Suve lõpus käisime suure perekondliku seltskonnaga kuuma päikest ja sooja merd Bulgaariast otsimas.
Siin esimene video
Siin on mõned pildid Burgase kõrval olevast vanalinnast Nessebarist
Kuvatud on postitused sildiga reisijutud. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga reisijutud. Kuva kõik postitused
laupäev, september 29, 2012
esmaspäev, märts 26, 2012
Hurghada
Saingi sellel kuul oma lõunamaa reisi kätte :D
Oi kui kaua ma seda juba oodanud olin. Viimane reis päikese alla oli 2009 kevad!!!
Kuna meil Rihoga märtsis juba 10 aastat koos olemist täis sai, hakkasin ma juba sügisel selle jutuga peale, et vot kevadel mina tahan Rihoga kahekesi kuhugi soojale maale puhkama minna. Ja nii kaua ma seda juttu ketrasin, kuni asi tehtud sai :)
Valikuvariantideks olid meil Dubai ja India. Ajalises mõttes oli plaan, et võtame mõne suvalise viimasehetke nädalase reisi. Natuke rohkem järele mõeldes, tundus India nädalaseks reisiks liiga kauge. Ja üldse hakkas tunduma, et reis võiks ikkagi alata Tallinnast. Ja lõpuks siis jõudsimegi reisi hinda, lennu aega ja reisi mugavust kaaludes Egiptuseni.
Võtsin telefoni ja küsisin järgmise nädala lõpuks kohti Sharmi. Kõik oli ilus, kuni vestluse käigus teatas müüja, et oih, nüüd kahest lennukikohast on ainult 1 koht alles. ja siis tuleb koolivaheaeg ja siis on kõik kohad ka juba välja müüdud. hm....mida f...!
Aga mina ikkagi tahan kohe minna. Helistasin järgmine hommik tagasi, surusin oma terrorismihirmu alla ja küsisin kohti Hurghadasse. ja oh seda õnne, lennukis täitsa kohad olemas. Ja siis paluti mul kiirelt öelda, et milline hotell. Mina, alles oma õnnejoovastuses, et saimegi lennukile kohad, kerin kiirelt Novatoursi hotellide lehte. Jõudmata millesegi süveneda, sest koguaeg on hirm, et lennukikohad lähevad jälle minema, näen et mingi Hilton Beach täitsa ok hinnaga. Ütlengi, et pangu sinna. Peaasi, et reis saaks kinnitatud, lootes, et äkki selline tuntud keti hotell võiks ikka normaalne olla.
Ja teate, oligi täitsa normaalne. Võiksin Hilton Long Beach hotelli vabalt igal ajal tagasi minna. 6 basseini, millest kahes oli vee temperatuud 29 kraadi. Egiptuse kohta väga normaalne ja puhas. Ja super lahedad animaatorid! Ma ei ole veel varem näinud, et väikesed 2-aastased tüdrukud ripuksid andunult pikkade mustade meeste käte otses. Sest mulle tundus, et vähemalt laste silmis olid nood animaatorid küll jumala staatuses :)
Muidugi olid seal pealekäivad müügimehed, kelle staabid olid hotelli territooriumil ja tahtsid sind igale poole ekskurisoonidele viia. samuti käisid iga päev SPA keskuse massöörid ära rääkimas ja tohutult palju venelasi, aga see kõik käib Egiptuse reisi juurde :D
Kokkuvõtvalt võib öelda, et jäime reisiga väga rahule. Muidugi oleks võinud soojem olla ja eksootilisem, aga tegelikult saime täpselt seda, mida otsisime- rahu ja vaikust. Raamatute lugemist ja ilma igasuguste kohustusteta lihtsalt päikese käes lesimist. Boonusena tooksin veel välja seda, et käisime ikkagi ka ühel snorgeldamise tripil ning mina võtsin ühe väga hea massaasi SPA keskuses.
PS! kõik pildid on tehtud telefoniga!
Oi kui kaua ma seda juba oodanud olin. Viimane reis päikese alla oli 2009 kevad!!!
Kuna meil Rihoga märtsis juba 10 aastat koos olemist täis sai, hakkasin ma juba sügisel selle jutuga peale, et vot kevadel mina tahan Rihoga kahekesi kuhugi soojale maale puhkama minna. Ja nii kaua ma seda juttu ketrasin, kuni asi tehtud sai :)
Valikuvariantideks olid meil Dubai ja India. Ajalises mõttes oli plaan, et võtame mõne suvalise viimasehetke nädalase reisi. Natuke rohkem järele mõeldes, tundus India nädalaseks reisiks liiga kauge. Ja üldse hakkas tunduma, et reis võiks ikkagi alata Tallinnast. Ja lõpuks siis jõudsimegi reisi hinda, lennu aega ja reisi mugavust kaaludes Egiptuseni.
Võtsin telefoni ja küsisin järgmise nädala lõpuks kohti Sharmi. Kõik oli ilus, kuni vestluse käigus teatas müüja, et oih, nüüd kahest lennukikohast on ainult 1 koht alles. ja siis tuleb koolivaheaeg ja siis on kõik kohad ka juba välja müüdud. hm....mida f...!
Aga mina ikkagi tahan kohe minna. Helistasin järgmine hommik tagasi, surusin oma terrorismihirmu alla ja küsisin kohti Hurghadasse. ja oh seda õnne, lennukis täitsa kohad olemas. Ja siis paluti mul kiirelt öelda, et milline hotell. Mina, alles oma õnnejoovastuses, et saimegi lennukile kohad, kerin kiirelt Novatoursi hotellide lehte. Jõudmata millesegi süveneda, sest koguaeg on hirm, et lennukikohad lähevad jälle minema, näen et mingi Hilton Beach täitsa ok hinnaga. Ütlengi, et pangu sinna. Peaasi, et reis saaks kinnitatud, lootes, et äkki selline tuntud keti hotell võiks ikka normaalne olla.
Ja teate, oligi täitsa normaalne. Võiksin Hilton Long Beach hotelli vabalt igal ajal tagasi minna. 6 basseini, millest kahes oli vee temperatuud 29 kraadi. Egiptuse kohta väga normaalne ja puhas. Ja super lahedad animaatorid! Ma ei ole veel varem näinud, et väikesed 2-aastased tüdrukud ripuksid andunult pikkade mustade meeste käte otses. Sest mulle tundus, et vähemalt laste silmis olid nood animaatorid küll jumala staatuses :)
Muidugi olid seal pealekäivad müügimehed, kelle staabid olid hotelli territooriumil ja tahtsid sind igale poole ekskurisoonidele viia. samuti käisid iga päev SPA keskuse massöörid ära rääkimas ja tohutult palju venelasi, aga see kõik käib Egiptuse reisi juurde :D
Kokkuvõtvalt võib öelda, et jäime reisiga väga rahule. Muidugi oleks võinud soojem olla ja eksootilisem, aga tegelikult saime täpselt seda, mida otsisime- rahu ja vaikust. Raamatute lugemist ja ilma igasuguste kohustusteta lihtsalt päikese käes lesimist. Boonusena tooksin veel välja seda, et käisime ikkagi ka ühel snorgeldamise tripil ning mina võtsin ühe väga hea massaasi SPA keskuses.
PS! kõik pildid on tehtud telefoniga!
neljapäev, veebruar 16, 2012
esmaspäev, jaanuar 30, 2012
Are suusareis 14-23 jaanuar
Paar päeva peale uue köögi saabumist kihutasime juba kodunt ära, sest algas suusareis.
Suusatama minek sai meil juba paika pandud oktoobris. Samal ajal sai ka läbi räägitud Riho isa ja minu emaga ning sellest lähtuvalt rentisime omale 10+2 kohalise 4-magamistoaga maja Björnenis! Lõplikuks reisiseltskonnaks kujunes meie pere, ema, vanaema, Tiit, Kadri, Katariina ja Rauno.
Kuna meil eelmine talv suusatamine vahele jäi, siis seekord oli ikka väga kange tahtmine juba. Lisaks sain veel boonusena varajase tellija soodustuse, mis tähendas tasuta suusavarustust ja tasuta suuskooli Kirkele. Ühesõnaga olime me kõik väga elevil.
Esimene päev mäel, oli minu jaoks täielik ja totaalne kaif!!! Super ilm ja normaalsed rajad. Ma sain täiesti rahulikult vaikselt iseendaga olla, nautida loodust ja värsket õhku. Sõitsin meelega sinistel radadel, et ei peaks kohe nii öelda rassima hakkama. Mõni punane rada tuli särtsuks vahele, aga üldiselt oli kogu esimene päev minu jaoks väga lõõgastav.
Sõitmas käisime nii, et mina olin emaga paaris, Riho oli Raunoga paaris ja teisel või kolmandal päeval otsustas Tiit ka omale ikkagi suusapileti osta. Ostis esialgu 3ks päevaks, aga lõpus ostis 1-päevase ikkagi veel juurde. Ei andnud talle ka süda rahu. Ja ütle mis sa tahad, aga kui korra ikka juba suusad all, ega siis enam ülejäänud päevad toas ei istu.
Vanaema vaatas põhiliselt lapsi ja Kadri õpetas Katariinat mäest alla tulema.
Tegelikult ma ei oleks uskund, et selle nädala ajaga lapsed nii palju sõitmist ära õpivad. Katariina, kes sai see talv 6-aastaseks, sai lõpuks juba täitsa iseseisvalt hakkama. Nii mäest üles minekuga kui ka allatulles pidurdamise ja enda suunamisega sinna kuhu vaja.
Kirke-Liis, kes sai seetalv 3,5 aastaseks, oskab nüüd ise mummu liftiga üles minna, kui mägi pole väga järst, saab ta ka ise mummu jalgevahelt kätte. Alla tahab ta muidugi ainult ja ainult ise tulla, kuid kuna ta ei oska veel pidurdada, pidi ta enamuse ajast leppima siiski minu suuskade vahel sõitmisega.
Minule seevastu andis koos lapsega mäest alla tulemine 3x füüsilise koormuse. Ütleme, et esimestele päevadel oli Kirkel ikka suht suva kui suusad vahepeal risti või ma ei tea kuhu tahtsid minna, ma siis lihtsalt tõstsin ta sõiduaeg nii öelda karvupidi õhku ja sättisin suusad jooksvalt õigeks. Oi mul andsid kõik lihased tunda. Isega kannikad olid valusad :D
Aga tore oli. Ma ei tea kuidas teistega, aga meie pere läheb sinna kindlasti veel mitmeid kordi tagasi ja kindlasti avastame ka teisi lähedal asuvaid keskusi!
Siin on pildid minu, ema ja Tiidu fotokatest. Videosid tegime ka, aga nee tulevad natuke hiljem!
Suusatama minek sai meil juba paika pandud oktoobris. Samal ajal sai ka läbi räägitud Riho isa ja minu emaga ning sellest lähtuvalt rentisime omale 10+2 kohalise 4-magamistoaga maja Björnenis! Lõplikuks reisiseltskonnaks kujunes meie pere, ema, vanaema, Tiit, Kadri, Katariina ja Rauno.
Kuna meil eelmine talv suusatamine vahele jäi, siis seekord oli ikka väga kange tahtmine juba. Lisaks sain veel boonusena varajase tellija soodustuse, mis tähendas tasuta suusavarustust ja tasuta suuskooli Kirkele. Ühesõnaga olime me kõik väga elevil.
Esimene päev mäel, oli minu jaoks täielik ja totaalne kaif!!! Super ilm ja normaalsed rajad. Ma sain täiesti rahulikult vaikselt iseendaga olla, nautida loodust ja värsket õhku. Sõitsin meelega sinistel radadel, et ei peaks kohe nii öelda rassima hakkama. Mõni punane rada tuli särtsuks vahele, aga üldiselt oli kogu esimene päev minu jaoks väga lõõgastav.
Sõitmas käisime nii, et mina olin emaga paaris, Riho oli Raunoga paaris ja teisel või kolmandal päeval otsustas Tiit ka omale ikkagi suusapileti osta. Ostis esialgu 3ks päevaks, aga lõpus ostis 1-päevase ikkagi veel juurde. Ei andnud talle ka süda rahu. Ja ütle mis sa tahad, aga kui korra ikka juba suusad all, ega siis enam ülejäänud päevad toas ei istu.
Vanaema vaatas põhiliselt lapsi ja Kadri õpetas Katariinat mäest alla tulema.
Tegelikult ma ei oleks uskund, et selle nädala ajaga lapsed nii palju sõitmist ära õpivad. Katariina, kes sai see talv 6-aastaseks, sai lõpuks juba täitsa iseseisvalt hakkama. Nii mäest üles minekuga kui ka allatulles pidurdamise ja enda suunamisega sinna kuhu vaja.
Kirke-Liis, kes sai seetalv 3,5 aastaseks, oskab nüüd ise mummu liftiga üles minna, kui mägi pole väga järst, saab ta ka ise mummu jalgevahelt kätte. Alla tahab ta muidugi ainult ja ainult ise tulla, kuid kuna ta ei oska veel pidurdada, pidi ta enamuse ajast leppima siiski minu suuskade vahel sõitmisega.
Minule seevastu andis koos lapsega mäest alla tulemine 3x füüsilise koormuse. Ütleme, et esimestele päevadel oli Kirkel ikka suht suva kui suusad vahepeal risti või ma ei tea kuhu tahtsid minna, ma siis lihtsalt tõstsin ta sõiduaeg nii öelda karvupidi õhku ja sättisin suusad jooksvalt õigeks. Oi mul andsid kõik lihased tunda. Isega kannikad olid valusad :D
Aga tore oli. Ma ei tea kuidas teistega, aga meie pere läheb sinna kindlasti veel mitmeid kordi tagasi ja kindlasti avastame ka teisi lähedal asuvaid keskusi!
Siin on pildid minu, ema ja Tiidu fotokatest. Videosid tegime ka, aga nee tulevad natuke hiljem!
kolmapäev, märts 09, 2011
Issi reisil
Täpselt pulmaaastapäeva õhtul läks meie issi oma kolme surfi buddyga Venetsueelasse. No olgu, mis ma ikka pirisen, tegelikult oli mulle ikka ilus kimp punaseid roose ka lillepoest valmis tellitud :) ja olgem ausad, selle talve eest kuhugi sooja suve nautima minemist ei saa vist kellelegi pahaks panna. Tahaks isegi kuhugi sooja, aga küll jõuab. Las see pisi-pisi meil veel kasvab.
Eks nendest reisielamustest kuuleme juba täpsemalt, kui Riho tagasi jõuab, kuid seniks on neil seal peale surfi ilma puudumise enam-vähem kõik OK!
siin ka mõned telefoniga saadetud pildid
Eks nendest reisielamustest kuuleme juba täpsemalt, kui Riho tagasi jõuab, kuid seniks on neil seal peale surfi ilma puudumise enam-vähem kõik OK!
siin ka mõned telefoniga saadetud pildid
laupäev, september 18, 2010
Saaremaa ringreis
Augustis, enne Tauno pulmi, võtsime me Rihoga paar päeva, et teha Saaremaal üks väike puhkus. Lapse jätsime Väike-Maarjasse minu vanaema juurde, majutuseks oli kaasas caravan ning olime lihtsalt kahekesi.
Sõitsime läbi enamus mereäärseid telkimiskohti. Alustasime põhjarannikult, seejärel lõunapoolne külg ning lõpetuseks Sõrve Säär.
Minule meeldis kõige rohkem meie esimene peatumispaik, Jõiste. Saabusime saarde öösel. Kuna olin eelnevalt RMK kodulehelt vaadanud, et põhja pool enamus meile sobivad kohad asuvad, siis keerasimegi kohe Orissaare peale ära. Ütleme nii, et ega pimedas väga mingit sotti aru ei saanud, kus mis on. Ja kuna me üsna väsinud olime, siis keerasimegi esimesse kohta, kus telkimisala märki nägime, sisse. Hommikul ärgates oli vaatepilt väga meeldiv. Väga ilus ja korda tehtud ala, kaks dussi, grilli kohad, käimlad, kraanikausid. ümbrus väga saaremaalik. Kaarti uurides, selgus, et see ei olegi RMK ala, vaid mingi Euro rahadega tehtud puhkekoht.
Sealt edasi vaatasime siis üle põhjaranniku RMK alad, mis nägid välja nagu pisikesed puhkekhoad Peipsil. Männimetsa sisse tehtud telkimiskohad. Mulle väga mljet ei avaldanud, sest sellist puhkust saab ka mandrilt.
Sealt edasi hakkasime rohkem lõuna poole kurssi hoidma, käies läbi veel Tuhkana super ilusast liivarannast ja loomulikult Panga Pangalt.
Lõunarannikul olid aga kõik telkimisalad looduskaitse all. Seega, kuna auto tuleb kuhugi tee äärde parklasse jätte, pole caravaniga sinna üldse mõtet minna.
Nii me siis sõitsimegi omale järgmist ööbimis kohta otsides Sõrve Säärde välja. Ka seal jäi auto üsna tee äärde, sest poolsaar ise on juba nii kitsas, kuid kuna liiklus on seal väga hõre, siis seal see meid ei häirinud. Koht oli jälle väga saarelik. Ümmargustest kividest paksult täis rannaäär ja mõnus lainetav meri. Mulle väga meeldis. Õhtul tegima rannas lõket ning piki randa paistis umbes paarisaja meetri kauguselt veel üks lõke. Selline mõnus piisavalt privaatne ja samas mitte täiesti üksi olemine.
Sealt edasi oli meie sihtkohaks juba Kuressaare ja Muhu Katariina kirik, kus ootas meid ees Põllu Tauno pulm.
PS! Kirke-Liisile oli see esimene kord, kui ta meist 5 päeva ja 4 ööd järjest eemal oli. Kuid kuna ta minu vanaemaga niivõrd sina peal on, siis lapsele sellest küll mingit probleemi ei olnud :)
Sõitsime läbi enamus mereäärseid telkimiskohti. Alustasime põhjarannikult, seejärel lõunapoolne külg ning lõpetuseks Sõrve Säär.
Minule meeldis kõige rohkem meie esimene peatumispaik, Jõiste. Saabusime saarde öösel. Kuna olin eelnevalt RMK kodulehelt vaadanud, et põhja pool enamus meile sobivad kohad asuvad, siis keerasimegi kohe Orissaare peale ära. Ütleme nii, et ega pimedas väga mingit sotti aru ei saanud, kus mis on. Ja kuna me üsna väsinud olime, siis keerasimegi esimesse kohta, kus telkimisala märki nägime, sisse. Hommikul ärgates oli vaatepilt väga meeldiv. Väga ilus ja korda tehtud ala, kaks dussi, grilli kohad, käimlad, kraanikausid. ümbrus väga saaremaalik. Kaarti uurides, selgus, et see ei olegi RMK ala, vaid mingi Euro rahadega tehtud puhkekoht.
Sealt edasi vaatasime siis üle põhjaranniku RMK alad, mis nägid välja nagu pisikesed puhkekhoad Peipsil. Männimetsa sisse tehtud telkimiskohad. Mulle väga mljet ei avaldanud, sest sellist puhkust saab ka mandrilt.
Sealt edasi hakkasime rohkem lõuna poole kurssi hoidma, käies läbi veel Tuhkana super ilusast liivarannast ja loomulikult Panga Pangalt.
Lõunarannikul olid aga kõik telkimisalad looduskaitse all. Seega, kuna auto tuleb kuhugi tee äärde parklasse jätte, pole caravaniga sinna üldse mõtet minna.
Nii me siis sõitsimegi omale järgmist ööbimis kohta otsides Sõrve Säärde välja. Ka seal jäi auto üsna tee äärde, sest poolsaar ise on juba nii kitsas, kuid kuna liiklus on seal väga hõre, siis seal see meid ei häirinud. Koht oli jälle väga saarelik. Ümmargustest kividest paksult täis rannaäär ja mõnus lainetav meri. Mulle väga meeldis. Õhtul tegima rannas lõket ning piki randa paistis umbes paarisaja meetri kauguselt veel üks lõke. Selline mõnus piisavalt privaatne ja samas mitte täiesti üksi olemine.
Sealt edasi oli meie sihtkohaks juba Kuressaare ja Muhu Katariina kirik, kus ootas meid ees Põllu Tauno pulm.
PS! Kirke-Liisile oli see esimene kord, kui ta meist 5 päeva ja 4 ööd järjest eemal oli. Kuid kuna ta minu vanaemaga niivõrd sina peal on, siis lapsele sellest küll mingit probleemi ei olnud :)
esmaspäev, aprill 27, 2009
kolmapäev, oktoober 15, 2008
Türgi 5-12.10.2008
Sissejuhatus
See aasta oli ilmapoolest üks õnnetu aasta. Peaaegu üldse ei olnud see suvi päikest näha, või vähemalt ei leidnud mina teda ja tema mind. Sügise saabudes hakkasin järjest rohkem ja rohkem jaurama, et minna kuhugi soojale maale. Kuid kuna laps on ikka väga väike, siis otsustasin lõpuks selle mõtte maha matta kuni juhtus midagi ootamatut...
Reportaaž Türgist Esmaspäev
Nüüd oleme siis oma suurte seiklemistega otsapidi Türki jõudnud. Ühelt poolt suht kreisi, sest idee sündis reedel ja pühapäeval oli juba lend, aga teisest küljest oleme me Rihoga hetkel üsna omaaja peremehed. Reisikaaslasteks tulid ema ja Aare.
Oi, oi kuidas ma kartsin, et kuidas tibu selle lennu vastu peab. Aga õnneks ei teinud ta teist nägugi. Oli täpselt selline nagu ikka. Paar korda üritas viriseda aga see ei tulnud tal eriti välja. Kolmveerand ajast ta magas ja veerand ajast oli niisama.
Hotell oli meil valitud 5*, et ikka kõik vajalik olemas oleks ja juhuslikult mingisse urkasse ei satuks. No minu standardite järgi annaks ta välja mingi 3 kuid mitte rohkem. Aga eks ta üks Türgi värk ole, mis sa ikka virised, onju. Täna vahetasime veel oma tänavapoolse toa ka merevaatega toa vastu ja vaikselt hakkan ma selle hotelliga siin aklimatiseeruma. Seda küll, et kui teistel on raskusi kliimaga kohanemisel, siis minul on jälle kõik sassis kui hotell või muu selline ei vasta ootustele. Mingid tobedad pisiasjad võivad nii häirida, et terve reis võib selle pärast untsu minna.
Aga ilm on siin mõnus!!! Ei mingit külma, ei mingit vihma. Samas pole ka liiga kuum. Täna oli tibu praktiliselt terve päev meiega basseini ääres. Vahepeal magas ja vahepeal vahtis niisama ja mõned korrad isegi naeris. Praegu tundub, et teda see siia tulek küll otseselt häirinud ei ole. Samas on ka alles üks päev möödas ja terve nädal veel ees. Eks siis paistab kui vapralt ja kui kaua ta vastu peab.
Reportaaž Türgist Laupäev
Hakkabki vaikselt meie lõunamaa reis läbi saama. Homme õhtul on juba lend koju. Vahepeal oleme aga ikka täie mõnuga puhata saanud. Koguaeg on väga mõnus ilm ja meri, mis on niiii lähedal on ikka niii soe! Ja ega me polegi eriti rohkemat peale lebotamise teinud. Mina olen läbi lugenud ühe raamatu (CSI) ja riho kolm ja pool raamatut (3 Agathe Cristiet ja hetkel on pooleli James Bondi avalugu). Tibu on vapralt iga päev praktiliselt terve aja basseini ääres olnud. Oleme talle ilusti 50+ kreemi peale pannud ning nahk on endiselt rõõmus ja roosa.
Teisipäeval käis tibu minuga esimest korda koos dušši all ja eile tegime talle vanni. Kuna lastebasseinis on suht külm vesi, siis sulberdas ta täie raha eest vannis. Veel oleme emaga kaks korda massaasis käinud. Minu meelest polnud midagi erilist, aga samas ega ta halb ka ei olnud. Kaks õhtut oleme lobby baaris kaarte mänginud, sest mingit muud suurt actionit siin ei toimu. Korra oli üks laulja kohale veetud, aga too kriiskas nii kiledalt, et me panime tibuga kohe tuppa peitu. Eile esinesid animaatorid scetchidega, aga kõik ikkagi kuidagi venis ja peale kolmandat etteastet läksime tagasi kaarti mängima. Eile õhtul jalutasime Rihoa kohalikku Bazaari vaatama, kus kirjade järgi pidi olema 350 poodi ning koggu kupatus pidi asume 560m kaugusel. No nagu türgi värk jälle. Tagasi tulles mõõtsime minu telefoni GPS-ga maa ära ja tegelikult oli sildil 1 eest puudu ehk turg asus kuskil 1,8km kaugusel :D Aga poode oli seal küll palju ja veel rohkem oli turulette. Ja igal pool siuke Türgi firma kaup et anna olla- Armani, D&G….
Täna on minu sünnipäev- juhuuu! Ei teagi kuidas see siis nii juhtus, et jälle oma sünnipäeval reisile sattusin (eelmine aasta olime Canaaridel). Ema kinkis kohe hommikul ilusad armsad kõrvarõngad. Eks need vist täna minu ainsaks kingituseks ka jäävad. Rihot teades ta ennast eriti selliste asjadega ei vaeva. Ma pean ikka väga, väga konkreetselt oma soove avaldama kui tahan, et tema mulle midagi kingiks, aga siis pole see ju enam nagu see õige kingitus, mis teisel inimeselt südamest tuleb. Siis jääb siuke väljapressimise tunne sisse. Konkreetselt asju suudan ma ise ka endale ju osta.
Kas midagi uue aastanumbriga ka midagi teistmoodi on, ei oska ma veel öelda. Samas oli väga ootamatu, et ma tahtsin täna hommikul Alanyasse minna, sest tavaliselt tahan ma ainult päikest nautida ja vaikselt kuskil lamamistoolil olla. Aga kuna keegi ei viitsi minuga kaasa tulla, siis kujuneb tänane päev ilmselt samasuguseks nagu kõik teised reisipäevad ja teiste reiside rannapäevad millede pärast ma üldse soojale maale tavaliselt minna tahan. Ja tegelt on ju nii ka mõnus. Igastahes plaanin ma tänast päeva täiel rinnal nautida!
Kokkuvõte
Vaatamata pettumusele hottelli osas oli reis ikkagi väga super! Ma olin päikesest nii kaua taga igatsenud ning seal oli tõesti nädal aega ehtne lõunamaa suvi. Hirmud lapsega reisimise suhtes olid asjatud. Tibu pidas terve reisi ning mõlemad lennud väga vapralt vastu. Iga päev oli nägu nalja täis, millest võib järeldada, et võibolla ta isegi veidike nautis teist kliimat ja teistsugust olemist. Kuid kõigele meeldivale vaatamata, ma üle nädala poleks samuti vastu pidanud. Väike vaheldus on hea, aga pisikese lapsega on kodus lihtsalt mugavam.
See aasta oli ilmapoolest üks õnnetu aasta. Peaaegu üldse ei olnud see suvi päikest näha, või vähemalt ei leidnud mina teda ja tema mind. Sügise saabudes hakkasin järjest rohkem ja rohkem jaurama, et minna kuhugi soojale maale. Kuid kuna laps on ikka väga väike, siis otsustasin lõpuks selle mõtte maha matta kuni juhtus midagi ootamatut...
Reportaaž Türgist Esmaspäev
Nüüd oleme siis oma suurte seiklemistega otsapidi Türki jõudnud. Ühelt poolt suht kreisi, sest idee sündis reedel ja pühapäeval oli juba lend, aga teisest küljest oleme me Rihoga hetkel üsna omaaja peremehed. Reisikaaslasteks tulid ema ja Aare.
Oi, oi kuidas ma kartsin, et kuidas tibu selle lennu vastu peab. Aga õnneks ei teinud ta teist nägugi. Oli täpselt selline nagu ikka. Paar korda üritas viriseda aga see ei tulnud tal eriti välja. Kolmveerand ajast ta magas ja veerand ajast oli niisama.
Hotell oli meil valitud 5*, et ikka kõik vajalik olemas oleks ja juhuslikult mingisse urkasse ei satuks. No minu standardite järgi annaks ta välja mingi 3 kuid mitte rohkem. Aga eks ta üks Türgi värk ole, mis sa ikka virised, onju. Täna vahetasime veel oma tänavapoolse toa ka merevaatega toa vastu ja vaikselt hakkan ma selle hotelliga siin aklimatiseeruma. Seda küll, et kui teistel on raskusi kliimaga kohanemisel, siis minul on jälle kõik sassis kui hotell või muu selline ei vasta ootustele. Mingid tobedad pisiasjad võivad nii häirida, et terve reis võib selle pärast untsu minna.
Aga ilm on siin mõnus!!! Ei mingit külma, ei mingit vihma. Samas pole ka liiga kuum. Täna oli tibu praktiliselt terve päev meiega basseini ääres. Vahepeal magas ja vahepeal vahtis niisama ja mõned korrad isegi naeris. Praegu tundub, et teda see siia tulek küll otseselt häirinud ei ole. Samas on ka alles üks päev möödas ja terve nädal veel ees. Eks siis paistab kui vapralt ja kui kaua ta vastu peab.
Reportaaž Türgist Laupäev
Hakkabki vaikselt meie lõunamaa reis läbi saama. Homme õhtul on juba lend koju. Vahepeal oleme aga ikka täie mõnuga puhata saanud. Koguaeg on väga mõnus ilm ja meri, mis on niiii lähedal on ikka niii soe! Ja ega me polegi eriti rohkemat peale lebotamise teinud. Mina olen läbi lugenud ühe raamatu (CSI) ja riho kolm ja pool raamatut (3 Agathe Cristiet ja hetkel on pooleli James Bondi avalugu). Tibu on vapralt iga päev praktiliselt terve aja basseini ääres olnud. Oleme talle ilusti 50+ kreemi peale pannud ning nahk on endiselt rõõmus ja roosa.
Teisipäeval käis tibu minuga esimest korda koos dušši all ja eile tegime talle vanni. Kuna lastebasseinis on suht külm vesi, siis sulberdas ta täie raha eest vannis. Veel oleme emaga kaks korda massaasis käinud. Minu meelest polnud midagi erilist, aga samas ega ta halb ka ei olnud. Kaks õhtut oleme lobby baaris kaarte mänginud, sest mingit muud suurt actionit siin ei toimu. Korra oli üks laulja kohale veetud, aga too kriiskas nii kiledalt, et me panime tibuga kohe tuppa peitu. Eile esinesid animaatorid scetchidega, aga kõik ikkagi kuidagi venis ja peale kolmandat etteastet läksime tagasi kaarti mängima. Eile õhtul jalutasime Rihoa kohalikku Bazaari vaatama, kus kirjade järgi pidi olema 350 poodi ning koggu kupatus pidi asume 560m kaugusel. No nagu türgi värk jälle. Tagasi tulles mõõtsime minu telefoni GPS-ga maa ära ja tegelikult oli sildil 1 eest puudu ehk turg asus kuskil 1,8km kaugusel :D Aga poode oli seal küll palju ja veel rohkem oli turulette. Ja igal pool siuke Türgi firma kaup et anna olla- Armani, D&G….
Täna on minu sünnipäev- juhuuu! Ei teagi kuidas see siis nii juhtus, et jälle oma sünnipäeval reisile sattusin (eelmine aasta olime Canaaridel). Ema kinkis kohe hommikul ilusad armsad kõrvarõngad. Eks need vist täna minu ainsaks kingituseks ka jäävad. Rihot teades ta ennast eriti selliste asjadega ei vaeva. Ma pean ikka väga, väga konkreetselt oma soove avaldama kui tahan, et tema mulle midagi kingiks, aga siis pole see ju enam nagu see õige kingitus, mis teisel inimeselt südamest tuleb. Siis jääb siuke väljapressimise tunne sisse. Konkreetselt asju suudan ma ise ka endale ju osta.
Kas midagi uue aastanumbriga ka midagi teistmoodi on, ei oska ma veel öelda. Samas oli väga ootamatu, et ma tahtsin täna hommikul Alanyasse minna, sest tavaliselt tahan ma ainult päikest nautida ja vaikselt kuskil lamamistoolil olla. Aga kuna keegi ei viitsi minuga kaasa tulla, siis kujuneb tänane päev ilmselt samasuguseks nagu kõik teised reisipäevad ja teiste reiside rannapäevad millede pärast ma üldse soojale maale tavaliselt minna tahan. Ja tegelt on ju nii ka mõnus. Igastahes plaanin ma tänast päeva täiel rinnal nautida!
Kokkuvõte
Vaatamata pettumusele hottelli osas oli reis ikkagi väga super! Ma olin päikesest nii kaua taga igatsenud ning seal oli tõesti nädal aega ehtne lõunamaa suvi. Hirmud lapsega reisimise suhtes olid asjatud. Tibu pidas terve reisi ning mõlemad lennud väga vapralt vastu. Iga päev oli nägu nalja täis, millest võib järeldada, et võibolla ta isegi veidike nautis teist kliimat ja teistsugust olemist. Kuid kõigele meeldivale vaatamata, ma üle nädala poleks samuti vastu pidanud. Väike vaheldus on hea, aga pisikese lapsega on kodus lihtsalt mugavam.
kolmapäev, aprill 16, 2008
Portugal juuli 2006
2006 aastal käisime Rihoga Portugalis. Riho sai Webmediast preemiareisi ja mina läksin oma raha eest kaasa. Veel olid sellel reisil Evelin, Katre, Kanarik, Ilhan ja Martin. Tegelikult oli keegi vene poiss veel ja mõnel õhtul kohtusime rannas ka Afka ja Le'ga.
Reis oli meeletu ennekõike just seltskonna poolest. Samuti vedas meil ka ilmadega. Oli mõnusalt soe- nii merel kui maal. Programmiks oli täiel rinnal chillida ja seda me ka tegime. Elasime apartement hotellis, süüa tegime ise ja veini ning õlut ostsime poest. Mingiteks päevadeks rentisime ka väikese Volkswagen Polo, millega läksime siis üllatus, üllatus veel teistsuguseid randasid otsima.
Kõik oli mega super!
Reis oli meeletu ennekõike just seltskonna poolest. Samuti vedas meil ka ilmadega. Oli mõnusalt soe- nii merel kui maal. Programmiks oli täiel rinnal chillida ja seda me ka tegime. Elasime apartement hotellis, süüa tegime ise ja veini ning õlut ostsime poest. Mingiteks päevadeks rentisime ka väikese Volkswagen Polo, millega läksime siis üllatus, üllatus veel teistsuguseid randasid otsima.
Kõik oli mega super!
neljapäev, detsember 21, 2006
Brasiilia 2006 november
2006a sain ma K-projekti õnneloosis, kus muide iga loos võidab, reisi vabal valikul 25000.- eest. Tahtsime minna Rihoga kuhugi eksootilisemasse kohta kui lõuna Euroopa ning lõpuks valisime Brasiilia.
Reis kestis 2 nädalat, elasime Natalis, ma ei mäleta kas 4 või viie tärni hotellis. igastahes oli väga super reis.
Mingiteks päevadeks rentisime auto ja sõitsime mööda rannikut ringi. Põikasime ka korraks sisemaa poole, aga no pilt mis sealt avanes oli ikka väga nukker. Käisime korra vanas vihmametsas, mis ei ole üldse nii džungel kui võik arvata. ühe päeva sõitsime buggydega liivadüünidel, mis oli ikka väga, väga kihvt. Selliseid düüne ja nii hulle autojuhte annab ikka otsida. Riho käis ka lainetel surfamas, mis sest et tal see üldse välja ei tulnud ning mina tsekkisin loomulikult kohalikku kaubandust.
Enamusajast aga lihtsalt bailatasime ja jõime caipirinjasid :P
PS! jutt sai lühike, kuna reis toimus 2006 november, aga siia blogisse lisasin ma 2008 aprill.
Reis kestis 2 nädalat, elasime Natalis, ma ei mäleta kas 4 või viie tärni hotellis. igastahes oli väga super reis.
Mingiteks päevadeks rentisime auto ja sõitsime mööda rannikut ringi. Põikasime ka korraks sisemaa poole, aga no pilt mis sealt avanes oli ikka väga nukker. Käisime korra vanas vihmametsas, mis ei ole üldse nii džungel kui võik arvata. ühe päeva sõitsime buggydega liivadüünidel, mis oli ikka väga, väga kihvt. Selliseid düüne ja nii hulle autojuhte annab ikka otsida. Riho käis ka lainetel surfamas, mis sest et tal see üldse välja ei tulnud ning mina tsekkisin loomulikult kohalikku kaubandust.
Enamusajast aga lihtsalt bailatasime ja jõime caipirinjasid :P
PS! jutt sai lühike, kuna reis toimus 2006 november, aga siia blogisse lisasin ma 2008 aprill.
pühapäev, september 25, 2005
BESTi suvekursus Mariboris
Sellel suvel, olles viimase ülikooli aasta eel otsustasin kandideerida BESTi suvekursusele, kuna teadsin, et see on minu viimane võimalus saada osa kõige paremast ja meeletumast asjast, mida BEST ültse pakub.
Kursuste nimekirja vaadates teadsin, et ei taha minna kuhugi lähinaabrusesse, kuid kindlaid eelistusi polnud. Pealkirju lugedes jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt on mul eeliseid, kui valin kursuse, mis haakuks ka minu erialaga. Nii saigi otsustatud sõita Solveeniasse Maribori transporditeemalisele kursusele „Lets Take a Ride“.
Kuna EasyJet Eestist Sloveeniasse otselende ei tee, tuli minul ja Moonikal (teisel meie BESTi tüdrukul, kes sinna valiti) leida kõigepealt öömaja Berliinis. BESTi maailmas täiesti igapäevase väikese probleemikese, leida võõras linnas peavarju, aitas meil ära lahendada Sus. Ainsaks mureks jäi veel see, et kahjuks ei teadnud me, milline see Sus’i sõber välja näeb. Nii oligi siis, et Berliini lennujaama jõudes küsisime kolmelt poistegrupilt, ega nad juhuslikult Eestist mingeid tüdrukuid ei oota :) Häbelikud Saksa poisid ära hirmutanud, jõudis väikese hilinemisega lennujaama ka meie võõrustaja Monty, kes meid siis vapralt kell 12 öösel enda juurde toimetas. Monty juurde jõudes tundsime end küll juba naca väsinuna, kuid siiski otsustasime kasutada võimalust teha üks meeldejääv ekskursioon mööda öist Berliini. Lõpuks Monty juurde tagasi jõudes oli kell saanud 4 hommikul, mis tähendas muidugi karmi järgmist päeva, kuna äratus oli kokku lepitud juba kella 5ks.
Hommikul rõõmsalt kell 11.45 Ljubljanasse jõudes ei jaganud me ei oma unise peaga ei ööd ega mütsi. Õnneks vedas meil kohutavalt ning peahoonest välja astudes seisis ukse ees buss, mis viis otse rongijaama. Rongijaama jõudes vedas meil jällegi, sest selgus, et järgmine rong väljub 10 min pärst. Piletid rongile ostetud hakkasime rõõmsalt perrooni poole jalutama, kuni 2 min enne väljumist märkasime, et vist nagu ei jõuagi, sest oodatud peatust veel ei paistagi. Oma suurepärase avastuse teinud hakkasime sammu lisama, kuni lõpuks meil lausa supper hästi vedas ning juba liikuma hakanud rongile vaguni saatsja poolt peale tõmmati.
Sihtpunkti jõudes jagati meile kätte toad ning welcomepakid. Ühikas, kus elasime polnud küll kõige uuem, kuid see eest oli ta korralik ning ka naabrid väga viisakad. Sellest hetkest edasi ma kahjuks rohkem sündmuste kronoloogilist jada ei mäleta. Meenuvad vaid mõned konkreetsed juhtumid ning palju segaseid emotsioonse, sest nüüd, kui kursus on läbi, on kõige seal läbi elatud positiivsusega segunenud ka lahkumiskurbus.
Mõned meeldejäävamad seigad siiski uudishimulikele:
Maribor on väga ilus linn. Linna keskelt läheb läbi jõgi, mille ääres veetsime ka ühe õhtu, kus toimus meie Folgi sarnane üritus, kuid rahvamassi oli veel rohkem ning kõike sai kuulata tasuta. Sinna samma oli meile ka õhtusöögiks kohad reserveeritud. See oli tõesti super, sest me saime süüa piiramatus koguses grill liha, juua õlut (alko on neil odavam, kui meil) ning kuulata rütmikat folkmuusikat.
Ka ühel teisel õhtul läksime me linna ööelu nautima. Külastasime üht väikest klubi, mis on küll meie Nimeta baari sarnane, kuid õhtu naelaks jäi see, kuidas Eesti tüdrukud peo tequiladega käima tõmbasid ning lõpuks kõik rasvakriitide ja vildikatega klubi seina ja lakke sõnumeid kirjutasid.
Enamjaolt pidutsesime me siiski campuse diskoteegis. Ühel taolisel õhtul juhtus aga nii, et kui mina olin juba magama läinud, tormas Monika hüsteeriliselt tuppa ja teatas, et ta käekott ja muud asjad on ära varastatud. Natuke toas ringi tuulanud, otsustas Monika uuesti klubisse otsima minna. Monika lahkumise peale otsustasin mina, teades et tal võti olemas, ukse igaks juhuks lukku keerata, et keegi võõras nii moodi sisse ei lendaks, seleta siis, et vale tuba jne. Hommikul ärgates nägin, et olin toas ikka üksi, ust avades leidsin aga Monika kingad väga korralikult üksteise kõrvale panduna koridorist ukse tagant. Natuke hämmelduna pesema läinud, tuli vannituppa vastas koridoris elav tüdruk, näol veelgi suurem imestus. Nimelt olnud monika öösel pesu väel nende ukse taha ilmunud ning teatanud, et ta ei saa oma tuppa sisse. Selle peale oli ta nuianud seal toas elavate tüdrukute võtit, et sellega meie tuppa tulla. Läinud siis vaatama mis toimub, vaatas Monika väga süütute silmadega mulle ühe Rumeenia tüdruku voodist vastu ning ei saanud ise ka aru, kuidas ta sinna oli sattunud, sest enda mäletamist mööda oli ta magama minnes oma riided ilusti tooli leenile pannud, kingad ilusti voodi ette ning siis oma voodisse rahulikult magama läinud. Veidi ringi vaadates leidsime ka Monika riided üles, mis olid hoopis koridore ühendaval alal tõesti väga korralikult tooli leenile pandud. Vot sellised mälestused siis J
Aga jah lisaks pidutsemisele tegime ka muid lahedaid asju. Näiteks käisime nädalavahetusel mägedes raftingut tegemas, mingil päeval käisime linna siiamaan toimivas veinikeldris veini valmistusprotsessiga tuvumas ning loomulikult ka tegusteerimas, päeval peale loenguid mängisime õues võrku, kossu või jalkat, käisime kohalikus SPAs lõõgastumas jne.
Võib öelda, et Maribori kursus oli tõesti väga teguderohke ning inimesed, kes seal olid, olid lihtsalt nii võrd lahedad, et patt oleks olnud magada rohkem kui 4 tundi öö jooksul. Selle kõige tulemusena olime me lõpuks nii kurnatud, et rongiga Ljubljanasse tagasi sõites jäime nii sügavalt magama, et kui mingi hetk üles ärkasime, olid kõik inimesed juba lahkunud ning mööda vaguneid käis ringi juba korista. Ehmatusest üle saanud, tahtsime oma kohvritega maha minna, kud just siis, kui ukse juurde jõudsime hakkas rong liikuma, kuigi oli tegemist lõpppeatusega. Liikumise põhjus oli see, et peatusesse oli tulemas juba järgmine rong ning meie oma pidi eest ära manööverdama. Vot nii väsinud olime, aga õnneks lõppes kõik ikka õnnelikult ning peagi olime juba tagasi Berliinis, kust edasi päeva lõpuks Tallinnasse jõudsime.
Kursuste nimekirja vaadates teadsin, et ei taha minna kuhugi lähinaabrusesse, kuid kindlaid eelistusi polnud. Pealkirju lugedes jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt on mul eeliseid, kui valin kursuse, mis haakuks ka minu erialaga. Nii saigi otsustatud sõita Solveeniasse Maribori transporditeemalisele kursusele „Lets Take a Ride“.
Kuna EasyJet Eestist Sloveeniasse otselende ei tee, tuli minul ja Moonikal (teisel meie BESTi tüdrukul, kes sinna valiti) leida kõigepealt öömaja Berliinis. BESTi maailmas täiesti igapäevase väikese probleemikese, leida võõras linnas peavarju, aitas meil ära lahendada Sus. Ainsaks mureks jäi veel see, et kahjuks ei teadnud me, milline see Sus’i sõber välja näeb. Nii oligi siis, et Berliini lennujaama jõudes küsisime kolmelt poistegrupilt, ega nad juhuslikult Eestist mingeid tüdrukuid ei oota :) Häbelikud Saksa poisid ära hirmutanud, jõudis väikese hilinemisega lennujaama ka meie võõrustaja Monty, kes meid siis vapralt kell 12 öösel enda juurde toimetas. Monty juurde jõudes tundsime end küll juba naca väsinuna, kuid siiski otsustasime kasutada võimalust teha üks meeldejääv ekskursioon mööda öist Berliini. Lõpuks Monty juurde tagasi jõudes oli kell saanud 4 hommikul, mis tähendas muidugi karmi järgmist päeva, kuna äratus oli kokku lepitud juba kella 5ks.
Hommikul rõõmsalt kell 11.45 Ljubljanasse jõudes ei jaganud me ei oma unise peaga ei ööd ega mütsi. Õnneks vedas meil kohutavalt ning peahoonest välja astudes seisis ukse ees buss, mis viis otse rongijaama. Rongijaama jõudes vedas meil jällegi, sest selgus, et järgmine rong väljub 10 min pärst. Piletid rongile ostetud hakkasime rõõmsalt perrooni poole jalutama, kuni 2 min enne väljumist märkasime, et vist nagu ei jõuagi, sest oodatud peatust veel ei paistagi. Oma suurepärase avastuse teinud hakkasime sammu lisama, kuni lõpuks meil lausa supper hästi vedas ning juba liikuma hakanud rongile vaguni saatsja poolt peale tõmmati.
Sihtpunkti jõudes jagati meile kätte toad ning welcomepakid. Ühikas, kus elasime polnud küll kõige uuem, kuid see eest oli ta korralik ning ka naabrid väga viisakad. Sellest hetkest edasi ma kahjuks rohkem sündmuste kronoloogilist jada ei mäleta. Meenuvad vaid mõned konkreetsed juhtumid ning palju segaseid emotsioonse, sest nüüd, kui kursus on läbi, on kõige seal läbi elatud positiivsusega segunenud ka lahkumiskurbus.
Mõned meeldejäävamad seigad siiski uudishimulikele:
Maribor on väga ilus linn. Linna keskelt läheb läbi jõgi, mille ääres veetsime ka ühe õhtu, kus toimus meie Folgi sarnane üritus, kuid rahvamassi oli veel rohkem ning kõike sai kuulata tasuta. Sinna samma oli meile ka õhtusöögiks kohad reserveeritud. See oli tõesti super, sest me saime süüa piiramatus koguses grill liha, juua õlut (alko on neil odavam, kui meil) ning kuulata rütmikat folkmuusikat.
Ka ühel teisel õhtul läksime me linna ööelu nautima. Külastasime üht väikest klubi, mis on küll meie Nimeta baari sarnane, kuid õhtu naelaks jäi see, kuidas Eesti tüdrukud peo tequiladega käima tõmbasid ning lõpuks kõik rasvakriitide ja vildikatega klubi seina ja lakke sõnumeid kirjutasid.
Enamjaolt pidutsesime me siiski campuse diskoteegis. Ühel taolisel õhtul juhtus aga nii, et kui mina olin juba magama läinud, tormas Monika hüsteeriliselt tuppa ja teatas, et ta käekott ja muud asjad on ära varastatud. Natuke toas ringi tuulanud, otsustas Monika uuesti klubisse otsima minna. Monika lahkumise peale otsustasin mina, teades et tal võti olemas, ukse igaks juhuks lukku keerata, et keegi võõras nii moodi sisse ei lendaks, seleta siis, et vale tuba jne. Hommikul ärgates nägin, et olin toas ikka üksi, ust avades leidsin aga Monika kingad väga korralikult üksteise kõrvale panduna koridorist ukse tagant. Natuke hämmelduna pesema läinud, tuli vannituppa vastas koridoris elav tüdruk, näol veelgi suurem imestus. Nimelt olnud monika öösel pesu väel nende ukse taha ilmunud ning teatanud, et ta ei saa oma tuppa sisse. Selle peale oli ta nuianud seal toas elavate tüdrukute võtit, et sellega meie tuppa tulla. Läinud siis vaatama mis toimub, vaatas Monika väga süütute silmadega mulle ühe Rumeenia tüdruku voodist vastu ning ei saanud ise ka aru, kuidas ta sinna oli sattunud, sest enda mäletamist mööda oli ta magama minnes oma riided ilusti tooli leenile pannud, kingad ilusti voodi ette ning siis oma voodisse rahulikult magama läinud. Veidi ringi vaadates leidsime ka Monika riided üles, mis olid hoopis koridore ühendaval alal tõesti väga korralikult tooli leenile pandud. Vot sellised mälestused siis J
Aga jah lisaks pidutsemisele tegime ka muid lahedaid asju. Näiteks käisime nädalavahetusel mägedes raftingut tegemas, mingil päeval käisime linna siiamaan toimivas veinikeldris veini valmistusprotsessiga tuvumas ning loomulikult ka tegusteerimas, päeval peale loenguid mängisime õues võrku, kossu või jalkat, käisime kohalikus SPAs lõõgastumas jne.
Võib öelda, et Maribori kursus oli tõesti väga teguderohke ning inimesed, kes seal olid, olid lihtsalt nii võrd lahedad, et patt oleks olnud magada rohkem kui 4 tundi öö jooksul. Selle kõige tulemusena olime me lõpuks nii kurnatud, et rongiga Ljubljanasse tagasi sõites jäime nii sügavalt magama, et kui mingi hetk üles ärkasime, olid kõik inimesed juba lahkunud ning mööda vaguneid käis ringi juba korista. Ehmatusest üle saanud, tahtsime oma kohvritega maha minna, kud just siis, kui ukse juurde jõudsime hakkas rong liikuma, kuigi oli tegemist lõpppeatusega. Liikumise põhjus oli see, et peatusesse oli tulemas juba järgmine rong ning meie oma pidi eest ära manööverdama. Vot nii väsinud olime, aga õnneks lõppes kõik ikka õnnelikult ning peagi olime juba tagasi Berliinis, kust edasi päeva lõpuks Tallinnasse jõudsime.
Tellimine:
Postitused (Atom)