes oskab nii moraalselt kui ka füüsiliselt sind igati toetada.
Aga kuidas see siis kõik hakkas. Kõigepealt oli 19.06 Portugali Saksama jalka EM-i veerandfinaali mäng, mille kahjuks Portugal kaotas. Loomulikult olin sellest emotsionaalselt väga löödud. Mängu kõrvale rüüpasin kanget külma aedliiva teed. Aga kuna paljud perekoolis räägivad, et joovad seda mitu nädalat enne kui sünnitama lähevad, siis rohkem ma sellele ei mõelnud.
Peale väsitavat päeva ja pingelist õhtut läksin kuskil poole ühe paiku magama. Just magama jäänuna tundsin kuidas järsku midagi sooja voodisse niriseb. Hüppasin kohe püsti ning samal hetkel mõtlesin, et oi need on vist looteveed. Kuna olen kuulnud, et kui veed tulevad, siis oleks hea olla natuke pikali, sest muidu võib laps pahasse asendisse minna või nabanöör natuke välja tulla, siis viskasin kohe põrandale voodi kõrvale pikali. Põrandale just selle pärast, et voodit mitte rohkem märjaks teha. Seal siis külili olles üritasin Rihole selgeks teha, et tead mul vist tulid veed. Palusin veel vaadata, et kas on veed selged või rohelised. Sest roheliste vetega tuleb kohe haiglasse minna, kuid selgete vetega ei pea nii väga kiirustama. Jõudnud arusaamisele, et veed on selged, püüdsime mõlemad natuke maha rahuneda ja mõelda, et mis siis nüüd edasi saab. Kuivatasin end ära ja läksin voodisse tagasi. Voodis hakkasin hullult värisema. Arvan, et Riho vist natuke ehmus sellest, kuid ma selgitasin, et see on normaalne ja mul ei ole üldse valus. Olime siis seal voodis ja hakkasime valusid ootama. Aga oota palju tahad, valusid ei ole. Seejärel helistasime oma ämmakale. Meil oli varasemalt keskhaiglast ühe ämmakaga kokku lepitud, et kui me arvame, et on minek, siis helistame talle ja ta tuleb tööle. Selgus aga, et ämmakas on vabsee Eestist ära. Siis helistasin keskhaiglasse valvetuppa. Et vot selline olukord, et veed vist tulid aga valusid pole. Et kas läheb sünnitamiseks või mis värk on. Sealt öeldi, et me võime rahulikult kella seitsmeni oodata. Aga seitsmest peaksime küll kontrolli minema. Otsustasimes siis Rihoga, et proovime magada ja paneme äratuse kella viieks, siis peaks ilusti jõudma, sest kodus oli vaja ka sahmida.
Jaa ma siis sain kindlasti magada. Närvid oli ikka nii püsti. Ajasin riho kella kolme paiku üles ja ütlesin, et kuule lähme käime ikka seal valvetoas ära. Hakkasime siis oma haiglakotti kokku panem ja veel igast staffi autosse laadima. Võtsime lisaks oma padjad, Riho magamiskoti, magamisalused ja ma ei tea mida kõike veel. Tee peal tegime veel kahes Statoilis peatuse. Ühest ostsime omale süüa kaasa ja teisest siis kommikarbi, mille tahtsime anda ämmakale peale sünnitust. Haiglasse jõudsime kuskil kell pool viis hommikul. Vabandasin registratuuris ilusti, et neid segan, et ega mul vist sünnitaja nägu küll ees ei ole, aga minu meelest need veed ikka tulid. Selle peale saadeti meid KTG-d tegema. KTG näitas emaka tööd maksimaalselt vist 16%. Seejärel vaatas mind arst. Tegi UH ja ütles, et emakakael on täiesti toores ja et ei need küll veed ei olnud, sest lapsel on kõhus vett täitsa piisavalt. Pani diagnoosiks ebatuhud ja saatis koju. Ütles veel, et eks kaheteistkümneks ole näha kas läheb sünnitamiseks või oli valehäire. Koju jõudes käisin dussi all ja heitsin magama.
Umbes üheksa ajal hommikul hakkas riho oma telefoniga jälle asju ajama, mille peale mina ka üles äraksin. Tundsin siis, et vot vist on mingid valud tulnud. Et annab juba nagu tunda. Samas ei tahtnud uuesti haiglasse ennast lolliks tegema minna. Lebasin siis lihtsalt voodis ja ootasin millal nö ebatuhud ära kaovad Kuskil kaheteist paiku ütlesin Rihole, et kuule sõidame ikka veel korra haiglasse. Teel haiglasse hakkasin veel kahtlema, et kas teeme ikka õigesti ja äkki peaksin hoopis oma arsti juurde Medicoverisse minema. Mulle oli pandud plaanilne aeg poole üheks. Helistasin siis autost oma arstile ja küsisin mis teha. Arst ütles, et mis sa siia tuled. Mine sünnitama, sul tähtaeg nii lähedal ju.
Uuesti haiglasse jõudes läksime kohe jälle KTG-sse. Suureks üllatuseks tuli seda tegema minu kunagine paralleelklassiõde Annaliisa. Valud olid küll juba täitsa tuntavad, aga suur aparaat seda ei registreerinud. Veel enam, kui mul tuli valu, siis KTG protsendid kukkusid kuskil 4 peale, muidu aga tõusid vist kuskil maksimaalselt 36% või midagi sellist. Peale KTG-d läksin uuesti arstile. Õnneks oli tööl juba uus vahetus ja seega ka teine arst. Palusin siis tal teha looteveetesti, et olla kindel kas olid veed või mitte. Tegi testi ja oh imet- test oli positiivne. Seejärel katsus ja ütles, et emakakael on täitsa küps, minge sünnitama. Mida asja, just teine arst ütles, et ebatuhud, see siin ütleb, et minge sünnitama. Väga tobe!
Läksime siis Rihoga kolmandale korrusele kus meile anti tuba nr2. Väga uhke tuba. Tõesti, avar ja puhas, suure kaheinimese vanniga ja oma WC ja dussiga. Peagi tuli sinna ka tore ämmaemand ja ütles, et ma mitte pikali ei oleks ja võimalusel ikka palju ringi liiguksin, et siis iga kord kui valu tuleb, liigub tita ka ikka natukene rohkem õigesse asendisse ja allapoole.
Hakkasin siis mööda tuba ringi tatsama. Vahtisin vahepeal aknast välja ja tallusin kott-toolil ja igast asju tegin. Riho istus tugitoolis ja mõõtis valusid ning nende vahesid. Valud olid koguaeg olnud 1 minut, vahed varieerusid 1,5 kuni 3,5 minuti juures. Umbes kahest tuli ämmakas ja tegi KTG. Kuna KTG ajal peab olema voodis külili, siis see oli küll ebameeldiv. Kui valu tuli, siis ikka oli juba raske. Nii oleks tahtnud ennast paremini sättida, aga mis teha. Peale KTG-d ajasin ennast jälle püsti ja üritasin ringi käia, aga ega sellest vist eriti enam midagi välja ei tulnud. Siis tuli Riho ja võttis mul selja tagant ümbert kinni ja käisime koos mööda tuba nagu kaks karu ringi. Riho veel üritas teha neid õigeid häälikuid, mida ma siis talle järgi hakkasin tegema. „Aa, Oo ja Uu-sid „ olin ma koguaeg teinud, aga siis lihtsalt hakkas mul hääl juba suht kõrgeks minema, kuid neid tuleb teha madala häälega ja seda siis Riho üritaski mind tegema panna.
Üks hetk tundsin, et enam ei jäksa kannatada ja tahtsin dussi alla minna. Komberdasin siis pool käpuli, pool püsti Riho abiga vannituppa. Ämmakas oli öelnud, et lase kuuma dussi sinna kus kõige rohkem valutab. Soe vesi jooksma ja sinna ma siis jäin oma võitlust võitlema. Riho sai ka esimest korda tugitoolis ajakirja kätte võtta ja mingit artiklit lugema hakata. Dussi alt tulles, ütles Riho, et kohe tuleb arst mind läbi vaatama. Eelnevalt oli ämmakas rääkinud, et tavaliselt avaneb emakakael 1cm tunnis, siis meil läheb sünnitamiseks umbes kella 23 paiku õhtul. Peale arsti läbi vaatamist olin üllatunud kui arst ütles, et mul on juba täisavatus. Kell oli sellel hetkel kuskil 16. Samas ütles ta millegi pärast, et oota veel kuskil pool tundi kuni tund ja siis hakka pressima. Ei tea mis värk sellega oli. Igastahes ajasin ennast jälle püsti ja jäin oma „aega” ootama. No nüüd olid valud juba päris hullud, aga õnneks tundusid nad mulle suht lühikesed ja valudevahed piisavalt pikad, et sellel ajal taastuda. Kutsusin Riho enda juurde ja palusn tal selga masseerida, sest oi kuidas just selg valutas. Nii ma siis üritasin seal mingi liikumispuki najal olla. Kui valu tuli ütlesin rihole, et ta mu alaseljale suruks ja ise proovisin kanni lihased lõdvaks lasta. Kuskil 16.45 ütlesin Rihole, et kutsu ämmakas ma ei jõua enam tagasi hoida. Ämmakas tuligi ja küsis, et kus tahan sünnitada. Ütlesin, et olen mõelnud järile, aga siin on ka ok olla. Selle peale veenis ämmakas mind ikka järile istuma ja hakkasime presse ootama. Oota ja oota, aga enam ei tule. No tulid mingid väikesed, aga mina ikka ootasin midagi sellist, mis mul seal püsti seistes olid. Kui olin paar pressi mööda last, ütles ämmakas, et ma ikka ise kõvasti kaasa punniksin. Hakkasin siis punnitama. Mulle üldse ei meeldinud. Siuke tunne nagu kõht oleks kinni ja ei viitsi enam WC-s istuda, aga vot keegi ütleb, et enne püsti ei tõuse kui asi aetud. Punnisin ja punnisin aga minu meelest küll asi kuhugi edasi ei liikunud. Ütlesin, et tahan ikka sinna püsti kus siuksed õiged valud nagu olid. Läksin püsti, pressid läksidki nagu natukene tugevamaks, aga ikka oli selline tunne, et mul küll sealt midagi välja ei tule. Mõtlesime siis, et lähen järile tagasi. Järil siis punnitasime kõik kolmekesi- riho istus voodi otsas, mina järil tema jalge vahel ja ämmakas põlvili näoga minu poole. Lõpuks tundsin, et oi press on läbi, aga jalgevahelt kole kipitab. Ämmakas ka midagi sutsib seal. Ütlesin siis kiirelt, et ära hakka mind lõikama, mille peale tema, et ei ma ei lõikagi kõik ilusti venib. Siis sain aru, et lapse pea vist paistab ja nii oligi. Ämmakas ütles, et kui tuleb järgmine press, siis pinguta täiest jõust. Aga mida ei tule on press. Vot siis läksin küll ahastusse. No nii kipitas ju ja ma pean lihtsalt passima seal. Küsisin, et kas ma niisama ei või pressida, aga selle keelas ämmakas mul kohe ära. No lõpuks siis see press tuli ja me jälle kõik kolmekesi seal punnitasime kuni järsku tundsin kuidas midagi väga sooja must välja voolas. Tuli välja, et see soe asi oli tita koos suure hulga looteveega millest osa lausa ämmakale pähe pritsis. Ma ei saanud kohe üldse algul aru, et mis oli juhtunud.
Ämmakas midagi sahmis seal ja järsku pani vopsti mulle tita sülle. Täitsa selline hallikas või lillakas oli teine ja järsku oli tuba hullult rahvast täis. Veel kolm tädi oli uksest sisse jooksnud. Sain aru, et vist on midagi jamasti ja hakkasin juba täitsa kartma. Ämmakas veel küsib kiirelt, et kas issi tahab nabanööri läbi lõigata. Mina ütlesin kiirelt ei, vaadake ruttu, mis viga. Aga nii kui laps oli viidud laua juurde, hakkas sealt väikest kisa tulema. Oi kuidas see kisa ikka rahustas mind. Hiljem küsisin Riholt, et kas ta oli väga nördinud, et ma ei last tal nööri läbi lõigata, aga ta väitis, et kõik on ok. Ta oli niigi igati asjas sees ja ikka parem kui spetsialistid lapse kohe üle vaatavad. Kui ma küsisin, et miks ta nii lilla oli, siis selgus et tital oli nabaöör olnud ümber kaela ja ümber jala. Kuid samas kuna presside lõpus pandi mulle KTG külge, millega tita südametööd jägiti, siis järelikult oli ikkagi kõik koguaeg kontrolli all. Hiljem tehti veel ka test, mille järgi lapsel oli kogu sünnituse ajal hapnikku piisavalt ehk siis nabanööri ümber kaela olek ei avaldanud mitte mingit mõju.
Nii me siis seal istusime- mina järil ja Riho voodil kuni titat kaaluti ja mõõdeti. Mõlemad võrdselt higist leemendamas. Ütlesin siis Rihole et ta ruttu sinna läheks ja lapse oma kätte võtaks.
Ja järgmine hetk oligi juba kui ämmakas andis ilusti teki sisse mähitud nöpsu Rihole ja mina hakkasin platsentat sünnitama. Ootasin jälle ühe paraja pressi mille ajal mina punnitasin ühest otsast ja ämmakas sikutas nabanööri teisest otsast. Ja vupsti oligi platsenta ka täies tükis väljas.
Edasi selgus, et olin ikkagi saanud kuhugi sissepoole ühe väikese rebendi, mille siis ämmakas ilusti kinni õmbles. Lahklihasse ega kuhugi mujale mul rebendeid ei tekkinud.
Vot selline sündmuste rohke päev oli 20 juuni. Midagi väga hullu selle sünnitamise juures ei olnud. Loomulikult on need valud vastikud ja ebameeldivad, aga sellel korral vähemalt täiesti talutavad. Ning eriti veel kui sul on kõrval tubli mees, kes oskab nii moraalselt kui ka füüsiliselt sind igati toetada.
neljapäev, juuni 19, 2008
Kirbi imemasin
Täna käis meil müügimees. Tahtis müüa Kirbi puhastusseadeldist. Noh oli ikka vägev masin küll, aga sorry, ma ei maksa koos igast allahindlustega tolmuimeja eest 35 tuhat. Ma parem tellin omale paar korda aastas koristusteenust ja ikka olen võidus.
Aga samas kui rääkida Kirbi positiivsetest omadustest, siis tõesti meie praeguse tolmukaga võrreldes puhastas Kirbi meie pea ainsa vaiba ikka väga hästi ära. Samuti tõmbas ta madratsist igast koledaid asju välja, kuid see on paratamatus, et madratsisse tolmulestad sisse lähevad. Tuleb lihtsalt rohkem tuulutada ja kloppida. Kuid vaatamata tema üli osavale imemisomadusele ei ole meil seda masinat vaja, sest enamus põrandapinda on meil puitlaudis ja selle pealt ei ole ju vahet millega sa selle tolmu ja sodi ära võtad. Tegelikult kui müügimees hakkas demonstreerima, siis ta ei saanudki meie põrandalt eriti sodi kätte kuigi ma pole poolteist nädalat põrandaid korralikult puhastanud. Ainult igapäevaselt köögi osas harja ja kühvliga sodi kokku lükanud.
Võib öelda, tore, et ta tuli ja meie vaiba puhtaks tegi, aga sellest on veel vähe, et me sellise suure summa raha kellegi teise taskusse paneksime. Kodu saab ka palju odavamalt korras hoida!
Aga samas kui rääkida Kirbi positiivsetest omadustest, siis tõesti meie praeguse tolmukaga võrreldes puhastas Kirbi meie pea ainsa vaiba ikka väga hästi ära. Samuti tõmbas ta madratsist igast koledaid asju välja, kuid see on paratamatus, et madratsisse tolmulestad sisse lähevad. Tuleb lihtsalt rohkem tuulutada ja kloppida. Kuid vaatamata tema üli osavale imemisomadusele ei ole meil seda masinat vaja, sest enamus põrandapinda on meil puitlaudis ja selle pealt ei ole ju vahet millega sa selle tolmu ja sodi ära võtad. Tegelikult kui müügimees hakkas demonstreerima, siis ta ei saanudki meie põrandalt eriti sodi kätte kuigi ma pole poolteist nädalat põrandaid korralikult puhastanud. Ainult igapäevaselt köögi osas harja ja kühvliga sodi kokku lükanud.
Võib öelda, tore, et ta tuli ja meie vaiba puhtaks tegi, aga sellest on veel vähe, et me sellise suure summa raha kellegi teise taskusse paneksime. Kodu saab ka palju odavamalt korras hoida!
esmaspäev, juuni 16, 2008
Indiana Jones ja kristallpealuu kuningriik
Tegelikult tahtsin ma minna täna vaatama filmi Pruudipoiss ehk Made of Honor, mis pidi hakkama kell 13.25. Rõõmsalt kinno jõudes ja piletit ostma hakates teatas mulle kassapidaja väga sügava rahuga, et vot täna seda filmi ei näe, sest just täna on neil selles saalis remont. Aga homme saab küll. Väga hea teada, aga mina olin ju täna linna sõitnud. Mõtlesin siis, et vahet pole ja lähen järgmisele filmile mis hakkab. Päris järgmine film oli KungFu Panda, aga suhteliselt kohe (13.50) hakkas ka Indiana Jones.
Vanasti ma tegelikult absoluutselt ei kannatanud selliseid ebaloogilisi seiklusfilme. Kuid viimasel ajal olen ma üldse palju leplikumaks muutunud ning igasugused vanad Indiana Jonesid ja National Treasured on täitsa vaadatavaks muutunud. Tuleb lihtsalt arvestada, et see no üks suur muinasjutt.
Võrreldes varasemate osadega, oli see järg ikkagi tunduvalt parem. Mis sest, et näiteks kilomeetreid jeebiga mööda džunglit sõites on siledam tee kui Tallinna tänavatel või suurest kosest nabani vette kukkudes ei juhtu ju tegelikult midagi. Kui ta selliste asjadega hakkama ei saaks, siis ta poleks ju Indiana Jones. Mis häiris oli halvasti räägitud vene keel. Kuna osad tegelased filmis pidid esindama KGB agente ja nende käsilasi, siis nende omavaheline vene keele hääldus riivas isegi minu suguse võihku kõrvu.
Näitlejate poolelt üllatas mind ikkagi kui kohutavalt vana on juba Harrison Ford. Kohati tundus ta ikka tõeline taat. Kui varasemates osades mängis tema isa Sean Connery, siis selles osas tundus ta juba vanem kui Connery omaaegsetes osades. Väga meeldis mulle seevastu Cate Blanchett. Treilerit vaadates mõtlesin, et järjekodne 101 dalmaatslase potiemand, aga Blanchett oli väga omal kohal.
Kokkuvõtvalt mulle meeldis. Kõik seiklusfilmi elemendid olid omalkohal, millele lisandus veel suhteliselt palju Spielbergile omaseid suuri eriefekte. Mis sest, et enamus oli arvutiga tehtud, millises filmis tänapäeval see siis teistmood käib? Kui kunagi see film telekasse jõuab, siis ilmselt vaatan koos Rihoga seda filmi uuesti, sest seekord kahjuks Riho kinno ei jõudndu kuigi ta seda kindlasti näha oleks tahtnud.
Vanasti ma tegelikult absoluutselt ei kannatanud selliseid ebaloogilisi seiklusfilme. Kuid viimasel ajal olen ma üldse palju leplikumaks muutunud ning igasugused vanad Indiana Jonesid ja National Treasured on täitsa vaadatavaks muutunud. Tuleb lihtsalt arvestada, et see no üks suur muinasjutt.
Võrreldes varasemate osadega, oli see järg ikkagi tunduvalt parem. Mis sest, et näiteks kilomeetreid jeebiga mööda džunglit sõites on siledam tee kui Tallinna tänavatel või suurest kosest nabani vette kukkudes ei juhtu ju tegelikult midagi. Kui ta selliste asjadega hakkama ei saaks, siis ta poleks ju Indiana Jones. Mis häiris oli halvasti räägitud vene keel. Kuna osad tegelased filmis pidid esindama KGB agente ja nende käsilasi, siis nende omavaheline vene keele hääldus riivas isegi minu suguse võihku kõrvu.
Näitlejate poolelt üllatas mind ikkagi kui kohutavalt vana on juba Harrison Ford. Kohati tundus ta ikka tõeline taat. Kui varasemates osades mängis tema isa Sean Connery, siis selles osas tundus ta juba vanem kui Connery omaaegsetes osades. Väga meeldis mulle seevastu Cate Blanchett. Treilerit vaadates mõtlesin, et järjekodne 101 dalmaatslase potiemand, aga Blanchett oli väga omal kohal.
Kokkuvõtvalt mulle meeldis. Kõik seiklusfilmi elemendid olid omalkohal, millele lisandus veel suhteliselt palju Spielbergile omaseid suuri eriefekte. Mis sest, et enamus oli arvutiga tehtud, millises filmis tänapäeval see siis teistmood käib? Kui kunagi see film telekasse jõuab, siis ilmselt vaatan koos Rihoga seda filmi uuesti, sest seekord kahjuks Riho kinno ei jõudndu kuigi ta seda kindlasti näha oleks tahtnud.
reede, juuni 13, 2008
Smilers vs The Sun
Seoses Centrumi uue DP tegemisega olime me mõlemad eile Rihoga jälle Viljandis. Plaanisime juba hommikul enne äraminekut, et kui õhtul peaks olema ilus ilm, siis läheme Smilers/The Suni kontserdile. Päeva ajal küll sadas ja oli üsna trööstitud, kuid õhtuks ilm selgines ning kontsert jäi plaani.
Kohale jõudes oli Smilers just alustanud. Võtsime omale koha ühel künkal, enne õiget nõlva, kus oli väga hea vaade ja heli. Üleüldse oli rahvast natuke vähe võitu. Mitte, et plats tühi oleks olnud, kuid ma olen seal olnud ka kontserdil kus võiks öelda, et on poole rohkem inimesi.
Smilersi lood olid vanad hitid. Võttis jala tatsuma ja mõnusalt kaasa laulma. Isegi Rihol tuli paar karu häält kurgust välja. Kui Smilers peale tunniajast esitust lõpetas, olin juba otsustanud, et kontsert on ennast minu jaoks ära tasunud. Peale Smilersti tuli lavale The Sun. No sorry, aga nad jäid Smilersile alla. Esimene lugu, mis nad esitasid oli ikka väga kotis. Heli ei kõlvanud kohe üldse. Ei instrumentaal kui ka vokaal. Ma ei saa aru, mis neil valesti oli, aga sellist mõnusat fiilingut nende esitusest ei tekkinud.
Kui enne kontserdit arvasin, et eks põhi tegijaks saab ikka Padar and the Sun, siis peale kontserdid olin õnnelik, et alustavaks bändiks oli Smilers, sest muidu võib-olla polekski viitsinud neid ootama jääda. Sest pole midagi teha, The Suni esitust me lõpuni kuulama ei jäänud. Nad suutsid küll iga looga oma heli paremaks keerata, kuid mõnus feeling nende etteastest jäi minul vähemalt saamata.
Kohale jõudes oli Smilers just alustanud. Võtsime omale koha ühel künkal, enne õiget nõlva, kus oli väga hea vaade ja heli. Üleüldse oli rahvast natuke vähe võitu. Mitte, et plats tühi oleks olnud, kuid ma olen seal olnud ka kontserdil kus võiks öelda, et on poole rohkem inimesi.
Smilersi lood olid vanad hitid. Võttis jala tatsuma ja mõnusalt kaasa laulma. Isegi Rihol tuli paar karu häält kurgust välja. Kui Smilers peale tunniajast esitust lõpetas, olin juba otsustanud, et kontsert on ennast minu jaoks ära tasunud. Peale Smilersti tuli lavale The Sun. No sorry, aga nad jäid Smilersile alla. Esimene lugu, mis nad esitasid oli ikka väga kotis. Heli ei kõlvanud kohe üldse. Ei instrumentaal kui ka vokaal. Ma ei saa aru, mis neil valesti oli, aga sellist mõnusat fiilingut nende esitusest ei tekkinud.
Kui enne kontserdit arvasin, et eks põhi tegijaks saab ikka Padar and the Sun, siis peale kontserdid olin õnnelik, et alustavaks bändiks oli Smilers, sest muidu võib-olla polekski viitsinud neid ootama jääda. Sest pole midagi teha, The Suni esitust me lõpuni kuulama ei jäänud. Nad suutsid küll iga looga oma heli paremaks keerata, kuid mõnus feeling nende etteastest jäi minul vähemalt saamata.
kolmapäev, juuni 11, 2008
Perekool
Käisin täna oma elu teises perekooli loengus. Esimene loeng, kus ka Riho kaasas oli, oli imiku hooldusest ning tänane loeng oli imetamisest. Tegelt ei jätnud kumbki erilist muljet.
Peale imiku hooldust küsisin Riholt, et mis ta arvab, ning tema sõnul ei saanud ta küll millegi võrra targemaks. Suht sama oli mul täna imetamise loengus. Kõigepealt räägiti pool tundi, misk on imetamine hea nii lapsele kui emale. Daa ma tean ise ka et see on kasulik, mulle pole vaja seda ajuloputust teha. Siis rääkis imetamisasendist ning lõpuks näidati filmi.
Mulle kohe üldse ei meeldi need filmid, mida seal perekoolis näidatakse. Tuletavad väga kunagist terviseõpetuse tundi meelde. See taustamuusika ja teksti peale rääkimine ja ma ei tea. Igastahes mõtlesin, et mulle aitab ja rohkem ma sinna perekooli ei roni. Mul on kodus kaks raamatut, kus peaks samuti kogu vajaliku info kätte saama kui peaksin mingis asjas jänni jääma.
Aga siis mõned faktid, mis mulle tänasest loengust üldse meelde jäid:
• Keskhaigla imetamisnõustajad on kohal 10-14. Kui vaja, võib sellel ajal nende juurde minna ja oma probleemidest rääkida.
• Tund aega peale alkoholi tarbimist on alkoholi sisaldus rinnapiimas kõige kõrgem. Mida aeg edas, seda väiksemaks see jälle läheb.
• Esimene imetamine võiks toimuda 2 tunni jooksul peale sünnitust
• Levinumad nibukreemid on PureLan, Bepanthen, Avent ja Weleda. Nibukreeme ei pea maha pesema.
• Rindade suhtes on parim imetamise intervall 3h tagant.
• Piimapaisu korral tuleb imetamist jätkata ja peale imetamist panna rinnale midagi jahedat. Hästi sobib rinnahoidja sisse panna kapsa lehtesid, kuid tuleb vaadata, et nibud ei oleks kapsaga kaetud
• Piimapaisust võib tekkida palavik -38, mis võib kesta ööpäev. Selle vastu võib võtta Paracetamoli
• Rinnapõletik on kõrgema palavikuga. Samuti võib võtta Paracetamooli, kuid kui ööpöevaga palavik alla ei lähe, siis tuleb minna arstile
• Piimakogujast saadud piima võib anda kas süstlast, lusikast või topsist
• Peale söömist tõsta laps 10-15min püstisesse asendisse
• Lapse normaalne 1 kuu kaaluiive on 500g
Peale imiku hooldust küsisin Riholt, et mis ta arvab, ning tema sõnul ei saanud ta küll millegi võrra targemaks. Suht sama oli mul täna imetamise loengus. Kõigepealt räägiti pool tundi, misk on imetamine hea nii lapsele kui emale. Daa ma tean ise ka et see on kasulik, mulle pole vaja seda ajuloputust teha. Siis rääkis imetamisasendist ning lõpuks näidati filmi.
Mulle kohe üldse ei meeldi need filmid, mida seal perekoolis näidatakse. Tuletavad väga kunagist terviseõpetuse tundi meelde. See taustamuusika ja teksti peale rääkimine ja ma ei tea. Igastahes mõtlesin, et mulle aitab ja rohkem ma sinna perekooli ei roni. Mul on kodus kaks raamatut, kus peaks samuti kogu vajaliku info kätte saama kui peaksin mingis asjas jänni jääma.
Aga siis mõned faktid, mis mulle tänasest loengust üldse meelde jäid:
• Keskhaigla imetamisnõustajad on kohal 10-14. Kui vaja, võib sellel ajal nende juurde minna ja oma probleemidest rääkida.
• Tund aega peale alkoholi tarbimist on alkoholi sisaldus rinnapiimas kõige kõrgem. Mida aeg edas, seda väiksemaks see jälle läheb.
• Esimene imetamine võiks toimuda 2 tunni jooksul peale sünnitust
• Levinumad nibukreemid on PureLan, Bepanthen, Avent ja Weleda. Nibukreeme ei pea maha pesema.
• Rindade suhtes on parim imetamise intervall 3h tagant.
• Piimapaisu korral tuleb imetamist jätkata ja peale imetamist panna rinnale midagi jahedat. Hästi sobib rinnahoidja sisse panna kapsa lehtesid, kuid tuleb vaadata, et nibud ei oleks kapsaga kaetud
• Piimapaisust võib tekkida palavik -38, mis võib kesta ööpäev. Selle vastu võib võtta Paracetamoli
• Rinnapõletik on kõrgema palavikuga. Samuti võib võtta Paracetamooli, kuid kui ööpöevaga palavik alla ei lähe, siis tuleb minna arstile
• Piimakogujast saadud piima võib anda kas süstlast, lusikast või topsist
• Peale söömist tõsta laps 10-15min püstisesse asendisse
• Lapse normaalne 1 kuu kaaluiive on 500g
teisipäev, juuni 10, 2008
Jaan Tätte Õisu mõisas
Riho ema elab aktiivset seltsielu organisatsioonis Lion’s Club. Tegemist on heategevusliku organisatsiooniga, kus siis mõeldakse välja erinevaid üritusi, mille kaudu aidata abivajajaid.
Sellel reedel oli neil üritus Õisu mõisas, kuhu oli kutsutud esinema Jaan Tätte. Piletiraha koguti fondi, mis aitab ellu astuda ühel lastekodu lapsel.
Ütleme nii, et viimane kord kui ma Tättet laivis nägin, oli se Leigo järvemuusika festivalil. Ei jätnud erilist muljet, sest esinejad olid keset järve ja rahvas istus eemal kaldal. Kuid õnneks vastupidiselt Leigole, oli Õisu mõisa üritus väga super.
Kõigepealt rääkis sepakoja eestvedaja mõisa ajaloost. Ei olnud selline kuiv ja igav jutt, vaid just selline motiveeriv. Mehel silmad särasid ja isegi endal tekkis tunne, et kui oleks rikas, vot siis ehitaks ka mõne vana Eesti mõisa üles. Seejärel alustas Tätte. Ülla, ülla, aga Tätte on pärit Puiastust, Viljandi maalt. Üles kasvanud samuti ühes vanas mõisa hoones ja sugulastega suviti Vilsandil aega veetes alles armus ta sellesse saarde. Kogu jutt ja suhtlus Tättega oli väga personaalne, mis oli vääga lahe. Lionsi president, kes ta esinema kutsus, oli olnud Tätte inglise keele õpetaja ja kohati oligi nii, et Tätte seisis ta ees nagu koolipoiss õpetaja ees. Nii naljakas vaatepilt. Samuti olid Tätte pajatused väga personaalsed. Puudutasid inimesi, keda paljud Viljandi inimesed teadsid. Kellele mis laul on pühendatud jne.
Mulle jäi õhtust väga positiivne mulje ning ma poleks uskunud, et Tätte selline naljamees on. Pidasin teda rohkem filosoofiks, aga tegelikult sai ikka tema lugusid kuulates naerda nii et kõht kõveras. Ja mis talle endale veel nalja tegi oli see, et kõige lõpuks telliti talt laul, mida rahvas selgelt ja kõva häälega kaasa laulis. Oli näha, et sellist olukorda polnud tal varem olnud, aga mis siis. Ka minule isiklikult jättis see natuke koomilise mulje nagu Reet Linna saates Laulge kaasa, aga vahet pole. Pea asi et kõigil tore oli.
Sellel reedel oli neil üritus Õisu mõisas, kuhu oli kutsutud esinema Jaan Tätte. Piletiraha koguti fondi, mis aitab ellu astuda ühel lastekodu lapsel.
Ütleme nii, et viimane kord kui ma Tättet laivis nägin, oli se Leigo järvemuusika festivalil. Ei jätnud erilist muljet, sest esinejad olid keset järve ja rahvas istus eemal kaldal. Kuid õnneks vastupidiselt Leigole, oli Õisu mõisa üritus väga super.
Kõigepealt rääkis sepakoja eestvedaja mõisa ajaloost. Ei olnud selline kuiv ja igav jutt, vaid just selline motiveeriv. Mehel silmad särasid ja isegi endal tekkis tunne, et kui oleks rikas, vot siis ehitaks ka mõne vana Eesti mõisa üles. Seejärel alustas Tätte. Ülla, ülla, aga Tätte on pärit Puiastust, Viljandi maalt. Üles kasvanud samuti ühes vanas mõisa hoones ja sugulastega suviti Vilsandil aega veetes alles armus ta sellesse saarde. Kogu jutt ja suhtlus Tättega oli väga personaalne, mis oli vääga lahe. Lionsi president, kes ta esinema kutsus, oli olnud Tätte inglise keele õpetaja ja kohati oligi nii, et Tätte seisis ta ees nagu koolipoiss õpetaja ees. Nii naljakas vaatepilt. Samuti olid Tätte pajatused väga personaalsed. Puudutasid inimesi, keda paljud Viljandi inimesed teadsid. Kellele mis laul on pühendatud jne.
Mulle jäi õhtust väga positiivne mulje ning ma poleks uskunud, et Tätte selline naljamees on. Pidasin teda rohkem filosoofiks, aga tegelikult sai ikka tema lugusid kuulates naerda nii et kõht kõveras. Ja mis talle endale veel nalja tegi oli see, et kõige lõpuks telliti talt laul, mida rahvas selgelt ja kõva häälega kaasa laulis. Oli näha, et sellist olukorda polnud tal varem olnud, aga mis siis. Ka minule isiklikult jättis see natuke koomilise mulje nagu Reet Linna saates Laulge kaasa, aga vahet pole. Pea asi et kõigil tore oli.
neljapäev, juuni 05, 2008
Rihoga joogas
Käisime täna koos Rihoga rasedate joogatunnis. Seal on aegajalt nii, et kutsutakse mehed kohale ja räägitakse rohkem tugiisiku rollist ning proovitakse läbi ka sünnitusasendid.
Seekord olid kõik kohal koos meestega ning paare oli ligi 20. Seega ei ole see meeste sünnituseks ette valmistamine ja kaasa võtmine midagi uut ja erandlikku.
Mis me siis tegime? Väga pikalt tegelesime lõdvestava hingamisega. Riho jaoks oli see harjutus suhteliselt raske. Probleemiks oli see, et ta koguaeg haigutas. Ma tõesti loodan, et kui tal on vaja sünnitusel mulle meelde tuletada kuidas lõdvestavalt hingata, et ta siis ikka keskenduda suudab. Siis hääldasime lahtiseid ja kinniseid häälikuid, näidati meestele kuidas naist masseerida ja milliseid valutusvõtteid kasutada ja milliseid asendeid väljutusperioodiks võtta. Samuti loeti meestele sõnad peale, et nad ei laseks ämmaemandal niisama naisele pähe istuda vaid ikka võitleksid naiste soovide eest. Räägiti kuidas juba ainult mehe kohalolek annab naisele lisaenergiat ja jõudu ning et lisaks füüsilisele toele on sama oluline olla moraalseks toeks. Sest naine on sünnitusamajas võõras keskkonnas ja peab tegelema kõige intiimsema tegevusega, seega on hea kui ta tunnetab, et mees temaga seal koos on. Üldse oli tegelikult vist juttu selles tunnis rohkem kui reaalseid harjutusi. Samas mulle see meeldib, sest harjutused on niikui nii suhteliselt samad koguaeg, aga rääkides erinevatest sünnitustest saab alati midagi uut teada. Räägiti veel näiteks, et kui laps sünnib vanni, siis ei tohi ta sündida nii, et on vahepeal õhu käes, sest siis võib tal tekkida hingamisrefleks ja kui uuesti vanni sulpsab, siis võib vett sisse tõmmata. Samas kui laps sünnib otse vette ja siis mingi hetk ta vannist välja võtta, et pea ta juhul kui nabanöör veel tuksub, kohe hingama hakkama. Oluline on, et tal nahk oleks roosakas ja lihased toonuses. No tegelt räägiti ikka igast erinevatel põnevatel teemadel, kuid seda ei jõua lihtsalt siia kõike kirja panna.
Mis mind selles tunnis häiris oli tegelikult Riho suhtumine. Tundus, et talle ikka ei lähe eriti selline keskendumine ja selline pool mediteerimise teema peale. Ma natuke isegi kardan, et ta ka sünnituse juures muutub selliseks kärsituks või ma ei tea. Aga mina tahaksin just kogu sellest igapäeva virr-varrist eemalduda ja olla rahulikult temaga kahekesi ning proovida lõdvestuda nii palju kui võimalik.
No vaatab, võibolla teen talle hetkel nende mõtetega liiga ja kui õige hetk käes on, on hoopis tema see kes suudab sellele kõigele palju rahulikumalt vaadata ja mina olen paanikas ega suuda keskenduda. Aga igastahes oleme me tulbid olnud, et sellise teemaga tegeleme, sest nii oleme jälle natuke targemad ja rohkem ettevalmistunumad, et minna vastu sellele väga tähtsale ülesanele- aidata võimalikult valutult ja rahulikult siia ilma meie esimene beebi.
Seekord olid kõik kohal koos meestega ning paare oli ligi 20. Seega ei ole see meeste sünnituseks ette valmistamine ja kaasa võtmine midagi uut ja erandlikku.
Mis me siis tegime? Väga pikalt tegelesime lõdvestava hingamisega. Riho jaoks oli see harjutus suhteliselt raske. Probleemiks oli see, et ta koguaeg haigutas. Ma tõesti loodan, et kui tal on vaja sünnitusel mulle meelde tuletada kuidas lõdvestavalt hingata, et ta siis ikka keskenduda suudab. Siis hääldasime lahtiseid ja kinniseid häälikuid, näidati meestele kuidas naist masseerida ja milliseid valutusvõtteid kasutada ja milliseid asendeid väljutusperioodiks võtta. Samuti loeti meestele sõnad peale, et nad ei laseks ämmaemandal niisama naisele pähe istuda vaid ikka võitleksid naiste soovide eest. Räägiti kuidas juba ainult mehe kohalolek annab naisele lisaenergiat ja jõudu ning et lisaks füüsilisele toele on sama oluline olla moraalseks toeks. Sest naine on sünnitusamajas võõras keskkonnas ja peab tegelema kõige intiimsema tegevusega, seega on hea kui ta tunnetab, et mees temaga seal koos on. Üldse oli tegelikult vist juttu selles tunnis rohkem kui reaalseid harjutusi. Samas mulle see meeldib, sest harjutused on niikui nii suhteliselt samad koguaeg, aga rääkides erinevatest sünnitustest saab alati midagi uut teada. Räägiti veel näiteks, et kui laps sünnib vanni, siis ei tohi ta sündida nii, et on vahepeal õhu käes, sest siis võib tal tekkida hingamisrefleks ja kui uuesti vanni sulpsab, siis võib vett sisse tõmmata. Samas kui laps sünnib otse vette ja siis mingi hetk ta vannist välja võtta, et pea ta juhul kui nabanöör veel tuksub, kohe hingama hakkama. Oluline on, et tal nahk oleks roosakas ja lihased toonuses. No tegelt räägiti ikka igast erinevatel põnevatel teemadel, kuid seda ei jõua lihtsalt siia kõike kirja panna.
Mis mind selles tunnis häiris oli tegelikult Riho suhtumine. Tundus, et talle ikka ei lähe eriti selline keskendumine ja selline pool mediteerimise teema peale. Ma natuke isegi kardan, et ta ka sünnituse juures muutub selliseks kärsituks või ma ei tea. Aga mina tahaksin just kogu sellest igapäeva virr-varrist eemalduda ja olla rahulikult temaga kahekesi ning proovida lõdvestuda nii palju kui võimalik.
No vaatab, võibolla teen talle hetkel nende mõtetega liiga ja kui õige hetk käes on, on hoopis tema see kes suudab sellele kõigele palju rahulikumalt vaadata ja mina olen paanikas ega suuda keskenduda. Aga igastahes oleme me tulbid olnud, et sellise teemaga tegeleme, sest nii oleme jälle natuke targemad ja rohkem ettevalmistunumad, et minna vastu sellele väga tähtsale ülesanele- aidata võimalikult valutult ja rahulikult siia ilma meie esimene beebi.
esmaspäev, juuni 02, 2008
35+6
Käisin just arstil ja kõik on täiesti korras. Proovid olid paremad kui eelmine kord, kui avastati mul pissiproovist suhkurt. Oli ikka piinav kuu küll, koguaeg oli magusa isu, aga no ei tohtinud ju eriti. Nüüd aga võin jälle natuke vabamalt võtta. Kuigi jah kaalu on juures ikka tublisti. Ka arst imestas, et kust see kaal mulle tuleb.
Aga mõned numbrid siis:
Vererõhk 120/80
Veresuhkur 3,9
Hemoglobiin 120
Kõhu ümbermõõt 97
Emakapõhja kõrgus 32
Kaalu kokku juures 14,1kg
Tita kaal 2800g ja pea fikseerunud
Aga mõned numbrid siis:
Vererõhk 120/80
Veresuhkur 3,9
Hemoglobiin 120
Kõhu ümbermõõt 97
Emakapõhja kõrgus 32
Kaalu kokku juures 14,1kg
Tita kaal 2800g ja pea fikseerunud
Abielu Vegase moodi- What Happens in Vegas
Viisin neljapäeval lõpuks oma dekreedi lehe K-Projekti. Kuid kuna juba linna asja oli, siis mõtlesin, et pole ammu kinos käinud. Läheks vaataks midagi. Sattusingi pooleldi planeeritult selleks ajaks, kui hakkas just Ashton Kutcheri ja Cameron Diaze Abielu Vegasi moodi.
Üldiselt mulle Diaze mängitud komöödiad meeldivad. Talle sobib see žanr kõige paremini. Samas Kutcher ei ole mulle kunagi meeldinud. Minu meelest pingutab ta alati üle ja tal on kohe selline pinisev hoiak ja olemine. Kuid kuna mul viimasel ajal just selline tuju on, et naistekad kõige kindlam valik, siis ega ma eriti ei põdenud kah.
Film oli väga lihtsa žüseega. Selline traditsiooniline, kus igat sammu saab silmad kinni ette aimata. Kuigi jah natuke ikka lootsin, et vähemal lõpuga luuakse mingit teravust, aga ei ikka üdini happy ending. Natuke jäi arusaamatuks, miks vägisi kohtu kaudu abiellu määratud paarist meesosapool kaasa ei tahtnud mängida ja miks ainult naina lõppeesmärgi nimel pingutas. Teemaks oli siis see, et Vegases purjus peaga kiirelt abiellunud paar, olid tegelikult juhututtavad. Aga kuna järgmisel päeval võideti kogematta 3 miljonit dollarit, siis oleks tulnud raha lahutusega pooleks jagada. Samas kohtusse lahutust küsima minne ärritus kohtunid, et tänapäeva noored abielusse nii kergekäeliselt suhtuvad ja külmutas kogu raha seniks, kuni noored pole pool aastat oma abielu nimel vaeva näinud. Asi oli selles, et naine oli tegelikult edukas börsimaakler ja mees oli täiesti rahatu nolk, aga noh võibolla ei pidanudki selles filmis mingit loogikat olema.
Ega sellel filmil mingit väärtust küll ei ole peale selle et jälle selline soft meelelahutus minusugustele, kellel tegelt ka hetkel natuke rohkem aega on kui tavalistel töömesilastel.
Üldiselt mulle Diaze mängitud komöödiad meeldivad. Talle sobib see žanr kõige paremini. Samas Kutcher ei ole mulle kunagi meeldinud. Minu meelest pingutab ta alati üle ja tal on kohe selline pinisev hoiak ja olemine. Kuid kuna mul viimasel ajal just selline tuju on, et naistekad kõige kindlam valik, siis ega ma eriti ei põdenud kah.
Film oli väga lihtsa žüseega. Selline traditsiooniline, kus igat sammu saab silmad kinni ette aimata. Kuigi jah natuke ikka lootsin, et vähemal lõpuga luuakse mingit teravust, aga ei ikka üdini happy ending. Natuke jäi arusaamatuks, miks vägisi kohtu kaudu abiellu määratud paarist meesosapool kaasa ei tahtnud mängida ja miks ainult naina lõppeesmärgi nimel pingutas. Teemaks oli siis see, et Vegases purjus peaga kiirelt abiellunud paar, olid tegelikult juhututtavad. Aga kuna järgmisel päeval võideti kogematta 3 miljonit dollarit, siis oleks tulnud raha lahutusega pooleks jagada. Samas kohtusse lahutust küsima minne ärritus kohtunid, et tänapäeva noored abielusse nii kergekäeliselt suhtuvad ja külmutas kogu raha seniks, kuni noored pole pool aastat oma abielu nimel vaeva näinud. Asi oli selles, et naine oli tegelikult edukas börsimaakler ja mees oli täiesti rahatu nolk, aga noh võibolla ei pidanudki selles filmis mingit loogikat olema.
Ega sellel filmil mingit väärtust küll ei ole peale selle et jälle selline soft meelelahutus minusugustele, kellel tegelt ka hetkel natuke rohkem aega on kui tavalistel töömesilastel.
kolmapäev, mai 28, 2008
Punane elavhõbe- Andres Anvelt
Esmakordselt kuulsin sellest raamatust läbi Terevisooni. Kuigi otseselt tollel hetkel mul raamatu lugemiseks aega ei olnud, mõtlesin, et tegelt võiks seda täitsa lugeda. Ajal kui Riho Egiptuses surfas ostsin raamatu ka ära, kuid ikkagi ei olnud mul piisavalt mahti, et lugemisega algust teha. Nüüd kui töölt koju jäin mõtlesin, et kaua võib ja lihtsalt istusin maha ja hakkasin lugema.
Juba esimesest peatükist saati oli raamatut väga mõnus lugeda. Kui tavaliselt on vaja, et raamat ennast käima tõmbaks, lugeda kuskil 50 lk, siis selle raamatu puhul oli põnev juba algusest peale. Polnud mingeid imalaid ja pikki asukoha kireldusi, vaid ikka kohe teemasse. Tegemist on pesuehtsa kriminulliga, kuhu on ka väike romantiline liin sisse põimitud. Tegevus toimus siin samas meie Eestis 90ndate aastate alguses. Lugu räägib kuidas vanglast välja saanud kriminaalid hakkavad tegelema tollel ajal väga populaarse metalliäriga. Ning kuidas siis KAPO neid järjest kinni nabab ning oma mitte üldse rutiinset igapäevatööd teeb. Kuna raamat põhineb tõestisündinud lugudel ning reaalsetel tegelaskujudel, siis lisab ka see veel eraldi põnevust. Eriti värvikalt sai lugedes ette kujutada Koit Pikarot, sest ta on tõesti intrigeeriv inimene. Veel on raamatus väga palju sellist slängi, mida ma elusees kuulnudki pole. Ning natuke oli piinlik ka, sest vahepeal käib tekst vene keeles, millest eriti ikka aru ei saa. Kuid õnneks on muidugi iga lehe all kõik slängid ja muukeelne tekst lahti kirjutatud.
Usun, et kui seda raamatut peaks praegu mõni keskkooli õpilane lugema, siis väga vabalt võib see mõjutada tema karjäärivalikut politseitöö poole. Sest kuigi hea võitis traditsiooniliselt paha, siis ega need head nüüd mingid memmekad või nohkarid küll polnud. Respect Eesti Politseile!
Juba esimesest peatükist saati oli raamatut väga mõnus lugeda. Kui tavaliselt on vaja, et raamat ennast käima tõmbaks, lugeda kuskil 50 lk, siis selle raamatu puhul oli põnev juba algusest peale. Polnud mingeid imalaid ja pikki asukoha kireldusi, vaid ikka kohe teemasse. Tegemist on pesuehtsa kriminulliga, kuhu on ka väike romantiline liin sisse põimitud. Tegevus toimus siin samas meie Eestis 90ndate aastate alguses. Lugu räägib kuidas vanglast välja saanud kriminaalid hakkavad tegelema tollel ajal väga populaarse metalliäriga. Ning kuidas siis KAPO neid järjest kinni nabab ning oma mitte üldse rutiinset igapäevatööd teeb. Kuna raamat põhineb tõestisündinud lugudel ning reaalsetel tegelaskujudel, siis lisab ka see veel eraldi põnevust. Eriti värvikalt sai lugedes ette kujutada Koit Pikarot, sest ta on tõesti intrigeeriv inimene. Veel on raamatus väga palju sellist slängi, mida ma elusees kuulnudki pole. Ning natuke oli piinlik ka, sest vahepeal käib tekst vene keeles, millest eriti ikka aru ei saa. Kuid õnneks on muidugi iga lehe all kõik slängid ja muukeelne tekst lahti kirjutatud.
Usun, et kui seda raamatut peaks praegu mõni keskkooli õpilane lugema, siis väga vabalt võib see mõjutada tema karjäärivalikut politseitöö poole. Sest kuigi hea võitis traditsiooniliselt paha, siis ega need head nüüd mingid memmekad või nohkarid küll polnud. Respect Eesti Politseile!
teisipäev, mai 27, 2008
Soomes shoppamas
Läksin minagi selle kevadise osturalliga kaasa ja ostsin omale Kaubamajast Lindaliini kaheinimese piletid Soome. Mõtlesin, et küll need kellegagi koos ära realiseerin. Kuid kuna kampaania kestab kuni mai lõpuni ja hakkas juba tunduma, et piletid jäävadki kasutamata, kuni lõpuks rääkisin Tiinaga, kes oli igati nõus minuga nädala sees Helsingisse shoppama tulema.
Minul oli suur tahtmine minna H&M-i beebi riideid ostma. Natkue eeltööd tehes selgu, et suurim H&M asub Idakeskuses, mis ise asub juba Helsingi esimese ringi ääres. Samas tragiks inimeseks nagu ma ennast pean, mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, netis olid Idakeskusesse minevate busside numbrid olemas.
Helsingisse jõudes olime suutnud omale tekitada aga kaks valikut sinna jõudmiseks. Kas minna raudtejaama, kust väljuvad ka enamus bussid või suunduda mereäärsele suurele tänavale, kus meie meelest peaks samuti sõitma ka mõni buss, mis suunduks Idakeskusesse. Otsustasime minna mööda mereäärset teed. Ilm oli väga ilus, päike paistis ja tegelikult oli täitsa mõnus natuke jalutada. Kuid kuskil veerand tundi kõndinud, panime tähele, et ega ikka ei sõida küll ühtegi bussi mööda seda tänavat. Samas olime jõudnud juba suhteliselt kaugele nii et ka raudteejaama ei tahtnud enam tagasi minema hakata. Mõtlesime, et läheme ühe kvartali võrra linna sisse poole, äkki lähevad sealt bussid. Uuele tänavale jõudes nägime juba kaugelt bussipeatust ja selle kohal silti, kus oli väga palju bussinumbreid. Lähemale jõudes selgus aga, et ükski nendest numbritest ei ühtinud sellega, mis oli kirjas olnud Idakeskuse kodulehel. Samas oli seal üks uus number, mis pidi sinna sõitma. Graafikut aga selle numbri kohta ei olnud. Kuskil 10 min oma müstilist bussi oodates hakkasid jälle kahltused tekkima, et kas ikka oleme õiges kohas või peaks veel ringi vaatama. Nii panigi Tiina tähele, et natuke maad eemal on metroo peatus. Lisaks oli tal mälestus, et viimati kui ta seal käis, läks ta sinna just metrooga. Mõtlesime siis metroosse minna ja vaadata mis saab. Paar minutit piletiautomaadi juures pead murdnud, olimegi juba rongi peal. Sõit meie sihtpunkti kestis 12 min, kohale jõudes oli kell juba üks.
Otsustasime esimese asjana minna H&M-i ja siis hüpata sisse kõikidesse teistesse poodidesse, kust tmidagi leida võiks. Kui me H&M-s lõpetasime oli kell juba kolm. Peale seda läksime sööma ning peale sööki oli kell juba pool neli. Kuna laev pidi väljuma kell kuus ja check-in lõpetatakse pool tundi varem, olime plaaninud Idakeskusest lahkuda pool viis.
Kuid nagu ikka asjad ei lähe nii nagu plaanitud. Rongi peale jõudsime alles kell viis. Kaks peatust enne meie oma, hakkas rong vääga aeglaselt liikuma, sest metroos oli mingi jama. Peatus enne meie sihtpunkti tehti metroo vabsee tühjaks. Uuesti maapeale jõudes ei saanud me Tiinaga aga kumbki aru, kus me oleme. Teadsime küll peatust, aga taibata millise tänavanurga peal ja kus suunas liikuma hakata võttis meil ikka tükk aega aega. Mõtlesime, et läheme trammi peale, sest mingi liin sõidab täpselt Makasiini terminaali. Kui trammipeatus leitud, ootasime trammi valel suunal. Sellest aru saanud nägime taksot ning korra tekkis ka juba mõte, et võtaks takso, sest kell oli juba pool kuus ja ametlikult oleks pidanud sellel ajal täpselt check-in suletama. Üks takso tegelikult isegi oli sellel samal tänaval, aga siis tuli juba tramm teises suunas ja hüppasime ikkagi trammile. Natuke maad sõidetud vaatasime, et ikkagi keerab tramm kuidagi valele tänavale. Närv oli ka juba täitsa püsti ja otsustasime järgmises peatuses maha minna. Kell oli selleks ajaks juba kolmveerand kuus, mis ajaks pidi ametlikult lõppema boarding ja meil mõlemal oli juba tunne, et võibolla peamegi ööseks Helsingisse jääme, sest sellele laevale enam küll kuidagi ei jõua. Igastahes trammilt maha tulles nägime, et üks perekond tuli just seal samas peatuse juures taksost välja. Nagu öeldakse lootus sureb viimasena, hüppasime kohe samasse taksosse ja palusime võimalikult kiiresti meie terminali sõita. Õnneks oli tegemist väga profi mehega, kes teadis selles kandis kõiki ühesuunalisi tänavaid ja kust teha jänesehaake jne, sest tegelikult oli linnas sellel hetkel ka veel tipptund. Nõnda siis üliärevas meeleolus jõudsime kümme minutit enne kuute sadamasse. Check-in i joostest nägin, et mõni kassa oli veel avatud. Muidugi nagu Murphy seadusele kohane tegelti igal pool just mingite jamadega. Nii ma siis üritasin meeleheitlikult näidata, et meil on ainult piletile templit vaja ning õnneks tehtigi üks luuk selleks veel eraldi lahti. Tempel käes hakkasin laeva poole tormama, aga oh üllatust, laevale pääsu uste juures oli veel teisigi. Võiks öelda, et seal oli ligi kümme inimest kes kõik alles rahulikult laeva loivasid. Lõpuks laevas omale ka kohad leidnud tekkis tõesti selline tunne, et vot nüüd tähistaks. See oli ikka täiesti hull kuidas me arvasime mingil hetkel, et enam küll ei ole võimalik meie laevale jõuda ja siis järsku olime veel viis min enne välumist juba oma kohtadel.
Poes käimisest võib öelda nii, et väike kohver mis meil oli tühjalt kaasa võetud, oli tagasi minnes ikka ilusti asju täis. H&M-s oli ikka vääga armsaid ja ilusaid asju täiesti eesti hindadega müügil. Tundub, et praegu peaks mul kuskil nelja kuu varu riideid küll olemas olema ja natukene veel pealegi.
Kõigele sellele tagasi vaadates võib öelda, et reis oli küll väsitav, kuid selle eest jagus omajagu põnevust ning ka põhieesmärk sai täidetud.
Minul oli suur tahtmine minna H&M-i beebi riideid ostma. Natkue eeltööd tehes selgu, et suurim H&M asub Idakeskuses, mis ise asub juba Helsingi esimese ringi ääres. Samas tragiks inimeseks nagu ma ennast pean, mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, netis olid Idakeskusesse minevate busside numbrid olemas.
Helsingisse jõudes olime suutnud omale tekitada aga kaks valikut sinna jõudmiseks. Kas minna raudtejaama, kust väljuvad ka enamus bussid või suunduda mereäärsele suurele tänavale, kus meie meelest peaks samuti sõitma ka mõni buss, mis suunduks Idakeskusesse. Otsustasime minna mööda mereäärset teed. Ilm oli väga ilus, päike paistis ja tegelikult oli täitsa mõnus natuke jalutada. Kuid kuskil veerand tundi kõndinud, panime tähele, et ega ikka ei sõida küll ühtegi bussi mööda seda tänavat. Samas olime jõudnud juba suhteliselt kaugele nii et ka raudteejaama ei tahtnud enam tagasi minema hakata. Mõtlesime, et läheme ühe kvartali võrra linna sisse poole, äkki lähevad sealt bussid. Uuele tänavale jõudes nägime juba kaugelt bussipeatust ja selle kohal silti, kus oli väga palju bussinumbreid. Lähemale jõudes selgus aga, et ükski nendest numbritest ei ühtinud sellega, mis oli kirjas olnud Idakeskuse kodulehel. Samas oli seal üks uus number, mis pidi sinna sõitma. Graafikut aga selle numbri kohta ei olnud. Kuskil 10 min oma müstilist bussi oodates hakkasid jälle kahltused tekkima, et kas ikka oleme õiges kohas või peaks veel ringi vaatama. Nii panigi Tiina tähele, et natuke maad eemal on metroo peatus. Lisaks oli tal mälestus, et viimati kui ta seal käis, läks ta sinna just metrooga. Mõtlesime siis metroosse minna ja vaadata mis saab. Paar minutit piletiautomaadi juures pead murdnud, olimegi juba rongi peal. Sõit meie sihtpunkti kestis 12 min, kohale jõudes oli kell juba üks.
Otsustasime esimese asjana minna H&M-i ja siis hüpata sisse kõikidesse teistesse poodidesse, kust tmidagi leida võiks. Kui me H&M-s lõpetasime oli kell juba kolm. Peale seda läksime sööma ning peale sööki oli kell juba pool neli. Kuna laev pidi väljuma kell kuus ja check-in lõpetatakse pool tundi varem, olime plaaninud Idakeskusest lahkuda pool viis.
Kuid nagu ikka asjad ei lähe nii nagu plaanitud. Rongi peale jõudsime alles kell viis. Kaks peatust enne meie oma, hakkas rong vääga aeglaselt liikuma, sest metroos oli mingi jama. Peatus enne meie sihtpunkti tehti metroo vabsee tühjaks. Uuesti maapeale jõudes ei saanud me Tiinaga aga kumbki aru, kus me oleme. Teadsime küll peatust, aga taibata millise tänavanurga peal ja kus suunas liikuma hakata võttis meil ikka tükk aega aega. Mõtlesime, et läheme trammi peale, sest mingi liin sõidab täpselt Makasiini terminaali. Kui trammipeatus leitud, ootasime trammi valel suunal. Sellest aru saanud nägime taksot ning korra tekkis ka juba mõte, et võtaks takso, sest kell oli juba pool kuus ja ametlikult oleks pidanud sellel ajal täpselt check-in suletama. Üks takso tegelikult isegi oli sellel samal tänaval, aga siis tuli juba tramm teises suunas ja hüppasime ikkagi trammile. Natuke maad sõidetud vaatasime, et ikkagi keerab tramm kuidagi valele tänavale. Närv oli ka juba täitsa püsti ja otsustasime järgmises peatuses maha minna. Kell oli selleks ajaks juba kolmveerand kuus, mis ajaks pidi ametlikult lõppema boarding ja meil mõlemal oli juba tunne, et võibolla peamegi ööseks Helsingisse jääme, sest sellele laevale enam küll kuidagi ei jõua. Igastahes trammilt maha tulles nägime, et üks perekond tuli just seal samas peatuse juures taksost välja. Nagu öeldakse lootus sureb viimasena, hüppasime kohe samasse taksosse ja palusime võimalikult kiiresti meie terminali sõita. Õnneks oli tegemist väga profi mehega, kes teadis selles kandis kõiki ühesuunalisi tänavaid ja kust teha jänesehaake jne, sest tegelikult oli linnas sellel hetkel ka veel tipptund. Nõnda siis üliärevas meeleolus jõudsime kümme minutit enne kuute sadamasse. Check-in i joostest nägin, et mõni kassa oli veel avatud. Muidugi nagu Murphy seadusele kohane tegelti igal pool just mingite jamadega. Nii ma siis üritasin meeleheitlikult näidata, et meil on ainult piletile templit vaja ning õnneks tehtigi üks luuk selleks veel eraldi lahti. Tempel käes hakkasin laeva poole tormama, aga oh üllatust, laevale pääsu uste juures oli veel teisigi. Võiks öelda, et seal oli ligi kümme inimest kes kõik alles rahulikult laeva loivasid. Lõpuks laevas omale ka kohad leidnud tekkis tõesti selline tunne, et vot nüüd tähistaks. See oli ikka täiesti hull kuidas me arvasime mingil hetkel, et enam küll ei ole võimalik meie laevale jõuda ja siis järsku olime veel viis min enne välumist juba oma kohtadel.
Poes käimisest võib öelda nii, et väike kohver mis meil oli tühjalt kaasa võetud, oli tagasi minnes ikka ilusti asju täis. H&M-s oli ikka vääga armsaid ja ilusaid asju täiesti eesti hindadega müügil. Tundub, et praegu peaks mul kuskil nelja kuu varu riideid küll olemas olema ja natukene veel pealegi.
Kõigele sellele tagasi vaadates võib öelda, et reis oli küll väsitav, kuid selle eest jagus omajagu põnevust ning ka põhieesmärk sai täidetud.
reede, mai 23, 2008
Eurovisioon ja Loodi soolaleib
Teisipäeval toimus Eurovisiooni esimene poolfinaal (sellest aastast on siis nii, et on kaks poolfinaali ja lõpuks finaal kuhu otse pääseb vaid paar riiki). Kuna me oleme Rihoga selliseid üritusi kus saab Eestile kaasa elada ikka vaadanud, oli plaan ka see kord Leto Svetile pöialt hoida. Paar päeva enne Eurovisiooni võttis aga Lood minuga ühendust ja ütles, et kuna nad Maarjaga pole meid veel oma Kuldala korterisse soolaleivale kutsunud, siis miks mitte ühildada kaks asja ja minna vaadata showd nende juures.
Kuigi Eurokas hkkas kell 22, leppisime meie kokkusaamise juba kella 20ks. Korter oli väga huvitavalt lahendatud. Kuna korteri ehitamise juures oli asjapulgaks ka Maarja vend Mitt, siis oli neil hea lasta seal uksi teise seina tõsta ja muud huvitavat vastavalt oma soovidele korda saata. Nii oligi neil tehtud köögi ja elutoa vahele siukse erilise kujuga sein-kapp, mille otsas oli veel samuti erilise kujuga väga ilus söögilaud. Vannituba oli lastud magamistoa arvelt suuremaks teha nii et sinna mahtusid vabalt nii duššinurk kui ka vann. Pesumasin oli peidetu sama moodi nagu Mitilgi lükand uste taha väikesesse kappi. Väga julgelt oli elutoas kasutatud halli värvi, kuid see sobis sinna hästi. Mina isiklikult ei julgeks selliseid natuke masendavaid toone kasutada vaid eelistaksin ikka kas virstikut või mahedat rohelist või pruuni vms. Veel on neil väga suur terras. Korter ise on küll teisel korrusel, kuid terras on tõesti võibola suurem kui magamistuba. See pidigi neil nüüd olema järgmine asi millega nad korteri juures tegelema hakkavad.
Korter vaadatud, jutuotsad lahti tehtud hakkasime Eurovisiooni jäglima. Häid lugusid oli tõesti ikka väga vähe. Tegelikult ei olnudki ühtegi sellis, mis oleks tundunud see õige. Sarnaselt Eestile oli sinna ka sulaselget nalja tegema läinud Iirima. Mõlemad laulud vilistati saalid peale esitamist rahva poolt välja.
Et võistlust enda jaoks natuke põnevamaks teha, tegime väikese tabeli kuhu iga üks sai panna risti sellele riigile, mis tema arvates võiks edasi pääseda. Võistlejaid oli poolfinaalis 19 ja edasi läks rahvahääletusel 10. Kokkuvõttes võib öelda, et mina ennustasin kõige kehvemini, täppi läks vaid 4 laulu, Rihol ja Maarjal 5 ning Kristjanil 6 laulu. Eesti muidugi edasi ei pääsenud ja lõppvõistlust me seega ilmselt ka ei jälgi. Samas pole mul sellest ka eriti kahju, sest ühest sellisest õhtust aastas piisab, et oma Eurovisooni laks kätte saada :)
Kuigi Eurokas hkkas kell 22, leppisime meie kokkusaamise juba kella 20ks. Korter oli väga huvitavalt lahendatud. Kuna korteri ehitamise juures oli asjapulgaks ka Maarja vend Mitt, siis oli neil hea lasta seal uksi teise seina tõsta ja muud huvitavat vastavalt oma soovidele korda saata. Nii oligi neil tehtud köögi ja elutoa vahele siukse erilise kujuga sein-kapp, mille otsas oli veel samuti erilise kujuga väga ilus söögilaud. Vannituba oli lastud magamistoa arvelt suuremaks teha nii et sinna mahtusid vabalt nii duššinurk kui ka vann. Pesumasin oli peidetu sama moodi nagu Mitilgi lükand uste taha väikesesse kappi. Väga julgelt oli elutoas kasutatud halli värvi, kuid see sobis sinna hästi. Mina isiklikult ei julgeks selliseid natuke masendavaid toone kasutada vaid eelistaksin ikka kas virstikut või mahedat rohelist või pruuni vms. Veel on neil väga suur terras. Korter ise on küll teisel korrusel, kuid terras on tõesti võibola suurem kui magamistuba. See pidigi neil nüüd olema järgmine asi millega nad korteri juures tegelema hakkavad.
Korter vaadatud, jutuotsad lahti tehtud hakkasime Eurovisiooni jäglima. Häid lugusid oli tõesti ikka väga vähe. Tegelikult ei olnudki ühtegi sellis, mis oleks tundunud see õige. Sarnaselt Eestile oli sinna ka sulaselget nalja tegema läinud Iirima. Mõlemad laulud vilistati saalid peale esitamist rahva poolt välja.
Et võistlust enda jaoks natuke põnevamaks teha, tegime väikese tabeli kuhu iga üks sai panna risti sellele riigile, mis tema arvates võiks edasi pääseda. Võistlejaid oli poolfinaalis 19 ja edasi läks rahvahääletusel 10. Kokkuvõttes võib öelda, et mina ennustasin kõige kehvemini, täppi läks vaid 4 laulu, Rihol ja Maarjal 5 ning Kristjanil 6 laulu. Eesti muidugi edasi ei pääsenud ja lõppvõistlust me seega ilmselt ka ei jälgi. Samas pole mul sellest ka eriti kahju, sest ühest sellisest õhtust aastas piisab, et oma Eurovisooni laks kätte saada :)
Tellimine:
Postitused (Atom)