Silva

Veebruar oli meil väga kultuurne kuu. 2x Estonias etendust vaatamas. Tegime juba nalja, et käime Estonias 1x aastas 2x kuus :D
Selleks korraks olid meil piletid Silvale. Kohad olid 1.rõdu keskloožis, 1. reas kaks kõrvuti tooli. Mega hea koht. Eriti opereti või ooperi vaatamiseks, kus vahepeal tahad pilku ka subtiitritele visata. Samuti ei ole mingit sigimist ja sagimist kui keegi tahab mööda minna, sest seal ongi ainult 2 kõrvuti tooli :)
Edaspidi proovimegi ainult sinna omale kohad saada!
Etendus oli kolmes vaatuses, kuid täitsa meeldiv. Ja positiivselt üllatas Mart Sander, kes üle ootuste hästi nalja oskas teha.
Kui enne etendus olime me Rihoga üpris ära ootaval seisukohal, siis pärast etendust auto juurde jalutades ohkasime mõlemad kergendatult :) Leidsime, et tegelikult võib teine kordki taolist asja vaatama minna.

PS! Ei leidnud paremat pilti. Paidega ei olnud meie etendusel mingit pistmist! Samas kui midagi meenutada, siis pilti juurde vaadates tuleb endale lihtsalt rohkem meelde :D

Detektiiv Lotte

11.veebruaril käisime Kirkega detektiiv Lotte muusikali vaatamas. Põhiliselt etendatakse Lottet Tartu Vanemuidses, kuid selleks päevaks oli tuldud Tallinnasse Estoniasse. Piletid saime me jõuluvanalt läbi Mummu :)

Meil oli kella kahene etendus ja saal oli täiesti pilgeni täis. Enamus lapsi istus süles nii et võib öelda, et saal oli 1,5-kordselt välja müüdud.

Etendus ise oli väga profesionaalne! Lapsele väga meeldis ja mulle ja Rihole meeldis ka. Kostüümid, lavakujundus, näitlejad- kõik oli viimasepeal. Pileti hind oli muidugi ka krõbe. ligi 20€, samas Vanemuises on pilet 10€. Uskumatu, aga siin pole midagi teha. Ma ei hakka 3-aastase lapsega Tartusse teatrisse sõitma ja siis veel koju tagasi. Ja kui lahke jõuluvana poleks neid pileteid meile toouid, siis oleks Lotte meil ilmselt ka vaatamata jäänud.

KUid nagu ma ütlesin, siis etenduse endaga jäime me väga, väga rahule ja kui peres ikka Lotte pisik sees on ja rahaliselt kannatab,siis on see muusikal see, mida tuleks ära vaadata küll!

Teater Viljandis

Nädalavahetusel olime Viljandis. Riho ema kuulub Lions klubisse ja neil oli oma liikmetele ja nende peredele üleriigiline teatrikülastus organiseeritud.
Etendus oli tõesti naljakas. Ma ei mäleta mis selle pealkiri oli aga mingi Euroopa Liidu kamm seal käis. Õnneks oleme meie Rihoga sellised teatrikülastajad, et me ei tahagi, et teater meie elule uue mõtte annaks. Me tahamegi minna ja lihtsalt lõõgastuda. Seda see etendus ka pakkus. Esimese vaatuse lõpuks olin ma nii palju juba naernud, et ma kartsin et pean vaikselt sünnitama minema :) Teine vaatus oli õnneks rahulikum, kuid siiski üsna ok!
Kirke läks aga selleks ajaks hoopis Tiidu juurde. JÄlle uus asi meie jaoks. Tiidul oli kohal ka Kadri ja Katariina ning tüdrukud olid terve õhtu ilusti mängunud. Katariina ja Kirke vanusevahe on 2,5 aastat ja igastahes tegevust neil teineteisega koos leidus.
Nüüd on Kirkel juba kaks kohalikku sõbrannat- Birgita kõrvalt tänavast ja Katariina Tiidu pruudi tütar.

Muidugi käisime me ka mullivannis, pühapäevahommikusel supermõnusal jalutuskäigul ja suure tubliduse hooga sorteerisime ka oma vanad kooliasjad ära, mis juba pool aastat pappkastides meie toas seisnud on.

Kokkuvõtvalt jäin ma seekordse Viljandiskäiguga erakordselt rahule!

Jõulud

Ja hakkavadki selle aasta Jõulud vaikselt läbi saama. Eks ta üks suur söömapüha on, aga elame üle :D
Tegelikult olid see aasta jõulud ju vaatamata masule väga ilusad- üle terve Eesti on paks lumi maas, suurem šoppamise hullus läks ka meist suhteliselt mööda ja Kirke on ju iga päevaga järjest suurem ning iga päev leiutab midagi uut mille meile nalja teha.

Suur Eestiringreis algas meil seekord 23.dets õhtul Viljandis, 24.dets sõime verivorsti ning jagasime kingitusi, 25.dets hommikul käis Kirke Paala järve ääres kelgutamas ning õhtusteks verivorstideks sõitsime juba Väike-Maarja. Loomulikult toimus ka siin peale söömist kinkide jagamine. Täna 26.dets käisime Rakvere kirikus puhkpillikontserdil ning õhult kelgutas Kirke Ebaveres. Kirikus käimise üle on mul eriti hea meel, sest see on meil juba mitu aastat vahele jäänud. Ja kuna me pole ühegi koguduse liikmed, siis võikski just jõulukontsert meie pühadeaegse kirkikuskäimise eest olla.

Tegelikult tahtsime me muidugi jõuluks vanaemad ja vanaisad hoopis enda juurde kutsuda, aga kuna ehitus pole veel endiselt valmis pidimie selle plaani järgmisse aastasse lükkama. Noh loodame-näeme :D

K-Projekti aastapäev

Eelmine nädal toimus järjekordne K-Projekti aastapäev. Ürituses midagi uudset polnud, alguses väike sampus, siis teater, vaheajal suupisted, peale etendust kommid ja konjak. Kuna ma pole aga K-Porjekti rahvaga nii ammu suhelnud, siis jäi mul etenduse teine vaatus täitsa nägemaga. Me lihtsalt rääkisime ja rääkisime ja rääksime :P
Paar sõna sai ka Reinuga vahetatud ning nagu arvata oli, pole mul väga mõtet hetkel toööle minna. Mitte et ma sinna nii väga kipukski, kuid noh, maad tasus ikka uurida.

Dinosaurused

Eelmine neljapäev käisime suure kambaga Saku suurhallis dinosauruseid vaatamas.
Sai jah Riho agitatsioonil ports pileteid maailmakuulsale BBC showle ära ostetud. Etendus oli täitsa ok. Dinosaurused olid tõesti väga elutruud või noh nagu täitsa elus loomad mitte mingid robotid. Ja Dyrannosaurus Rex oli ikka väga suur elukas. Küll on hea, et enam selliseid meie metsades ringi ei luusi. Riho nägi nädalavahetusel mingit dinosauruste saadet ja üks võimalik väljasuremise teooria on see, et Rex sõi kõik ära, kaasa arvatud enda liigi.
Igastahes sai nähtud midagi mida varem polnud näinud. Piletid oleksid võinud küll kuskil 2x vähem maksta, aga mis teha.

ahjaa ja Kirke-Liis oli esimest korda naabri Pireti juures hoida. Ning tundub, et see 3 tundi läks tema jaoks lausa lennates. Juba ära minekuga oli mul tükk tegemist, et Kirke tähelepanu võita ja head aega öelda. Ja kui ma tagasi tulin, tervitas ta mind vaid kerge pilguga. Ning terve selle aja jooksul oli ta vist ainult korra emme öelnud ja siis jälle edasi mänginud. Väga tubli :)

ehitusbrigaadid

Järjekordne nädal on möödas. Eelmine nädal oli meil ehitamas 2 brigaadi- Kalev ja Ott ning Vova abilisega. Ega vist kummalegi väga ei meeldinud, et teine meeskond ka siin tööd tegi, kuid erinevatel põhjustel oli nii lihtsalt vaja!
Tänasest alustas meil samuti 4 meest, kuid seekord kõik Kalevi omad. Hetkel me Vovat&Co ei kutsunud, sest nende töötempo ja kvaliteet polnud nii head kui me oleksime tahtnud. Kalev on neis mõlemais väga hea, kuid temal on probleemiks tööl käimise distsipliin. Tänagi tulid nad peale 10t ja 17.15 olid kõik asjad juba kokku pakitud. Lisaks iga töötatud tunni järel üks suitsupaus. Tähtajaks on meil märgitud 30nov, aga reaalselt on selleks ajaks valmis saamine väga kaheldav.
Tehtud tööde osas saab üles märkida, et täna pandid teise korruse vooder tänavapoolsel küljel. Homme lubas Kalev ette panna juurdeehituse aknad. No tublid, peaasi et jälle suuremaid pause sisse ei tuleks!

Ehituse seis 29.10

Madontsik

4.augustil oli suur legent Madonna Eestis ja andis lauluväljakul kontserdi. Meie saime piletid juba pulmadeks, aga sellise keskmise Madonna fännina ma usun, et oleksime nii või naa sinna läinud.
Rahvamass, mis oli kokku tulnud oli muidugi meeletu. Meie jätsime auto Koosu hoovi (mina, Riho, minu ema ja Tiit) ja siis läksime trammiga Kadriorgu. Lõpuks Oru väravate juurde välja jõudes oli sissepääsu saba mõõdetav kilomeetritega! Täiesti hullumaja. No me siis nihverdasime ennast muutkui mitmesaja meetri võrra aina etepoole :D kuni jõudsime lõpuks täitsa värava alla. Ja ainuüksi värava all ootasime kuskil 45min et oma piletiga siis sealt läbi minna.
Kuna me suhteliselt normaalsel ajal kohale jõudsime, siis võtsime omale Oru poolsele küljel lava ees murule mõnuse istumiskoha. Aga no see oli tegelikult illusioon et asi võikski nii ilusaks jääda. mingi hetke pärast oli rahvast nii palju meie ümber kogunenud, et sõna otsese mõttes võisid enda ümber olevate inimeste kehakumerusi tunnetada. Ja siis oli veel muidugi hulk selliseid toredaid inimesi, kes koguaeg edasi-tagasi pidid sõeluma. Ja vot see nihverdamine tegi mind tigedaks. Lõpuks ma vist tõesti õiendasin igaühega kes juba tegi sellist nägu, et tahab minu eest või tagant hakata ennast läbi pressima.
Enne Madonnat oli muidugi soendusbänd või õigemini seekord DJ. Mängitud lood olid enam-vähem, kuid mitte midagi erilist ja siis jälle 45min pausi. inimesed seisavad nagu kilud karbis ja mitte midagi ei toimu. Üks hetk ma lihtsalt listusin maha, sest ma ei tõesti ei viitsinud enam seista. Ja oi kui piinlid, sest suht kohe oli kiirabi meeskond kohal "kas hakkas halb? kas on vaja abi?" No halloo, andke Madonnat ja ma seisan, mida ma niisama vahin seal.
aga kui Madonna lõpuks lavale astus oli mul kohe tuju jälle hea. Kuna me aga hästi tihedalt seal kõik seisime ja ma mitte eriti pikk ei ole, siis väga hästi ma teda siiski ei näinud. Vaatasime-kuulasime paar lugu suure massi sees ära ja läksime siis mööda mäe külge üles. Ülevalt vaadates polnud jälle nii palju inimesi lähedal ees, aga lava oli tikutoosiks kokku kuivanud. Viimased lood vaatasime aga Oru värvate poolse torni juurest. Seal oli lava suht ok suurusega, polnud nii palju inimesi tihedalt koos, ainus porbleem, et me olime ise lavaga suhteliselt samal joonel.
Kontserdilt ära minek oli muidugi ka omaette elamus. Täiesti julmalt pandi Pirita tee ja narva maantee liiklus jalakäijate poolt kinni. Autod lihtsalt seisid ja neil polnud mitte midagi teha. Jumala õnn, et me olime oma auto Soo tänavale jätnud. See tähendas, et kui me lõpuks sinna olime jalutanud, saime kohe sõitma hakata.
Kodus oli vanaema juba lapse ilusti magama pannud ja kui ta küsis kuidas kontsert oli, siis no oli kah! Midagi väga erilist ei olnud, lugude valikus oleks võinud rohkem hitte olla aga show oli ikka äge ka. erigi avaldas muljet kuidas 50-aastane naisterahvas suudab laval pool lugu hüppenööriga ringi hüpaga ja pool lugu väga kergelt laulda. Selles mõttes on Madonna ikka imenaine küll. Ja no kui ikka selline megastaar sulle koju kätte tuuakse, siis tegelikult ilmselt ikka kahetseks kui jätaks sellise suurepärase võimaluse kasutamata!

Ühendatud ürgmehed

Mingi hetk rääkis naabri Piret et Nõmme basseinides on Ühendatud Ürgmehed. Ma olin nagu kuulnud, et see on hea etendus, aga millegi pärast jäi see teema minu jaoks tahapalaanile. Siis aga kui etenduse päev kätte jõudis, jooksid kõik plaanid kuidagi nii, et meil tekkis võimalus seda vaatama minna. Oli olemas lapsehoidja, oli aega ja oli ilma.
Ütleme nii, et see oli tõesti väga hea etendus. Rohkem kui pool sellest oli täpselt meie elu kirjeldus. Mulle tundus, et meie Rihoga sõna otseses mõttes hirnusimegi kõige kõvemini naerda :D Ja no kui muidu mulle Uuspõld absoluutselt peale ei lähe, siis selles etenduses oli küll kõik täpselt nii nagu pidi!
Peale Uuspõldu tuli aga The Sun koos Marvi Vallastega lavale ja esitasid sellise rahulikuma poolse muusikabloki. Hoopis teistsuguse kui varem. Võiks öelda, et peaaegu nagu lembelaulude kontsert. Tegelikult meenutas muusika väga Eric Claptonit. Ja kui ma õigesti mäletan, siis veel Haljalas eladse oli Clapton Padari üks suuri eeskujusid.
Eks nüüd jääb siis vist veel ainult oodata, millal ta ka oma saksofoni uuesti üles otsib :P

"Kolm Õde" Ugala

Laupäevaks olid meil piletid Ugala teatrisse Tsehhovi "Kolm Õde" etendusele. Ugala on üks meie lemmikteatreid, sest siin etendatakse just meie jaoks sobivat repertuaari- lihtsaid komöödiaid.
Tater hakkas kell seitse ja lapsehoidjaks olime kutsunud Raili. Kohapeal kava vaadanud selgus, et etendusel on 3 vaatust ja kestab kokku kolm ja pool tundi. OK, peale seda hakkasin ma juba natuke muretsema, et kas Raili on ikka valmis õhtul nii pikalt last vaatama. Jama on selles, et muidu hea laps kipub just õhtul veidike virilaks muutuma.
No nii. Esimene vaatus. Kohe palju näitlejaid, teema täitsa arusaadav, ei ole selline mõistujutt, aga nagu põnevust ei ole. Nii etendus on kestnud 15 min...30min...45 min..no ma tõesti ei saa enam aru, mida siin kolm vaatust vaadata on. Kõik oli ok peale selle et asi kuhugi arenema hakkaks. ja siis saabus railit sõnum "Tibu koguaeg nutab, helistage kui saate". oi kui ärevaks mul kõik kohe läks! etendus muutkui venib ja venib, aga minul süda trambib sees. saabus vaheaeg. räägin railiga ja tundub, et asi on kontrolli alla saadud. hakatakse uuesti saali kutsuma ja helistan uuesti railile. kuulen, et tibu jälle nutab ning lepime railiga kokku, et lähen ikkagi koju.
Koju jõudes rahunes tibu ikka väga kiirelt. seega ilmselt mingit jama polnud peale selle et ütlemata suur emme tusk lapsel äkki peale tuli. no on värk, mis nüüd siis edasi? kas enam siis ei saagi kuhugi välja kuni laps juba täitsa suur on? Mitte et me mingit hulkujad rihoga oleks, aga vahest tahaks ju ikka kuhugi minna. näiteks 4.dets on K-Projekti 20juubel. väga tahaks sinna ikkagi minna!
Igastahes möödusid minu ülejäänud vaatused kodus teleka ees. Ja kuigi plaanid ei läinud päris nii nagu me arvasime, ma siiski ei nurise. olen Ugalas kordades paremaid etendusi näinud ning lõppude lõpuks on tibu ju ikkagi kõige tähtsam!

"Nõks" Linnateatris

Teisipäeval käisime väikse seltskonnaga Linnateatris "Nõks'u" vaatamas.
Noh oli selline komöödia kahes vaatuses, millest üks oleks võinud vabalt olemata olla. Idee oli hea, ja näitlejad ka täitsa ok, aga lihtsalt noored ja ilma kogemusteta. Tundus, et mingid jupid olid improviseeritud ning siis ei suutnud nad ise naeru kinni hoida. Publik naerab, näitlejad naeravad, publik naerab- no ma ei tea äkki lasti ventilatsiooni mingit naerugaasi vahepeal. Aga mind näiteks häiris see, et näitlejad ei suutnud ennast kokku võtta.
Veel häiris see, et tempo oli hästi muutlikl. vahepeal oli asi täitsa põnev ning siis tõmmati jälle käsipidur peale ja hakati uimerdama.
Positiivse külje pealt nagu ma juba ütlesin, siis tükil endal midagi eriti viga polnud. Nagu teada, siis meile ju komöödiad meeldivad.
Ütleme nii, et Linnateatris olen ma varemgi käinud ja heameelega läheksin ka tulevikus.

Trikimees

Laupäeval käisime vaatamas Eestimaa suurt imetegijat- Trikimeest.
Kuigi ma teda telekast eriti vaadanud pole, olid mu lootused ikkagi suhteliselt kõrged. Mõtlesin, et saab ikka mingid vägevat showd üle tüki aja jälle näha. Tutkit brat! Nii jama et anna olla.
Esiteks lükkas algus mingi 15 min edasi. No olgu, eks seda privileegi lubavad tänapäeval paljud staarikesed. Aga teiseks- pingutagu palju ta tahab, aga ikka oli näha, et kõik inimesed keda ta lavale kutsus, olid temaga mestis. Nii kolmandaks- etenduse tempo ei kannatanud mingit kriitikat. Lisaks sellele, et trikimees ise laval uimerdas, oli vaheesinejaks veel üks kileda häälega meeslaulja kutsutud. ja neljandaks- kõige olulisem, ma sain igast tema suuremast trikist aru. Ma teadsin praktiliselt kuidas kõiki neid publiku ahhetama panemise trikke tegelikult tehakse.
Mulle tundub, et ainus trikk, mis tal tõeliselt õnnestus oli see, kus ta pool publikut ära kaotas. Ja seda mitte sõna otseses mõttes vaid lihtsalt osad inimesed, nagu näiteks mina, kaotasin täieliku huvi tema edasiste toimetuste osas.

Kultuurne nädalavahetus

See nädalavahetus oli tõeline kultuurielamus. Kolm üritust kolmel järjestikkusel õhtul ja kõik täpselt kümnesse või enamgi veel!


„Muusa puudutus“

Reede õhtul käisime Laura kontserdil „Muusa puudutus“. Tegelikult oli see Laura, Taffenau ja Sergio Bastase kontsert. Üritus toimus Laulasmaa SPA kõrval mändide all mere kaldal. Väga mõnus bossanaova rütmiline rahulik ja kultuurne kontsert oli. Ei olnud mingeid laaberdajaid, vaid inimesed istusid terrassil, limpsisid veini või nautisid niisama sumedat suveõhtut. Muusika oli täpselt selline, milline ei ole veel ühelgi minu käidud kontserdil olnud. Just nii hea feeling oli, et tekkis tahtmine osta esinejate plaat ja seda teinekordki kodus veel kuulata!


„Ühes teises Eesti linnas“

Laupäeval läksime Viljandi Riho ema juurde. Viljandis on ka Ugala teater, kus iga suvi etendatakse ka mingit vabaõhuetendust. See suvi on neil repertuaaris komöödia „Ühes teises Eesti linnas“. Oleme juba ammu aru saanud, et ega Ugala näidentitega eriti mööda panna ei saa. Meie, sellise lihtsama žandri aramastajad, oleme alati Ugalast just meile meelepärast teatrielamuse saanud. Ka seekordne teatriskäik läks täpselt kümnesse. Selline kerge, lõbus situatsioonikomöödia. Ja ei olnud mingit pingutatust nagu „Publikule keelatud“, vaid tõesti muie tekib iseenesest näole ja naljade pärast ei pea ka eriti piinlikkust tundma.


Ruja rockooper

Vot sellist asja polnud ma küll varem näinud. Nimelt olid meil piletid pühapäevaks Vanemuise vabaõhulaval etenduvale Ruja rockooperile. Fantastiline ..... ma ei teagi kuidas seda nimetada ...teater, kontsert, kino. Sisuks oli ansambel Ruja lugu. Alates sellest kui saadi Kultuurikomisjonilt luba alustada oma eksisteerimist bändina kuni Alendri õnnetu hukkumiseni Estonial. Lisaks näitlemisele esitati 20 Ruja lugu läbi aegade, millede esitajateks olid väga tublid Eesti näitlejad (üheks nendeks, nimelt Alendri osatäitjaks, oli muideks minu paralleelklassivend Rakvere Gümnaasiumist, Sergo Vares). Lavale oli ehitatud kolm tuba ja dušširuum, millede vahel tegelaskujud jooksid. Kuid eriti ägetaks tegi lavastuse see, et kogu näidendit filmiti laivis ja näidati lava kohal suurel ekraanil. Kuid ei filmitud mitte suurt plaani, vaid erinevate nurkade alt ja erinevate kaameratega (kokku vist nelja kaameraga). Väga hea režisööri töö! Lisaks oli vahele miksitud lõike salvestistest originaal Ruja liikmetega. Väga naljakas oli vaadata kuidas noor Reet Linna ja noor Vahur Kersna üritasid proffesionaalset interviuud teha.
Ma olen ikka veel hämmingus, et selline lavastus suudeti valmis teha. Kui kunagi ka sellest DVD tehtakse, siis suht kindlasti leiaks ta ka koha minu riiulil!

K-Projekti suveteater

Sellel neljapäeval toimus K-Projekti igaaastane suveteater. Nagu ka eelmine aasta, oli etendus valitud Vana Baskini teatri repertuaarist. Tükiks oli komöödia „Publikule keelatud”.
Ütleme nii, et see üritus ei jätnud kahjuks erilist muljet. Enne teatrit oli väike piknik kus siis pakuti voki roogasid ja kuuma jooki. Inimesi oli kohal üks jagu, kuid oma töötajaid nagu eriti ei näinud. Oli igast tellijaid ja ametnikke, aga ei ole nii suur jutupaunik, et nendega kohe teab mis teema üles võtta. Aga kui see pre-party oli veel midagi, siis etendus küll minu meelest mingit kriitikat ei kannatanud. Tõesti, kui juba etendusele selline nimi on pandud nagu „Publikule keelatud”, siis peab ikka natuke totu olema kui sa seda ikka vaatama tahad minna. Võibolla olen hetkel liiga kriitiline, aga vähemalt „Publikule mitte soovitatav” oleks võinud ta küll vabalt olla. Ei olnud seal mingit nalja ja näitlejad olid ikka sama maneeriga, mis kõigis eelmistes näidendites. Tundus, nagu enamus dialooge oli välja mõeldud lihtsalt aja täiteks.
Väga targalt tegid Liina, Piret ja Kaja, kes vaheajal hoopis Baby Backi läksid. Meie kolm vaprat- mina, Riho ja Kirke-Liis sundisime ennast ikka lõpuni olema, aga ega mingit naudingut sellest küll ei saanud. Õhtu parim osa oligi see, kui peale üritust samuti Baby Backis teistega ühinesime ning suure ja maitsva pizza võtsime!

Smilers vs The Sun

Seoses Centrumi uue DP tegemisega olime me mõlemad eile Rihoga jälle Viljandis. Plaanisime juba hommikul enne äraminekut, et kui õhtul peaks olema ilus ilm, siis läheme Smilers/The Suni kontserdile. Päeva ajal küll sadas ja oli üsna trööstitud, kuid õhtuks ilm selgines ning kontsert jäi plaani.
Kohale jõudes oli Smilers just alustanud. Võtsime omale koha ühel künkal, enne õiget nõlva, kus oli väga hea vaade ja heli. Üleüldse oli rahvast natuke vähe võitu. Mitte, et plats tühi oleks olnud, kuid ma olen seal olnud ka kontserdil kus võiks öelda, et on poole rohkem inimesi.
Smilersi lood olid vanad hitid. Võttis jala tatsuma ja mõnusalt kaasa laulma. Isegi Rihol tuli paar karu häält kurgust välja. Kui Smilers peale tunniajast esitust lõpetas, olin juba otsustanud, et kontsert on ennast minu jaoks ära tasunud. Peale Smilersti tuli lavale The Sun. No sorry, aga nad jäid Smilersile alla. Esimene lugu, mis nad esitasid oli ikka väga kotis. Heli ei kõlvanud kohe üldse. Ei instrumentaal kui ka vokaal. Ma ei saa aru, mis neil valesti oli, aga sellist mõnusat fiilingut nende esitusest ei tekkinud.
Kui enne kontserdit arvasin, et eks põhi tegijaks saab ikka Padar and the Sun, siis peale kontserdid olin õnnelik, et alustavaks bändiks oli Smilers, sest muidu võib-olla polekski viitsinud neid ootama jääda. Sest pole midagi teha, The Suni esitust me lõpuni kuulama ei jäänud. Nad suutsid küll iga looga oma heli paremaks keerata, kuid mõnus feeling nende etteastest jäi minul vähemalt saamata.

Jaan Tätte Õisu mõisas

Riho ema elab aktiivset seltsielu organisatsioonis Lion’s Club. Tegemist on heategevusliku organisatsiooniga, kus siis mõeldakse välja erinevaid üritusi, mille kaudu aidata abivajajaid.
Sellel reedel oli neil üritus Õisu mõisas, kuhu oli kutsutud esinema Jaan Tätte. Piletiraha koguti fondi, mis aitab ellu astuda ühel lastekodu lapsel.
Ütleme nii, et viimane kord kui ma Tättet laivis nägin, oli se Leigo järvemuusika festivalil. Ei jätnud erilist muljet, sest esinejad olid keset järve ja rahvas istus eemal kaldal. Kuid õnneks vastupidiselt Leigole, oli Õisu mõisa üritus väga super.
Kõigepealt rääkis sepakoja eestvedaja mõisa ajaloost. Ei olnud selline kuiv ja igav jutt, vaid just selline motiveeriv. Mehel silmad särasid ja isegi endal tekkis tunne, et kui oleks rikas, vot siis ehitaks ka mõne vana Eesti mõisa üles. Seejärel alustas Tätte. Ülla, ülla, aga Tätte on pärit Puiastust, Viljandi maalt. Üles kasvanud samuti ühes vanas mõisa hoones ja sugulastega suviti Vilsandil aega veetes alles armus ta sellesse saarde. Kogu jutt ja suhtlus Tättega oli väga personaalne, mis oli vääga lahe. Lionsi president, kes ta esinema kutsus, oli olnud Tätte inglise keele õpetaja ja kohati oligi nii, et Tätte seisis ta ees nagu koolipoiss õpetaja ees. Nii naljakas vaatepilt. Samuti olid Tätte pajatused väga personaalsed. Puudutasid inimesi, keda paljud Viljandi inimesed teadsid. Kellele mis laul on pühendatud jne.
Mulle jäi õhtust väga positiivne mulje ning ma poleks uskunud, et Tätte selline naljamees on. Pidasin teda rohkem filosoofiks, aga tegelikult sai ikka tema lugusid kuulates naerda nii et kõht kõveras. Ja mis talle endale veel nalja tegi oli see, et kõige lõpuks telliti talt laul, mida rahvas selgelt ja kõva häälega kaasa laulis. Oli näha, et sellist olukorda polnud tal varem olnud, aga mis siis. Ka minule isiklikult jättis see natuke koomilise mulje nagu Reet Linna saates Laulge kaasa, aga vahet pole. Pea asi et kõigil tore oli.

Kreisi Raadio 15a juubelituur- Estonia

Nagu ikka tulevad üldiselt kõik jõulud, sünnipäevad, valentinipäev jm tähtpäevad milleks on vaja ettevalmistuda üllatusena ning kui tähtis päev käes, pole ei luuletused peas ega sobivat. Selle aasta sõbrapäevaks oli mul aga aega natuke mõelda ja otsustasin lõpuks, et ostan meile Rihoga Kreisi Raadio 15a juubelituuri piletid. Etendus ise toimus aga läinud pühapäeval Estonias.
Ega ma ei julenud eriti sealt midagi loota, sest viimasel ajal on Kreisi Raadio mehed ainult pettumust valmistanud. Tundub, et nad ei viitsi enam midagi uut välja mõelda ja tahavad ainult vana rasva peal liugu lasta. Õnneks osutusid minu kartused täiesti asjatuks. Show oli ikka väga vinge. Tõesti ma naersin nii, et kõht kõveras ja ma olin tõsiselt sunnitud vaheajal vetsu jooksma, sest muidu oleksid teises vaatused tilgad püksis olnud :D
Alles oli jäetud mõningaid vanu tegelasi, aga nende kõrvale oli ka uusi karaktereid toodud. Minu lemmikuks oli siiski Aleks Ström, kes demonstreeris meile kuidas ta oli just hetk tagasi andndu koolitust ETV ilma tutvustajatele. Samuti olid väga vaimukad maadevahetajatest maskides mehed. Kogu maailm pöörati täiesti segi. Kokku liideti India ja Brasiili, USA ja Austraalia, Eesti toodi vahemere äärde ja naabriteks jäid Prantsusmaa, Austria ja Tai. Venemaa lükati vabsee Arktikasse.
Kihvt on ka see, et nad ikkagi suhteliselt palju improviseerivad laval ning ma olen täiesti kindel, et kui nüüd sellest tuurist Tartus salvestatud DVD osta, siis seal on peal hoopis teised naljad. On küll juba 15 aastat ajast kui nad alustasid ning vahepeal väike mõõngi üle elatud, kuid hetkel võib küll öelda, et nad on sama sõiduvees kui siis kui alustasid. Lahedad vennad!

Ballett Don Quijote- Estonia

Käisime Rihoga eelmisel nädalal K-Projektist aastapäeva loosiga võidetud Don Quijote balletti vaatams. Noh ega Riho polnudki veel kuni mõni päev enne etendust kindel kas ta üldse tahab sinna tulla. Kuna aga sama auhinna võitis veel tuttavaid, otsustas ta ikkagi minuga kaasa tulla.
Tahtsin küll seekord tubli olla ja enne teatrisse minekut raamat läbi lugeda, aga no olgem ausad- see on ikka väääääga igav raamat. Pingutasin mis ma pingutasin, üle 70lk ei venitanud. Samas etendust vaadates selgu, set sellest oli enam kui küll.
Peategelasi näidati vaid loetut tseenides ja ega nad seal ka midagi olulist ei teinud. Noh kohe alguses jah näitas kuidas Don Quijote oma rüütliromaanidest lummatud oli, kuid kogu ülejäänud balletti näidati meile hoopis teisi tegelasi. Samas oli etendus suhteliselt vaadatav. Oli klassikaline kuid hispaania rütmidega muusika, kirevad kostüümid ning ilusad ja head tantsijad. Isegi Riho ütles pärast, et ta oli ennast ikka palju hulllemaks ette valmistanud- nii et ühesõnaga peaaegu et vaadatav. Kuigi jah, meile sellisest kultuurist nüüd mõneks ajaks piisab.
Samas märkasin enne Estoniast lahkumist, et ballette tehakse ka lastele. Nii et ma absoluutselt ei välista, et kunagi nii 5-6 aasta pärast lasteballetti Lumivalgekesest ja seitsemest päkapikust vaatama lähen.

Perikles- NO99

Eile oli meil kultuurne õhtu. Meie üpris suurele teatriseltskonnale oli Maria poolt organiseeriutd piletid NO99 Periklesele. Näidend kestis kokku 3 tundi + 15min vaheaega. Võrreldes eelmise NO99 külastusega, oli see ikka väga lahe tükk. Tegelikult oli ta ka ilma võrdlusega lahe näidend. Lugu oli suhteliselt lihtne, mitte mingi süviti filosofeerimine või elumõtte otsimine. Kostüümid olid väga effektsed ning lisaks oli ka väga palju laule. Olgugi, et tegemist oli Shakespeare looga, tundus enamus etendusest nagu Bollywoody show- mulle meeldis.
Mille üle võiks natuke viriseda oli sissejuhatus. Teater algas sellega, et näitlejad istusid tavalistes riietes lavale pagutatud valgete plastmass laudade taga ja jõid kohvi. Istusid seal, vaatasid publikut ning muud ei midagi ja nii kuskil 10 min. Samal aja siis üks inimene kleepis seinale suuri tähti, millest moodustus kokku koha nimi, kus hakkas toimuma esimene tseen. Mõtestasin selle enda jaoks lahti nii, et näitlejad pidid jätma endast mulje kui teatrikülastajatest ning see oli selline kõigile teemasse minemise hetk enne suurt actionit, kuid minu meelest see ei pääsenud nii võrd mõjule kui taheti. Probleem selles, et see aeg oli lihtsalt liiga pikk. Inimesed ei jäksanud oodata millal tegevus pihta hakkab.

Üldiselt jäin ma aga ikkagi näidendiga väga rahule- seal oli arusaadav stoori, head näitlejad, effektsed kostüümid, lahedad tantsu ja laulunumbrid ning kogu etendust läbivs natuke kerglane ja lõbus Bollywoodilik õhkkond.

Soovitan soojalt!