Turismimess

Eile tuli mul ema ootamatult Tallinna ja otsustasime koos turismimessile minna. Talle meeldib lihtsalt palju reisida (ülla, ülla :D) ja mina tahtsin potensiaalset pulmareisi vaadata.
Kokkuvõtteks võin öelda, et täitsa mõttetu ettevõtmine. Kui midagi enda rahustuseks öelda, siis seda, et nüüd ma tean, et ei jäänud millestki ilma :D
Suured sooduspakkumised, mis olid välja kuulutatud, olid tegelikult kas otsas või neid lihtsalt ikkagi ei olnud. Paljudes boxides oli mitu inimest, aga kui midagi küsida, siis ei teadnud keegi mitte midagi. Ilmselt siis lihtsalt kellegi sõbrannad ja sõbrad. Ja rahvast oli ikka väga palju, mis tähendas, et need vähesed, kes midagi teadsi olid täiesti hõivatud ning neile olid ikka mega pikad sabad.
Ning kui see pikk saba ära seista, siis hinnad olid ikkagi üsna kallid. Nii et jääme ikkagi viimasehetke pakkumisele lootma, sest me ei pea tõesti pool aastat ette kuupäeva täpsusega midagi paika saama. mina olen ju koguaeg kodus ning Riho saab ka ilmselt pea igal ajal tulla kui talle öelda orienteeruv aeg millal umbes valvel olla :P

Ühesõnaga kui keegi plaanib veel messile minna, siis mina küll ei kujuta ette mida ägedat sealt leida võiks!

mõte majast

Ei ole see maja ehitamine ka kõige parema tahtmise juures nii lihtne midagi. See kolmapäev saime me juba neljandat korda oma arhitektiga kokku ja rääkisime kolmandast versioonist, milline võiks meie maja tulla. Eks need plaanid ikka raha tõttu järjest väiksemaks lähevad, aga sellegi poolest usun, et ka 120m2 on täitsa ok suurusega maja. Vähemalt esialgu.

Nii, esimene plaan oli teha täitsa eraldiseisev hoone lisaks olemasolevale saunamajale. Tegelikult ei meeldinud see plaan meile sellepärast, et siis oleks liiga palju krundi pinda raisku läinud ning ühendus olemasoleva sauna majaga oleks ka liiga kahtlaseks läinud.



seejärel otsustasime, et uue maja võiks ehtiada olemasolevale ümber. Ning osaliselt võiks ta olla kahekordne. see variant hakkas meile juba täitsa meeldima, aga siis saime me ehitajalt hinnapakkumis (mis tegelikult ei olnudki nii hull), kuid siiski tõid need numbrid meid maapeale tagasi ning me leidsime, et hetkel ei hakka hammas sellisele ettevõtmisele peale.




siis ühel õhtul, kui laps juba magas ja meie telekat vaatasime, hakkasime arutama, et oi kui hea kui oleks kasvõi üks tuba veel. Lasime oma mõtte uitama ja leidsime algul, et võiks siis teha juurdeehituse ainult hoovi poole ja ühekordse. Siis arvas Riho, et teeks hoopis piki maja edasi. Ja siis juba järgmisena mõtlesime koos, et miks mitte teha olemasolevale teine korrus. Ja ühtäkki tundus, see uskumatult loomulikuna. Miks me varem selle peale pole tulnud? Kohe järgmisel päeval leppis Riho arhitektiga uue kohtumise kokku ning. Ning järgmisel kolmapäeval kohtume juba nii konstruktori, arhitekti kui ka loodetavasti potensiaalse ehitajaga. Ja kui kõik hästi läheb, siis tundub täitsa reaalne juba mingi paari kuu pärast ehitama hakata :D

Kirke-Liis roomab

Natuke panin oma ennustusega mööda. Arvasin, et õige roomamine saab meil selgeks esmaspäevaks, aga tegelikult oli kolmapäev see päev kui tibu kribinal-krabinal neljakäpukil mööda tuba eest ära roomab. Ja oi kui kiire ta nüüd on. Mul on tunne, et pean ikkagi kuskilt mingit piirdeaeda vaatama, sest enam ei saa ühekski hetkeks selga pöörata.

Aga fikseeritud kuupäev korralikul roomamisel on siis 11 veebruar ja Kirke-Liisi vanus selleks hetkeks 7k 22p

Test

Avastasin just et mu telefoni on sisse ehitatud blogi funktsioon. Aga ma leidsin selle fotosid nappides. Ei teagi kuidas ainult teksti saata?! Tuleb veel uurida! See postitus siin on siis telefoniga saadetud. Äge!

Confessions of a Shopaholic

Tänane beebikino oli Confessions of a Shopaholic ehk siis eesti keeles Ostuhullu pihtimused. suhteliselt mõttetud film ilusate inimeste ja ilusate riietega. Kuids sisu oli vast küll kolme reaga kirja pandud. Kuid kui oled lapsega kodus ja sul on kõik kodused tööd tehtud, siis miks ka mitte üks väljasõit linna teha.



Kuid tegelikult tahaksin ma tänasest väljaskäimisest ära märkida kolm hoopis teist laadi aspekti:

1. kuna K-projektis on hetkel ärevad ajad, siis otsustasin ma auto seekord hoopis vanaema juurde Kalamajja jätta. Edasi plaanisin sõita trammiga. Juba eile helistasin linnavalitsusse, et üleküsida kas ikka kindlasti alla 3 aastase lapse saatsja saab tasuta ühistranspodiga sõiga jne. Aga tramme nähes tuli kahjuks tõdeda, et üksina sinna lapsevankrit ikka küll sisse ei saa ajada. astmed on väga kõrged ning neid on kaks. Kui oleks veel üks aste siis äkki kuidagi ukerdaks ära, kuid kahe astmega on see suht koht võimatu. Nii et saab küll tasuta sõita, aga lihtsalt sõidukisse endasse ei ole võimalik saada.
2. peale kino lapsele majast väljas ukse juures tekki peale sättides tundisn väga ebameeldivat suitsuhaisu. Ning kui ma oma vasakuõla vaatasin, siis nägin umbes 10m kaugusel kolme ema koos lapsevankritega suitus tegemas. Mul jäi ikka täitsa karp lahti. Väga kahju oli mul nende lastest, sest kui juba mind nii kaugelt see toss häiris, siis mida võisid veel need lapsed seal samas tunda??!??

3. Õnneks lõppes hommik linnas siiski positiivselt. Seal samases kino ukse ees nägin Joad mööda tormamas. Muidugi jooksin kohe järele ise karju Joa, Joa. Väga koomiline kui tagasi mõelda, sest see vist ei ole eestlasele väga harjumuspärane nimi/sõna. Ja kuna ta parasjagu Kopli poole ennast sättis, siis saime mingi osa teest koos maha kõnnitud ja natuke ka ilmast ja muus juttu teha. Pärast veel mõtlesin et ikka mega lahe et meil läbi BESTi selliseid värvikaid tuttavadi on. Ning no tõesti kui mulle näiteks kuskil Portugalis keegi tänavapeal hüüaks Helen, Helen, teaksin, et see ei ole sugugi võimatu, et hüüdja just mind silmas peab :D

Teeme ise päev

Täna oli meil ise tegemeise päev. tegelikult ettevalmistused hakkasid juba eile õhtul kui ma leiva taigna hapnema panin. Aga täna oli siis jah see päev kui me koos Rihoga esimest korda ise oma leiba tegime. Tegelt polnud see üldsegi nii raske ja keeruline kui alguses arvata võis. Ja maitse oli muidugi nagu kõigil ise tehtud asjadel. NÄMMAAAA
Kuid lisaks leivale aitas Riho mul ka Burdast tibu kleidi jaoks lõikeid võtta ning ka riide juba tükkideks lõigata. Plaanin nimelt Kirke-Liisile suveks ühe väikse kleidi õmmelda. Mitte, et tal neid kleite vähe oleks, aga lihtsalt oli selline tunne, et tahaks ise ka midagi teha.
Üleüldse meeldib meile igast asju ise teha. Riho armastab oma tehtud kalja, mulle meeldib ise soolatud lõhe ning kartulipudu on meil ka alati ikka päris kartulitest. Ja lisaks heale maitsele on ise tehtud asjad vahel ka muudest kaupadest tunduvalt odavamad. Näiteks maitsestamata kana ja maitsestatud kana hinnal on mitmekümne kroonine erinevus.
Vot nii, nüüd eufooria tipphetkel võiks mõelde, et hakkamegi kõike ise ajama nagu vanasti taludes :D Tegelt oleks see ju väga lahe. Aga come on, vahel tahaks ju puhata ja mängida ka ja thank God, et meil on olemas RIMI ja PRISMA :DD

eff, taff ja aff

Reedel oli suur kolmik sünna Webmedia ruumides. Eelmine sünnipäev olime me välismaal, kuid see aasta panime kohe peale kutse saamist kalendrisse kirja.
Pidu oli väga lahe. kahe baari, mitmete toidulaudade ja värvikate esinejatega. Natuke saime ka vanainimese kombel jalga keerutada ja kontori köögis tüdrukutega viimaseid uudiseidki vahetada. Kuid eriti pikaks see pidu mul ei jäänud. Kui õhtu hakkas kell 21 ja peole jõudsime 21.30, siis juba 00.30 olin ma kodus tagasi, sest Kirke-Liis ei olnud kohe mitte kuidagi nõus tervet õhtut minu emaga mööda saatma. iroonia oli muidugi selles, et kui ma koju jõudsin, oli laps just magama jäänud. Aga enne seda oli ta ikka väga suurt lärmi löönud ja pole ju mõtet last piinata.
Kahjuks tuleb nüüd vist ilma lapseta väljakäimistel väike kriips peale tõmmata, sest ta hakkab juba väga selgelt aru saama kui mind ei ole.
Järgmine õhtu on meil 28.märts BESTi alumni üritus kuhu ma kindlasiti minna tahan. Eks siis näis mis selleks ajaks välja mõtleme.

PS! ning muidugi loodan ma salaja, et meil leidub siiski sõpru, kes tahavad meiega üht viimast vallaliste õhtut pidada, kuid mis sellel ajal tibust saab, on küll raske ette öelda.

Kodu leib

pühapäeval käisime Elisal külas, sest Elisa küpsetas isetehtud leiba. Hästi maitsev oli. kohe nii nämma, et tekkis tahtmine ise ka see leivategu ette võtta. Juuretise andis Elisa juba kaasa, eile ostsin muud vajalikud ained ära. nüüd tuleb veel üht õiget motivatsioonipuhangut oodata. Aga tegelikult on mul plaan ikkagi see nädal see leib kerkima ja ahju panna.
Eks siis pärast annan teada kuidas välja kukkus.

neljakäpukil roomamine

Eile nägin esimest korda kui Kirke-Liis käputamise asendis hakkas ükshaaval jalgu kõhualla tooma. Peale mõningast katsetamist pani ta aga otsaesisega hea koksu vastu põrandat millele järgnes muidugi üks nutt ja kisa. Aga siit edasi juleksin teha ennustuse, et nädala pooleteise pärast peaks ta küll juba neljakäpukil vabalt ringi roomama. Noh elame näeme.

Eile oli Kirke-Liisi vanus 7k 9p ja õiget roomamist peaks ta siis ennustuse järgi tegema 7k 20p

Paremate hindade otsingul

Viimasel ajal olen tähele pannud, et toidupoes on ostukorvi maksumus väga kõrgeks läinud. Keskmine hind on meil 600.- Ja ei saagi aru, mis teist moodi on. Ikka samad tooted. Järelikult on siis hinnad tõesti märkamatult nii palju tõusnud.
Nii siis mõtlesingi, et vaataks veidike ringi ja uuriks mis mujal poodides toimub. Alates eelmisest esmaspäevast oleme käinud kaks korda säästukas, ühe korra maximas, ühe korra prismas ja ühe korra rimis. Võrdlus teatud toodete vahel on järgmine:



Kuna ma nii lühikese aja jooskul nii mitu korda poes käisin, siis loomulikult ei ostnud ma korraga nii palju asju kui tavaliselt. Seega ei saa sellest võrdlusest veel täit järeldust teha. Kuid mida ma küll märkasin oli see, et Säästukas ja Maximas on valik palju kehvem kui suurtes Prismades või Rimides. Ning tegelikult hindade erinevust siiski nii suurt ei ole kui oleksin oodanud. Eriti halva maigu jättis Säästukale veel ka see juurde, et ma nägin juba teist korda aegunud imikutoitu. Mis lõppes sellega, et koju jõudes esitasin ma veterinaar- ja toiduametile ametliku kaebuse.

Hinnavõrdlusest niipalju, et ma arvan, et jätkan seda kahe suurema Rimi ja Prisma vahel, kuigi mu sisemine tunne ütleb, et Prisma on odavam.

Erki ja Elo

Nädalavahetusel käisime Jüri-Kati juures kõige pisemaid Maisasid vaatamas. No olid ikka armsad küll. Nad olid küll üks kuu ja üks nädal vanad juba aga ikkagi niiiii tillukesed. samas on Kirke-Liis olnud veel väiksem kui need tibud praegu. Ei suuda enam uskudagi et meie laps nii tilluke on olnud.
Igastahes on Jüril-Katil nüüd maja ikka täitsa rahvast täis ja igavust nad ilmselt lähiajal ei tunne.
Palju õnne neile!

Tiina 50!

19 jaanuaril oli Tiina juubel. Selle puhuks oli korraldatud suurem üritus Männimäel mingis kohvikus. Ettevalmistused olid meilgi täitsa suured. Kirke-Liisile oli lausa Väike-Maarja vanaema hoidjaks kutsutud. Ja seda sagimist oli ikka nii palju, et keset Viljandi teed avastasime Rihoga, et olime kõik oma peoriided Tallinna unustanud.
Õnneks käis siis minu ema Viljandi Seppeläs väikese tiiru ja ajas mingi abipaki ikka kokku nii et päris lõhkiste teksadega me peole ka minema ei pidanud.
Pidu oli muidu mõnus süldikas, kus joodi pitsist viina ja tantsiti sambat.

Võrevoodis püsti

päev enne 7kuuseks saamist tõmbas Kirke-Liis ennast võrevoodis püsti. Meie Rihoga olime muidugi väga uhked, et meil nii tubli laps on, aga järgmisel päeval arstile seda rääkides, selgus et see on siiski liiga vara. Ja nüüd peame hoolega jälgima, et ta seda rohkem ei teeks. Sest see koormab liigselt tema liigeseid ja ta ei ole selleks veel valmis.

Bride Wars

Jaanuarikuu beebikino film oli Pruutide sõda ehk Bride Wars. Minule täpselt teemasse :)
Siuke ehe naistekas jälle. Kõik oli nii nagu päris elus ju kunagi ei ole. Aga näitlejad oli head, eriti meeldis, et üks neist oli Kate Hudson. Emmedele kindlasti väga sobilik film.

RocknRolla

Ühel mingil jaanuari õhtul tuli Tiina meile. Ning meie Rihoga kasutasime kohe võimalust ning läksime üle pika aja koos kinno. Väheste võimalike variantide seast valisime Guy Ritchie filmki RocknRolla.
Film oli nagu Guy Ritchie filmid ikka. Ainult natuke selgema sisuga kui seni nähtud. Jõudis kõike ilusti jägida ning liinid ei läinud segamini. Mind isiklikult häiris natuke, et narko teemat nii palju käsitleti ja seda oli suht rõve vaadata. Aga see ilmselt ongi ka üks osa tema filmidest. sest kui mõelda, siis ka Snatchis oli üks väga rõve kaklustseen. Kuid siiski kaaluvad tema huvitavad ja omapärased vaatenurgad üles tema rõvedad tseenid. Ning lahedad olid ka seekord tegelastele pandud hüüdnimed. eriti andekas oli minu meelest Mr.OneTwo.
Seega mulle see film meeldis. Ma ei ütleks, et oleksind lausa vaimustuses, aga meeldis.

Kirke-liis ja porgand

Täna avastasin, et tegeltikult on lapsel väga tükk aega tegemist kui talle kooritud toores porgand kätte anda.
See on ilus värviline, seda on hea närida, sest see on jahe ja igemetele on mõnus tunne, see on natuke märg ja libiseb vahepeal sõrmedevahelt ära, mis tähendab, et seda on huvitav käes hoida ning see on ju tervisilik ka.

suurte titade võimlemine

Täna käisime Kirke-Liisiga jälle võimlemas. Ausalt öeldes ei mäletagi millal viimane kord oli, vot nii pikaks on see vahe juba veninud. Igastahes läksime me täna juba 6-9kuuste rühma. Ja harjutused olid ka hoopis teistsugused kui varasematel võimlemistel.
Kõigepealt istusime kõik ringis (19 emmet koos oma lastega) ja loopisime palle keskele kasti. Kui kõik pallid said loobitud, siis vaatasime kelle tita kui kiirelt neile järgi roomama hakkab.
Siis istusime kõik rätsepa istesse ja panime lapse enda sülle istuma. Ise hakkasime küljelt küljele kallutama ja laps pidi siis oma tasakaalu hoidma.
Siis tegime veel igast roomamisi, kukerpallitamisi ja mingit ringmängu. Ja emmedele mingied kõhulihase harjutusi ka kus laps siis ikka lisakoormust andis.
Väga vahva oli. Ja eriti tore oli muidugi see, et lapsed on juba nii suured, et hakkavad vaikselt omavahel sotsialiseeruma. Hästi äge oli seda pealt vaadata, aga kuna korraga on koos 6-9 kuused lapsed, siis palli taga ajades jääb ikka tugevama võim peale. Ning kuna Kirke-Liis alles 6 kuune on, siis pean seal ikka valvama, et talle päris pähe ei astutaks. Aga muidu oli lahe ja ma usun, et me paneme võimlemise omale jälle päevakavva.

ostureisil

Tibu on juba niii suureks kasvanud, et meil hakkab vaikselt riietest puudu tulema. Kuna peale jõule on alati igal pool suured allahindlused, siis läksime tüdrukutega Helsingisse väiksele ostureisile.
Kõik oli väga tore ja lahe, aga riideid oli ainult jube vähe mida võtta. Ilmslet oleksime juba vabsee mingi teisel jaanuaril pidanud minema, et mingitki valikut saada.
Aga noh ega ma päris tühjade kätega ka tagasi ei tulnud. Sain ikka mingi jope, vesti, mõned püksid ja bodyd ning paar pluusi endalegi. Kuid jah täna tellisin interneti poest veel igavese hunniku bodysid, sest hetkel kuskilt poest lühikese varrukaga riideid leida on üsna keeruline.
Aga mis siis et kõiki riideid mida vaja ei saanud. Ma polnud juba ammu Kajat ja Elisat ja Piretit näinud nii et seltskonna mõttes võib ürituse igati kordaläinuks lugeda.

Minu uue aasta lubadused

Nagu teada on väga popp uue aaasta hakul midagi lubada. Ausalt öegaldes ise pole ma seda eriti harrastanud ning kui kunagi mitu, mitu aastat tagasi ka ükskord lubasin 3kg maha võtta, siis ikkagi ei suutnud ma seda teha. Ja siis on juba sellest paha tunne sees, et ei suuuda neid asju teha ning mot kaob veelgi.

Samas on selles ka ju postitiivsust, sest äkki ikka natukenegi aitab see meil ennast paremaks ja ilusamaks inimeseks muuta. No proovime...

Minu 2009 aasta lubadused on

1)õmmelda lapsele uus voodipesu, mida ma juba 5 kuud olen edasi lükanud (tehtud 07.01)
2) Käia rohkem lapsega külas mängimas
3) Käia Rihoga rohkem külas
4) Mitte võtta rohkem kaalus juurde
5) Tolmurulli kodus nähes võtta kohe tolmuimeja
6) Töödelda videod normaalseteks klippideks
7) Helistada rohkem emale ja vanaemadele
8) Teha rohkem aiatööd
9) Koristada ära meie suur esikukapp
10) Sorteerida ära oma riided ning viia osa neist taaskasutuskeskusesse

kümme lubadust peaks olema piisav, mida jõuab veel täita. Aga noh eks elame ja näeme, tibusid loeme järgmisel aastal!

Aastavahetus

See aasta (nagu ka kaks eelmist) sai vastu võetud Älli Aegviidu maakodus. Seltskond oli piisavalt suur, kuid kõik olid siiski omad. Süüa ja juua oli piisavalt, rakette sai ka natuke tavapoole saadetud ning pidu kestis kella 9ni hommikul.


Nüüd aga kroonik Roland Kenderi tähelepanekud:

PROLOOG
30 detsember 2008
Kui Pipi 30 detsembri õhtul magama heitis, oli meestel veel kõva töö käsil – ahjud tahtsid kütmist. Selline tervistkahjustav töö nõudis kõvasti ka profülaktilist ravi ja nii mõnigi kesvaeliksiiri pudel leidis sihtotstarbelist rakendust – kõvad töömehed Mitt ja Älli juba teadsid, et tervis ei ole naljaasi ja sellega ei tohi jamada.

AASTAVAHETUS
31 detsember 2008
Eelmise õhtu ja öö kõva ravikuur mõjus meestele positiivselt – saabumisel võttis vastu igati elu ja hea tervise juures, läikivate silmade ja karvaga peremees Älli isiklikult ning näitas külalistele eluaseme kätte.
(nüüd tuleb mõttes edasi lugeda Hillar Palametsa häälega) Veski talu oli kõrgete külaliste vastuvõtuks hiilgavalt ette valmistatud– toad köetud, lauad kaetud, lumi Otepäält kohale veetud (nojah, Andrus peab treenimiseks nüüd mõne teise lumise koha vaatama, sorri) ja viimasel hetkel kaevas Varvas spetsiaalselt ümberjõe jooksu tarbeks jõe kah maja külje alla valmis, minikosega ja puha . Sündinud oli nääriime - õues hakkas vulisema kaev imelise tujutõstva ja stressipeletava imeveega ja vaja oli ainult karahvini tühjenemisel seda kaevust täitmas käia. See kulus ära, kuna majandusdepressioon oli nii mõnegi mehepoja ja naisetütre musta masendusse lükanud (olgu siinkohal etteruttavalt märgitud, et hommikuks imekaev enam ei töötanud, keegi sai vist mingi sigadusega hakkama ja kõrgematel jõududel sai mõõt täis ning ime lakkas).
Enne kui kõrged külalised traditsioonilise eesti rahvakultuuri kriitilise osa, ohjeldamatu söögi- ja joogiorgiaga pihta hakkasid, oli vaja toost kah lausuda. See jäi traditsiooni kohaselt kõige näljasema orgialise lausuda ja Älli ei vedanud alt. Ainult et kroonik on kohati veidi sita mäluga ja toosti sisu meeldetuletamine jäägu siin lugejatele väikseks uue aasta vaimuharjutuseks. Igatahes oli hea toost. Jaa, ja neid tooste tuli veel, põhiliselt väikeste tegelaste terviseks, keda küll seekord ainult üksainus kohal oli. Kirke-Liis arvas kah, et see et tema üksi oma põlvkonda esindama peab ei kõlba kusagile ja tõmbas protesti märgiks laudlina puruks. Iseloomuga tüdruk, vat. Seepääle lubati kähku üksmeelselt, et lõpetatakse see öine logelemine ära ning hakatakse kõiki oma ihuliikmeid eesmärgipäraselt kasutama ja hiljemalt ülejärgmisel aastal on olukord märksa parem. Elame-näeme.
Läks suuremaks söömaks ja väikseks joomaks kah. Just siis, kui Päku ranne oli kõvast väljavalamisest lõplikult läbi ja käis siuke mõnus leiva ja viina luusselaskmise moment, kamandas Varvas, tuntud okultist, kõiki välja mingit päevavalgust kartvat taarausu mõjudega riitust läbi viima. Jaa, ja kõige hullemad kartused osutusidki tõeks – kõik pidid paprele kritseldama mõned nõiasõnad, siis mindi ümber jõe jooksule (Varvas on sadist kah lisaks kõigele, isegi rasedatele ei antud armu!), mis päädis nõiasõnade põletamisega hiiglaslikus lõkkes ja kõvema leelotamisega ümber lõkke.
Pääle saatanlikku riitust siirduti taas rahulikult häärberisse tagasi ja käima läks kõvem ennustustöö ja eelmise aasta ennustuste kokkulugemine. Armin avas õlle. Tundub, et majandusmagistrid olid herr Ansipi heietusi suure innuga kuulanud, igastahes klappisid nende eelmise aasta majanduskasvu ennustused päris hästi Ansipi ettekujutusega asjast. Ainult et statistikaameti numbrid olid millegipärast erinevad, kuradi statistikud tegid kusagil mingi arvutusvea raudselt. Nunii, eelmise aasta tibud said kokku loetud ja võistluse võitis peremees isiklikult. (Mis oli ka loogiline, sest kõik tahtsid rahulikult edasi pidutseda ja targem oli peremeest mitte pahandada.) Tundub aga, et majanduskasv/langus (see sõna hakkab järjest ropumat alatooni omama) oli sel aastal kõigile veelgi südamelähedasem teema kui eelmisel aastal, igatahes pressiti 1300 majandusküsimuse sisse ainult 1 kultuuriküsimus. Julgeks siin argumenteerida, et leidub inimesi, kes seda kultuurikategooria rubriiki üldsegi ei lahterdaks, aga sitta kah. Kui takkajärgi targutada, siis ühtegi küsimust ei tulnud teaduse vallast, mis kohe mitte ei sobitu Teadmistepõhise Eesti Vabariigiga, nii et pakuks ühe küsimuse ikkagi välja. Vastused saatke mängujuhile Raidole . Küsimus nr. 42 kõlab nii:
Kas CERNi mehed ja naised saavad LHC kiirendi sel aastal täisvõimsusel tööle?
Ja lisaks veel küsimus 42a kah:
Kas miniatuurse musta augu tekitamisega sellessamas kiirendis saadakse hakkama?

Pärast kõvemat kohvipaksu uurimist ja Pauksonite raamatutarkuste rakendamist aga hakkas toimuma mingeid imelikku asju. See Varba riitus ei läinud mitte aia taha. Kusagilt vendade Grimmide dimensioonist ilmus kohale Saabastega Kass. No ok, see üksi ei olekski nii imelik, a siis tuli teisest uksest karupoeg Puhh kah. Kass oli üritanud ennast Dagiks maskeerida ja see paks karu tegi päris veenvalt Usa häält järgi. Tükk aega madistasid hakatuseks, et kes on tellitud esineja ja kes mitte (mõlemad valetasid). Leppisid lõpuks kokku, et Saabastega Kass on tegelikult Cristopher Robin ja siis kukkusid kohe sigatsema (mis oligi ainult aja küsimus, sest nagu teada, on saabastega kass kirju minevikega pätt, umbes midagi analoogset Alex Lepajõega, ainult et erinevalt tühisest juveelivargast Lepajõest on Kassi hingel vähemalt ühe hiiglase ettekavatsetud mõrv. Puhh on jälle tuntud sadistlikke kalduvustega superegoist, kes igal võimaluse Põrsale kärna keerab, ilmselt väsis põrsas lõpuks ära, nii et puhh otsustas hoopis Veski tallu sigatsema tulla, ju ta oli kusagilt kuulnud, et Älli selline hea kergeusklik inimene on) – tegid inimesi lolliks ja määrisid neile igasugu alandavaid kohustusi pähe. Lisaks käisid ringi ja hirmutasid naisi vahepeal saunas leili võtnud poolalasti Riho ja Varvas. Hea, et Kaie samal ajal suupisteid ette valmistas, oli hea pärast seda stressirohket katsumust hakata kohe oma häda juustu ja vorstiga leevendama. Kõht oligi tühjaks läinud. Armin avas uue õlle.
Kõige tõsisemalt võttis Puhhi ja Kassi antud kohustust otse loomulikult P. Potter ja kasutas kogu vana aasta järele jäänud aega ära, et selle sisse mahutada kolm kõva toosti (mis rääkisid sellest, et keegi ei tohi Rootsi plagada ja juba homme teeme eesti majanduse uueks, nii et peerud kahel otsal lõkendama löövad). Tegelikult mahutas Priit vanna aastasse ainult 2 toosti. Kolmanda toosti ajal segas Toomas-Hendrik oma kõnega vahele. On alles mats. Armin avas selle peale uue õlle.
Ja siis alles hakkas nalja saama. Lõke lõõmas, ilutulestik tärises, sooviti õnne ja kallistati. Tina sulas, ja õnn tuli kõigi tinasse. Armin avas jälle uue õlle. Peale mida läks käima ohjeldamata tantsupidu, mis kestis hommikuni. Keegi kallas kõik joogid ümber, keegi sõi kooki ja keegi sõi kõik herned ära. Mingil momendil soovis härra Torm kõigile head uut aastat. Ja pidu kestis hilisvalgeni.
Suur aitäh Veski talu pererahvale selle võimsalt kordaläinud aastavahetuse eest!

EPILOOG
2009 aasta 1. jaanuari kroonika lõpetaks Artur Alliksaare sõnadega, millega 2009 aastasse astuda (aitäh, Päku ja Evelin):

AEG
Artur Alliksaar

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles elame praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Pühade möll

See aasta oli meil ikka tõeline pühade tramburai. Kodunt sõitsime ära 19dets ja tagasi jõudsime alles 28 õhtul.
Kõigepealt läksime Rakverre ja Väike-Maarja. Pidasime ära Kirke-Liisi 6kuu sünna ja minu ema sünna. Seejärel hakkasime pühadeks valmistuma. piduliku õhtusöögi tegime jõululaupäeval, kuid enne seda käis Riho veel Pugonenide juures lastele jõuluvana mängimas.
Hästi uhke kostüüm oli organiseeritud. Ja kui me talle veel padja ka kõhu ümber panime, nägi ta ikka täitsa ehe välja. Ja oi kuidas tibu teda uuris ja vaatas. ning muidugi nagu lapsele kohane, habemest sikutas.
Peale Väike-Maarjat sõitsime Viljandi. Seal toimus söömine ja kingituste jagamine jõulu esimesel pühal.
Seejärel tegime ühe kõrvalepõike Pärnu Jane suvilasse kus toimus juba tradistiooniks saanud aasta viimase reede pidu. Tibu jätsime nii kauaks Riina hoolde, kes lapsehoidjaametiga väga tublilt hakkama sai.
29.ndal kuupäeval uuesti kodus ärgates tundisime mõlemad, et nii pikkasid pühasid tihedamini kui kord aastas pidada ei kannata. On küll tore teiste pereliikmetega kokku saada ja igast peo värki teha, aga kolmekesi mõnusalt kodus olla on ka hea.

Kirke-Liis 6 kuune

20 detsember sai kirke-Liis kuue kuuseks. Kui tibu esimestel kuu sünnipäevadel me Rihoga ikka kuidagi tähistasime seda, siis viimasel ajal hakkas asi täitsa ära ununema.
Nüüd aga langes tibu sünna täpselt kokku minu ema 46a sünnipäevaga. Nii tähistasimegi mõlemat tähtpäeva koos.
Kõigepealt käisime Rakveres Põhjakeskuses shoppamas ning siis läksime mingisse suht hubasesse turuplatsil asuvasse kohvikusse sööma. Tibu aga jätsime hoopis vanaema juurde Väike-Maarjasse :P
Ei tea, tegelt nagu pole sellist suurt tähistamise tunnet. Ja vaevalt, et me ka nüüd järgmisi kuu sünnasid ka pidama hakkame. Ma arvan, et ootame ikka selle uhke esimese 1 ära ja vot siis paneme alles peo püsti!

Valla jõulupidu

He, hee kuna ma nüüd ilusti Harku valla elanike nimekirjas olen, tuli meile kutse valla laste jõulupeole. Rääkisin riho ka nõusse ning tegime mõnusa perehommiku Teelahkme lasteaias.
Täitsa palju rahvast oli kohale tulnud. Muuhulgas ka meie naabrid, kellega me väga hästi läbi saame, muidugi jõuluvana, kes lastele kommipakke jagas ning isegi VIPid Salsallerid oma pisipõnniga. Tegelikult oli see ikka väga ehe lastepidu seal. Lasteaia mudilased esinesid laualude ja tantsudega ning teised uudistasid niisama et mis koht see selline on. Ja jõuluvana oli ka väga leebe, isegi salmi ei pidanud lugema kui ei tahntud. Tegelikult ta isegi ei küsinud enam, sest nii kui nii tuli niii paljudele lastele pakke jagada, et pold mõtet selle pinnimisega aega venitada.
Meile igastahes meeldis seal. peab järjekordselt tõdema, et pereüritused on ikka üha rohkem ja rohkem karvamööda, eriti kui meie tibu ka juba asjast aru hakkab saama.

K-Projekt 20

Eelmine neljapäev oli traditsiooniline K-Projekti aastapäeva üritus. Kuid see aasta oli kõik veidike teistmoodi, sest K-Projekt sai juba 20 aastaseks!
Esiteks oli Draamateatri asemel toimumiskohaks Estonia ooperimaja. Teiseks oli tavalise teatrietenduse asemel operett "Viini Veri" (õnneks siiski ainult selle teine osa), mille sisse oli pikitud meie firmaga seotud ütlemisi ning peale opereti oli lisa esinejateks Matvere&Co mingi pillimängu kvartetiga. Ja kahe esineja vahele pidas Rein väikese kõne ning näidati Esko poolt kokku pandud filmi firma ajaloost.
Kerge miinusena tooksin välja aga kesisema toiduvaliku ning bändi puudumise. Tantsulõvid nagu me oleme tundisme just sellest kõige suuremat puudust. Ja muidugi ootasin mina suurt torti, kuid selle asemel olid mingid roosad koogikesed ja martispani trühvlid.
Olgu kuidas on, aga tegelikult mulle ikka õudsalt meeldib sellistel üritustel käia. Kui Riho veel Webmedias töötas, saime me lausa kaks korda aastas ennast tõeliselt üles lüüa. Nüüd ettevõtjana peab ikka hoopis teistmoodi silma paistma, et kuhugi "välja valitud" üritustele kutsutud saaks!

K-Projekti tibud

Eelmine nädal sai alguse jõuluürituste jada. Sellel nädala teisipäeval oli K-Projekti laste jõulupidu. Üritus toimus Viimsis Tibu mängumaal. Hästi äge oli. Ikka tõeliselt uhke tunne oli sinna teiste lastevanemate sekka asjatama minna :P Kohale oli tulnud 26 last. Kuigi meie tibu oli veel liiga väike, et aru saada mis teema käis, oli tal ikkagi väga vahva olla.
Käisime esimest korda pallimeres ning esimest korda istus tibu käimistoolis. Proovisime teda ka Merje lapse Johannaga sõbrannaks teha, aga ega see teine tita talle eriti huvi ei pakkunud. Noh anname aega kasvada. Ma usun, et järgmisel aastal (kui ikka vastavalt majandusolukorrale tehakse see üritus) on ta juba täitsa tegija.

Tarvi sünna

Sel esmaspäeval sai Tarvi 30. Ja selle tähistamiseks korraldas ta nädalavahetusel Mokko talus ühe korraliku ürituse. Ise alles eelneval päeval Eestisse jõudnud, oli ta ikka väga sisuka eeskavaga peo organiseerinud. Eks suurema aitähi võib vist Ingale öelda, sest tundub, et kõik mängud ja värgid olid lisaks tema läbiviimisele ka ilmselt tema väljamõeldud. Aga ikkagi olen ma vaimustuses, sest ammu pole keegi nii palju vaeva näinud ja asja läbi mõelnud.
Enne Palamusele sõitmist mõtlesime Rihoga ikka nii pidi ja naa pidi. Kas võtta Kirke-Liis kaasa või mitte. Lõpuks otsutstasime ta siiski minu vanaema juurde Väike-Maarjasse jätta. Tegelikult oleksime aga võinud ta ilusti kaasa võtta. Sest nagu ma mainisin oli seal pikk ja korralik eeskava, ei hakatud kohe hullult jooma ja kõva muusika saatel tantsima ning ööbimise oleksime saanud samas peamajas kuhu ka lausa juba võrevoodi orgunnitud oli. Ses mõttes on natuke kahju, et me tibu pärast kuskil kesköö paku lahkuma pidime, aga eks siis teine kord oleme julgemad.

Imelik jah, kui laps sündis, pidasime me seda täitsa loomulikuks, et me osaleme kõigil üritustel kus varemgi ja oleme samasugused aktivistid. Kuid nüüd oleme viimasel ajal kuidagi teise pilguga oma väljaskäimisi vaatama hakanud. Ei teagi kuidas pidi see normaalne oleks. Eks need teadmised ja enesekindlus kasvavad ajaga! Tibu on meil ju tegelikult tõeline seltskonna tibi ning uute ja huvitavate inimestega suhtlemist naudib ka täiel rinnal!



Rohkem pilte vaata siit!

Madagaskar 2

Eile käisime järjekordsel beebikino seansil. Seekord siis multikat vaatamas. Ja ülla, ülla- rahvast oli kohe poole vähem kui näiteks eelmine kord.
Aga tegelt mulle sellised multad täitsa meeldivad. Seal on ikka üksjagu irooniat ja nii sama tobedat komöödiat. Eriti meeldib mulle see pingviinide pande.
Kui tavaliselt nendes multades jäetakse ikkagi mingit moodi loodusseaduste piiridesse, siis no Madagaskari tegijad on ainult fantaasial lennata lasknud ning see, et pingviinid näiteks lennukit juhtida oskavad on täiesti iseeneset mõistetav :D
Tuleb tunnistada, et ma ei olnud ainus täiskasvanu, kes saalis kõva häälega naeris.
Väga mõnus, ilusa lõpuga irooniline komöödia!

RPA

Alates reedest võtsin vastu otsuse hakata tibu vaikselt rinnast võõrutama.
Esialgu asendan ühe päevase toidukorra RPA-ga

Tibu vanus selleks hetkeks 5k 8p

Tilaga tass

Täna proovisime lisaks kõrrele tibule ka tilaga tassist juua anda. Ja tundub, et see meeldib talle palju rohkem kui kõrs. seega arvan hetkel, et jätan kõrre teema tulevikku ning hakkame hoopis tilaga tassist joomist harjutama.

Kirkeliisi vanus 5k 10p

Kõrrest joomine

Alates üleeilsest hakkasin tibu kõrrest jooma harjutama.
Eks see talle natuke arusaamatu ole, aga veidike ikka saab juba kätte ka.
Vanus selleks hetkeks 5k 6p

007: Quantum of Solace

Laupäeval käisime Rihoga kinos uut James Bondi 007: Quantum of Solace (Veidi Lohtust) vaatamas. Lapse jätsime ilusti minu Tallinna vanaema juurde kus ka isa veidi ajapärast neile seltsi läks.
Mulle uus Bondi film meeldis. Üldse läheb mulle nende uuem stiil peale. Kuna Riho on suur Bondi fänn, siis on meil kodus olemas kõik senised Bondi osad. Ning talle meeldivad jälle vanemad filmid. Mõnes mõttes ikka täitsa kurb, sest kuni 1987nda aasta osadeni jäin ma eranditult alati teleka ette magama ning näiteks laupäeval kinos ütles riho esimese tseeni keskel, et millal see film juba ometi lõppeb!!! Talle ei meeldi, kui on käsikaaeraga filmitud ning põnevust on proovitud väreveleva pildiga rohkem esile tuua. Mind seevastu selline võte ei häiri.
Kuid eiriti olen ma sillas uute Bondi tsenaariumite üle. Mulle meeldib kui film ei ole läbi ja lõhki ettearvatav. Ja kuna mul oli suht selgelt ka eelmine osa meeles, siis ei tekkinud mul mingit segadust teema käsitluse ja arengu suhtes. Kahju ainult, et Bondil praktiliselt koguaeg peksasaanud nägu peas oli. Ma ei ütleks et ta nüüd nii kole mees on, et kui ilusaks teha ei saa, siis teeme hoopis ekstra koledaks.
No igastahes mulle meeldis see film. Ainult, et soovitaksin eelnevalt natuke eelmise osaga mälu värskendada.

Solaariumis

Eelmine nädal tegime tibuga siukse triki, et käisime solaariumis.
Kuna K-Projekti aastapäevaüritus on juba nii lähedal ja mul on ikka täitsa silmatorkavad randid Türgist järgi, siis ma lihtsalt ei saanud enam seda edasi lükata.
Mõtlesin küll, et klapitan Rihoga nii, et ta vaataks sellel ajal ise last, kuid ma ei taha, et Riho selle pärast oma tööasju ümber peaks mängima. Nii võtsingi tibu kaasa ja tegime selle asja ära.
Tegelt polnud hullu midagi. Võtsin ainult 7min päevitust ja tibu mängis samal ajal ilusti turvatoolis. Ilmselt mingit kiirgust seal ruumis siiski on, aga tegelikult on ju igast kahjulikke asju ükskõik kuhu me ei läheks. Autod tossavad, ka looduslik päike on kahjulik, mobiiltelefonid kiirgavad jne.
Praeguse seisuga plaanin ma sinna veel 2-3 korda minna. Noh loodame, et saan kuidagi sellise aja leida kui Riho kodus on, aga kui ei, siis saabki piiga juba varakult teada kuidas tibitsemine käib :P

Kirke-Liis ja püree

Alates eelmisest kolmapäevast hakkas tibu lisaks piimale ka püreed ja teed saama.
Vanus 4k 23p

Kirke-Liis istub süles

Updateme siis Kirkeliisi toimetusi.
Alates eelmisest esmaspäevast hakkas ta iseseisvalt süles istuma.
Vanust oli selleks hetkeks 4k 21p

Nights in Rodanthe

Ööd Rodanthe'is oli novembrikuu beebikino film. Näitlejad olid küll head, aga tee mis sa tahad, mulle see film ei istunud. Minu jaoks oli ta liiga aeglane ja melanhoolne. Isiklikult soovitaksiin sellist filmi võibolla ainult 45+ naistele. Võibolla nemad suudavad mingeid paralleele tõmmata ja rohkem seda filmi nautida. Ei tea.
Aga hullu pole midagi. Kuna me seekord olime eriti tublid ja suutsime ennast Plazasse juba tund aega varem kohale vedada, saime me ikka täiel rinnal igast testreid ja muid vidinadi proovida. Beebikino üks aspekt ongi see, et beebikaupade tarnijad saaksid meile, noortele emadele oma erinevaid tooteid näidata. Ja tasuta nänni on ju ikka tore saada!

Deceptively Delicious

Oprah'st veel rääkides nägin ma ükspäev päris põnevat saadet kuidas üks ema igale poole toitude sisse koogivliju paneb. Vahet pole kas ta teeb mingit kotletti või kooki, ikka suudab ta sinna a'la spinati või spargli sisse panna ning kõigele lisaks maitsevad need asjad veel paremini kui tavaliselt tehtud.


vot kui kuskilt saaks seda raamatut, siis tahaks kohe huviga sirvida!


As a mother of three, Jessica Seinfeld, like many busy parents, used to struggle to get her kids to eat right. In Deceptively DeliciousSM, she shares her solutions: Easy, mouthwatering recipes that even the most overwhelmed families can make—stealthily packed with unseen veggies, pureed so kids will never suspect. Deceptively DeliciousSM has all of Jessica's winning combinations, including cauliflower in mac and cheese and spinach in brownies. She also shares tips on making healthy snacks and improving store-bought foods, as well as advice on creating a positive environment around the kitchen table. Deceptively DeliciousSM is a godsend for all parents who want healthy kids, peaceful family meals and to never again have to say, "Eat your vegetables!"

beebide keel

huvitav saade oli. Üldse olen viimasel ajal Oprah fänniks hakanud.
Antud teemast aga nii palju, et kuigi meie laps sel hetkel juba liiga vana oli ja neid sõnu enam ei öelnud, hakkasin ma ikkagi oma lapse häälitsustest paremini aru saama.
Kui kõht on tühi siis ikkagi tuleb seda "N" tähte hästi palju ja no väsimuse virinast saan ma ka nüüd kohe aru.

Väga õpetlik!

Koolituste sõltuvuses

Eelmine neljapäev sai läbi Eesti Fotos toimunud fotokool. Väga mõnus kursus oli. Maksis küll üksjagu, aga tegelikult oli seda mulle vaja. Ma ei ütle, et ma sinna minnes mitte midagi ei teadnud, kuid lisaks uutele teadmistele pani see üldse mu mõttet foto teemal rohkem liikuma. Kursuse viimases tunnis lõputöid vaadates arvan, et kõige kehvem ma polnud ja kõige parem samuti mitte. Kuid ise tunnen ma edasiminekut küll.
Ja kuidagi täiesti märkamatult suutsin ma ennast nüüd massaažikursusele kirja panna. Nii et jah, alates 24.novembrist hakkan usinasti kaks korda nädalas massaaži tegema. Korra torkas pähe lausa hull mõte, et kui kursus meeldib, siis miks mitte minna kutsekooli ja saadagi lisaks olemasolevale haridusele ka massööri tunnistus. Õnneks hakkab uus kooliaasta alles septembris ning ilmeslt olen ma selle aja peale juba viiest muust asjast jõudndu vaimustusse minna.

"Kolm Õde" Ugala

Laupäevaks olid meil piletid Ugala teatrisse Tsehhovi "Kolm Õde" etendusele. Ugala on üks meie lemmikteatreid, sest siin etendatakse just meie jaoks sobivat repertuaari- lihtsaid komöödiaid.
Tater hakkas kell seitse ja lapsehoidjaks olime kutsunud Raili. Kohapeal kava vaadanud selgus, et etendusel on 3 vaatust ja kestab kokku kolm ja pool tundi. OK, peale seda hakkasin ma juba natuke muretsema, et kas Raili on ikka valmis õhtul nii pikalt last vaatama. Jama on selles, et muidu hea laps kipub just õhtul veidike virilaks muutuma.
No nii. Esimene vaatus. Kohe palju näitlejaid, teema täitsa arusaadav, ei ole selline mõistujutt, aga nagu põnevust ei ole. Nii etendus on kestnud 15 min...30min...45 min..no ma tõesti ei saa enam aru, mida siin kolm vaatust vaadata on. Kõik oli ok peale selle et asi kuhugi arenema hakkaks. ja siis saabus railit sõnum "Tibu koguaeg nutab, helistage kui saate". oi kui ärevaks mul kõik kohe läks! etendus muutkui venib ja venib, aga minul süda trambib sees. saabus vaheaeg. räägin railiga ja tundub, et asi on kontrolli alla saadud. hakatakse uuesti saali kutsuma ja helistan uuesti railile. kuulen, et tibu jälle nutab ning lepime railiga kokku, et lähen ikkagi koju.
Koju jõudes rahunes tibu ikka väga kiirelt. seega ilmselt mingit jama polnud peale selle et ütlemata suur emme tusk lapsel äkki peale tuli. no on värk, mis nüüd siis edasi? kas enam siis ei saagi kuhugi välja kuni laps juba täitsa suur on? Mitte et me mingit hulkujad rihoga oleks, aga vahest tahaks ju ikka kuhugi minna. näiteks 4.dets on K-Projekti 20juubel. väga tahaks sinna ikkagi minna!
Igastahes möödusid minu ülejäänud vaatused kodus teleka ees. Ja kuigi plaanid ei läinud päris nii nagu me arvasime, ma siiski ei nurise. olen Ugalas kordades paremaid etendusi näinud ning lõppude lõpuks on tibu ju ikkagi kõige tähtsam!

Isadepäev

Eile oli meie pere esimene isadepäev. Juba reedel tulime me Viljandisse plaaniga siin igast tähtpäevi pidada- isadepäev, Riho isa sünna ja Riina sünna.
Et see päev Rihole ikka kuidagi eriliseks teha, hakkasin ma tänu agarale naabrinaisele juba peaaegu kaks nädalat enne kingitust vaatama. Lõpuks otsustasin tellida talle värvimuutva kruusi, kus siis soojaks minnes ilmuvad Riho ja tibu pildid. Ütleme nii, et selle asja tellimine oli kordades lihtsam kui kätte saamine, aga see ei ole enam üldsegi oluline. Oluline on see, et eilne päev meil väga meeldivalt möödus.
Hommik algas siis eelmainitud kingiutse üleandmisega. Seejärel jalutasime Riho ja tibuga Viljandi keskväljakule, kus toimus igast sõjatehnika näitus. Uuesti koju tulles põikasime läbi Vilma kohvikust, kus siis teetassi taga natuke käsi soojendasime. Ning õhtul tuli külla Tiit kellega koos siis mõlemad sünnipäevad ära pidasime.
Ütleme nii, et väga perekeskne päev kujunes, aga kuidas siis teistmoodi see veel olla saakski?!?

Kirke-Liis keerab

Ma ei tea, peaks kuidagi hakkama fikseerima teatud arenguetappe mida tibu läbi teeb.
Igastahes võin ma kindlalt öelda, et meie väike präänik keeras ennast eile kõhuli.
Vanuseks siis 4 kuud ja 16 päeva

"Burn After Reading"

Eelmine nädal oli koolivaheaeg. See tähendas, et mu isa oli terve nädala linnas. Nii siis leppisimegi kokku, et läheme kolmapäeval kinno. Tänu nimekatele näitlejatele sai filmiks valitud must komöödia "Burn After Reading".
Mis ma oskan öelda- tõisiselt HEA FILM! Ei olnud absoluutselt selline traditsiooniline kinofilm, aga mulle niiiii meeldis. Minu meelest kuidagi nii eluline ja samas natuke mõru-magusalt ülevindi keeratud. Isale ka meeldis. Ja kui ma Liinaga sellest põgusalt rääkisin, siis talle ka meeldis.
Aga kui nii erineva taustaga inimestele meeldib, kas siis võib äkki öelda, et tegu on massidele suunatud meelelahutusega. Imelik, sest filmi vaadates ei teki üldse sellist tunnet. Aga äkki see ongi siis kuidagi alateadvust manipuleeriv film. Oh ei tea. Ma parem ei filosofeeri, vaid vaataks hea meelega veel korra seda head filmi.

"Nõks" Linnateatris

Teisipäeval käisime väikse seltskonnaga Linnateatris "Nõks'u" vaatamas.
Noh oli selline komöödia kahes vaatuses, millest üks oleks võinud vabalt olemata olla. Idee oli hea, ja näitlejad ka täitsa ok, aga lihtsalt noored ja ilma kogemusteta. Tundus, et mingid jupid olid improviseeritud ning siis ei suutnud nad ise naeru kinni hoida. Publik naerab, näitlejad naeravad, publik naerab- no ma ei tea äkki lasti ventilatsiooni mingit naerugaasi vahepeal. Aga mind näiteks häiris see, et näitlejad ei suutnud ennast kokku võtta.
Veel häiris see, et tempo oli hästi muutlikl. vahepeal oli asi täitsa põnev ning siis tõmmati jälle käsipidur peale ja hakati uimerdama.
Positiivse külje pealt nagu ma juba ütlesin, siis tükil endal midagi eriti viga polnud. Nagu teada, siis meile ju komöödiad meeldivad.
Ütleme nii, et Linnateatris olen ma varemgi käinud ja heameelega läheksin ka tulevikus.

Ujumine

Praegu tulime tibuga just Õismäe ujulast. See oli siis esimene kord, kui käisime nii ujumas, et mina ka basseini läksin. Hästi imelik oli. Ma ei osanud teda eriti hoida, rääkimata ujutamisest. Lõpuks sulistas ta ikka pool ajast nii nagu me lastepolikliiniku titte basseinis ujutasime. Üldiselt talle vist meeldis. Mingi hetk hakkas ta lausa juttu ajama. samas eriti pikalt ta kahjuks vastu ei pidanud. vees olime umbes täpselt 20min. Kokku toimetasime ujulas aga tund ja 15min. Seega ikka päris palju aega läks niisama sahmimisele, kuid mis meil ikka targemat teha on.

Ujula ise on igati viks ja viisakas. Laste mähkimisalus on vahetult dussiruumi kõrval ja õhk oli soe. Ainus mis häiris oli see, et iga nurgapealt vahtis mingi penskar vastu. No ega neil ka ju midagi erilist päeva ajal teha pole. Seebikad hakkavad ju alles õhtul.

Aga üldiselt meile ikkagi meeldis. Nii et võib teine kordki proovida!

Täna ma märkasin...

...et kõik pihlaka punased marjad on maha kukkunud. Ja siis ma vaatasin veel natuke ja nägin, et siiski paar marjakest hoiavad end veel oma peenikese varrega puuküljes.
Küll see sügis on ikka nukker aastaaeg

 

 

 

SCI ja Kalevipoeg Kerttu Rakkelt

No olgu. Et näidata, et ma ikka vahest loen ka, siis paar rida ka sellest. Türgi reisil suutsin ma läbi lugeda kaks mitte midagi ütlevat raamatut.
Esimene neist oli SCI serjaalil põhinev põnevik ning teine Kerttu Rakke poolt kirjutatud Kalevipoeg.
Kriminullidest rääkides, siis kahjuks on meil Rihoga täiesti erinev maitse. Minule meeldivad SCI raamatud ja temale jälle Agathe Cristie raamatud. Kahjuks just see tõttu, et me peame ju topelt alati reisidele raamatuid kaasa vedama.
Kerttu Rakkest rääkides oli Kalevipoeg ülla, ülla täitsa tema kõnemaneeriga kirjutatud lugu. Kuid erinevalt teistest tema raamatutest, ei avaldanud see mulle mingid muljet. Võibolla kuna ma just hiljuti lõpetasin tema "Kolmas Printsess", siis lihtsalt sai nüüd järsku natuke liiga palju. Ei tea. Igastahes on mul järgmisena plaani võetut Coelho "Brida". Ja kui peale seda veel midagi muud lugeda, võib äkki jälle Rakke raamatul kaaned avada. Eks siis näis.

Mälumäng

Õnneks päästis õhtune mälumäng Gansude juures laupäeva täielikust hävingust!
Olin suht närvis, et me tänu trikimehele õigeks ajaks kohale ei jõua, kuid tegelikult polnud sellest suurt midagi.
Umbes kella seitsmest teistega liitudes oli osadel võistkondadel vaid paar punkti, mis tähendas, et me polnud teistest sugugi võimatult kaugel maas.
Küsimused iseenesest olid muidugi suhteliselt raksed, kuid ma üldsegi ei imesta arvestades kes need koostas! Mängu lõppedes jäime me Rihoga tagant poolt teiseks :) aga mind ei morjendanud see absoluutselt. Tegelikult oli ikkagi väga tore. Rasked küsimused ei tähenda, et need oleksid igavad küsimused. Ning muidugi oli nii hea jälle üle pika aja vanu sõpru näha!
Koju tulles oli mul kohe nii palju motti, et hakkasin juba mõtlema, et milliseid küsimusi ma ise oma mälukal teistele nuputamiseks annaksin. Kui meid muidugi kutsutakse teine kord veel. Ah no kutsuvad ikka. Peavad kutsuma või siis PALUN KUTSUGE TEINE KORD JÄLLE :P

Trikimees

Laupäeval käisime vaatamas Eestimaa suurt imetegijat- Trikimeest.
Kuigi ma teda telekast eriti vaadanud pole, olid mu lootused ikkagi suhteliselt kõrged. Mõtlesin, et saab ikka mingid vägevat showd üle tüki aja jälle näha. Tutkit brat! Nii jama et anna olla.
Esiteks lükkas algus mingi 15 min edasi. No olgu, eks seda privileegi lubavad tänapäeval paljud staarikesed. Aga teiseks- pingutagu palju ta tahab, aga ikka oli näha, et kõik inimesed keda ta lavale kutsus, olid temaga mestis. Nii kolmandaks- etenduse tempo ei kannatanud mingit kriitikat. Lisaks sellele, et trikimees ise laval uimerdas, oli vaheesinejaks veel üks kileda häälega meeslaulja kutsutud. ja neljandaks- kõige olulisem, ma sain igast tema suuremast trikist aru. Ma teadsin praktiliselt kuidas kõiki neid publiku ahhetama panemise trikke tegelikult tehakse.
Mulle tundub, et ainus trikk, mis tal tõeliselt õnnestus oli see, kus ta pool publikut ära kaotas. Ja seda mitte sõna otseses mõttes vaid lihtsalt osad inimesed, nagu näiteks mina, kaotasin täieliku huvi tema edasiste toimetuste osas.

sünnipäevatrall

Laiskus, laiskus ja veel kord laiskus pole mul lasknud juba tükk aega siia blogisse midagi kirjutada. Aga kuna ma tahan, et sellest jääks kunagi maha ilus kroonika minu tegemistest, siis peab ennast jälle kuidagi järjele saama.
Üle eelmine nädala vahetus käis meil siis igast sugulasi külas. Põhjuseid inimesi külla kutsuda oli rohkem kui üks- esiteks minu sünnipäev, teiseks tibu 4 kuu sünnipäev ja ka katsik ning kolmandaks polnud veel riho onu oma perega meil külas käinud ehk siis nende jaoks lausa soolaleib.
Et kuidagigi kõiki neid inimesi ära mahutada toimus avatud ustepäev kahel päeval. Laupäeval käisid minu sugulased- ema, isa, vanaema, vanaisa ja veel kord vanaema ning pühapäeval Riho sugulased- onu kahe lapsega, tädi oma mehega, ema, isa, õed, vend ja vanaema.
Ega midagi erilist muidugi ei toimunud. ajati tavalist sugulaste juttu ja joodi kohvi. Aga ega perega kohtumiseks ei peagi alati mingit suur actionit korraldama. Kuid selleks et kõik head inimesed ikka ära mahuksid tuleb suure maja ehitada küll!

Lasteaiad

Võtsin siis ennast paar nädalat tagasi kokku ja läksime tibuga lasteaia kohta kinni panema. Valikus olid: Harkujärve lasteaed-algkool, Teelahkme lasteaed, Tabasalu Tibutare lasteaed ja Rannamõisa lasteaed.
Kõigepealt sõitsime Rannamõisa. Seal oli meil juhatajaga aeg kokku lepitud, aga kuna tal nii pikk kõne just samal ajal oli, siis rääkisin mingi muu tädiga. Peale avalduse täitmist palusn ka väikest tuuri majas, millest aga konkreetselt keelduti. Noh pole midagi, kõik tundus väga uus ja värske. Selgus, et maja on avatud alles 2005.aastal, mis seletab nii mõndagi. Igastahes oli seal kõik väga uhke ning mulle täitsa meeldiks kui tibu seal kunagi käima hakkaks.
Järgmisena sõitsime eksprompt Tibutaresse. Seal sain kinnitust juba varem kahtlustatud reeglile, et last tohib panna ainult kolme lasteaeda. No ma ei hakanud sealt siis enam ära ka minema ning otsustasin selle asemel Teelahkmesse mitte minna. Tibutare on siuke pesueht nõukaaegne hoone. Sarnane sellele, kus minagi kunagi käisin. Ei jätnud eriti sooja tunnet, kuid samas kuna ta on 8 rühmaga Harku valla suurim, on sinna võibolla kõige suurem lootus kohta saada. Samuti on neil siin vallas ainsana sõime rühmad.
Siis sõitsime kodulähedale Harkujärve lasteaed-algkooli. Kõigepealt panime muidugi otsapidi koolimajja, kus selgus, et lasteaed on hoopis kaugemas hoones. Samas sain seal teha lapse sünnitunnistusest koopia, sest lasteaias koopiamaisnat ei olnud. Lasteaeda jõudes oli täpselt lõunauinaku aeg. Trampisime laps turvahälliga kaenlas läbi rühma ja peale täpset manööverdamist magavate laste vahel jõudsingi juhataja juurde. Ütleme ausalt, et sealne olukord oli suht-koht trööstitu. Tegelikult mulle ei meeldiks kui tibu seal nii kokkupressitud hoones käima peaks, samas on ta muidugi kodule kõige lähemal. Ilusa ilmaga võib sinna lausa jala minna. Õnneks anti meile lootust, et paari aasta pärast peaks avatama Alasniidu lastead siin samas kuskil meie juures, kuhu siis see sama Harkujärve lastead kolima peaks. No elame- näeme.
Igastahes oleme me nüüd ilusti kirjas. Mis sest et kuskil kuuesajandad või nii, aga nagu öeldakse- lootus sureb viimasena!

Türgi 5-12.10.2008

Sissejuhatus

See aasta oli ilmapoolest üks õnnetu aasta. Peaaegu üldse ei olnud see suvi päikest näha, või vähemalt ei leidnud mina teda ja tema mind. Sügise saabudes hakkasin järjest rohkem ja rohkem jaurama, et minna kuhugi soojale maale. Kuid kuna laps on ikka väga väike, siis otsustasin lõpuks selle mõtte maha matta kuni juhtus midagi ootamatut...

Reportaaž Türgist Esmaspäev

Nüüd oleme siis oma suurte seiklemistega otsapidi Türki jõudnud. Ühelt poolt suht kreisi, sest idee sündis reedel ja pühapäeval oli juba lend, aga teisest küljest oleme me Rihoga hetkel üsna omaaja peremehed. Reisikaaslasteks tulid ema ja Aare.
Oi, oi kuidas ma kartsin, et kuidas tibu selle lennu vastu peab. Aga õnneks ei teinud ta teist nägugi. Oli täpselt selline nagu ikka. Paar korda üritas viriseda aga see ei tulnud tal eriti välja. Kolmveerand ajast ta magas ja veerand ajast oli niisama.
Hotell oli meil valitud 5*, et ikka kõik vajalik olemas oleks ja juhuslikult mingisse urkasse ei satuks. No minu standardite järgi annaks ta välja mingi 3 kuid mitte rohkem. Aga eks ta üks Türgi värk ole, mis sa ikka virised, onju. Täna vahetasime veel oma tänavapoolse toa ka merevaatega toa vastu ja vaikselt hakkan ma selle hotelliga siin aklimatiseeruma. Seda küll, et kui teistel on raskusi kliimaga kohanemisel, siis minul on jälle kõik sassis kui hotell või muu selline ei vasta ootustele. Mingid tobedad pisiasjad võivad nii häirida, et terve reis võib selle pärast untsu minna.
Aga ilm on siin mõnus!!! Ei mingit külma, ei mingit vihma. Samas pole ka liiga kuum. Täna oli tibu praktiliselt terve päev meiega basseini ääres. Vahepeal magas ja vahepeal vahtis niisama ja mõned korrad isegi naeris. Praegu tundub, et teda see siia tulek küll otseselt häirinud ei ole. Samas on ka alles üks päev möödas ja terve nädal veel ees. Eks siis paistab kui vapralt ja kui kaua ta vastu peab.

Reportaaž Türgist Laupäev

Hakkabki vaikselt meie lõunamaa reis läbi saama. Homme õhtul on juba lend koju. Vahepeal oleme aga ikka täie mõnuga puhata saanud. Koguaeg on väga mõnus ilm ja meri, mis on niiii lähedal on ikka niii soe! Ja ega me polegi eriti rohkemat peale lebotamise teinud. Mina olen läbi lugenud ühe raamatu (CSI) ja riho kolm ja pool raamatut (3 Agathe Cristiet ja hetkel on pooleli James Bondi avalugu). Tibu on vapralt iga päev praktiliselt terve aja basseini ääres olnud. Oleme talle ilusti 50+ kreemi peale pannud ning nahk on endiselt rõõmus ja roosa.
Teisipäeval käis tibu minuga esimest korda koos dušši all ja eile tegime talle vanni. Kuna lastebasseinis on suht külm vesi, siis sulberdas ta täie raha eest vannis. Veel oleme emaga kaks korda massaasis käinud. Minu meelest polnud midagi erilist, aga samas ega ta halb ka ei olnud. Kaks õhtut oleme lobby baaris kaarte mänginud, sest mingit muud suurt actionit siin ei toimu. Korra oli üks laulja kohale veetud, aga too kriiskas nii kiledalt, et me panime tibuga kohe tuppa peitu. Eile esinesid animaatorid scetchidega, aga kõik ikkagi kuidagi venis ja peale kolmandat etteastet läksime tagasi kaarti mängima. Eile õhtul jalutasime Rihoa kohalikku Bazaari vaatama, kus kirjade järgi pidi olema 350 poodi ning koggu kupatus pidi asume 560m kaugusel. No nagu türgi värk jälle. Tagasi tulles mõõtsime minu telefoni GPS-ga maa ära ja tegelikult oli sildil 1 eest puudu ehk turg asus kuskil 1,8km kaugusel :D Aga poode oli seal küll palju ja veel rohkem oli turulette. Ja igal pool siuke Türgi firma kaup et anna olla- Armani, D&G….
Täna on minu sünnipäev- juhuuu! Ei teagi kuidas see siis nii juhtus, et jälle oma sünnipäeval reisile sattusin (eelmine aasta olime Canaaridel). Ema kinkis kohe hommikul ilusad armsad kõrvarõngad. Eks need vist täna minu ainsaks kingituseks ka jäävad. Rihot teades ta ennast eriti selliste asjadega ei vaeva. Ma pean ikka väga, väga konkreetselt oma soove avaldama kui tahan, et tema mulle midagi kingiks, aga siis pole see ju enam nagu see õige kingitus, mis teisel inimeselt südamest tuleb. Siis jääb siuke väljapressimise tunne sisse. Konkreetselt asju suudan ma ise ka endale ju osta.
Kas midagi uue aastanumbriga ka midagi teistmoodi on, ei oska ma veel öelda. Samas oli väga ootamatu, et ma tahtsin täna hommikul Alanyasse minna, sest tavaliselt tahan ma ainult päikest nautida ja vaikselt kuskil lamamistoolil olla. Aga kuna keegi ei viitsi minuga kaasa tulla, siis kujuneb tänane päev ilmselt samasuguseks nagu kõik teised reisipäevad ja teiste reiside rannapäevad millede pärast ma üldse soojale maale tavaliselt minna tahan. Ja tegelt on ju nii ka mõnus. Igastahes plaanin ma tänast päeva täiel rinnal nautida!

Kokkuvõte

Vaatamata pettumusele hottelli osas oli reis ikkagi väga super! Ma olin päikesest nii kaua taga igatsenud ning seal oli tõesti nädal aega ehtne lõunamaa suvi. Hirmud lapsega reisimise suhtes olid asjatud. Tibu pidas terve reisi ning mõlemad lennud väga vapralt vastu. Iga päev oli nägu nalja täis, millest võib järeldada, et võibolla ta isegi veidike nautis teist kliimat ja teistsugust olemist. Kuid kõigele meeldivale vaatamata, ma üle nädala poleks samuti vastu pidanud. Väike vaheldus on hea, aga pisikese lapsega on kodus lihtsalt mugavam.

 

 

 

 

Rocca al Mare ostuhullus

Täna avati Rocca al Mare kaubanduskeskuse laiendus. Mõtlesin küll, et ei hakka sinna trügima minema, aga ikkagi läksin. Ei tea mis see ime asi on mis inimesi niimoodi pöördesse ajab.
Poolteist tundi peale avamist (15.30) kohale jõudes toimus Euronicsis siuke möll. Helistasin kohe Rihole ja isegi tema plaanis oma ülejäänud päeva nii ümber, et saaks ka midagi ostma tulla :p
Keskus on iseenesest muidgi vägev. Enam pole absoluutselt mingit kihku kuhugi mujale shoppama minna. Kõik saab enam-vähem sealt kätte. Mis mulle eriti meeldib on see, et lastepoode on juurde tulnud ning sinna tehti ka Juku mängumaa. Hetkel on tibu küll liiga väike, et seal hullata, aga küll see aeg ka õigepea tuleb.
Pristma on samuti palju suurem kui enne. Võibolla et suurim Prisma mis seni üldse tehtud. Ja jällegi on lasteosakonna valik palju mitmekesisemaks tehtud. Ning riiete hindade osas ei pääse ükski teine pood ligilähedalegi. Vaatamata sellele, et ma alles eile tibu riided läbi sorteerisin ning tõdesin, et mul ei ole tükk aega poodi asja, ostsin ikkagi ühed armsad püksid ja pluusi. No ei saanud lihtsalt ostmata jätta!
Ühesõnaga on lahe, et siin pool linna ikka elu käib. Vaesed viimsikad peavad ainult oma Pirita Severi ja Viimsi säästukaga leppima. Meie siin saame aga kaupa valida nagu kunnid ning õigepea peaks ka Selver Rimile ja Prismale seltsi tulema.

Kolmas Printsess- Kerttu Rakke

Oleme siin vaikselt linna vanaemga väkese raamatuklubi moodustanud. Ostame rõõmsalt raamatuid ja kui üks läbi saab, siis laenab ka teisele. Vanaemale on hakanud meeldima minu Coelho raamatud ja minule jälle Kerttu Rakke romaanid.
Eelmine nädal lõpetasin ühe vana Rakke raamatu- Kolmas Printsess.
Nii armas raamat. Mulle jube hästi läheb selline stiil peale. Noh Küpsise Paradiisi vastu ta muidugi ei saa, aga Kolmas Printsess on ka mitu head aastat varem kirjutatud. Üldiselt on ta sellise lihtsa sisuga ja õnneliku lõpuga raamat. Räägib kuidas ühest mega beibest ilus ja korralik tütarlaps saab. hea ja kerge meelelahutus. Hästi selline eluline ja vahetu on kõik, kuid jah kuna raamat on kirjutatud kaheksa aaastat tagasi, on kohati ka tunda, kui palju on elu selle ajaga muutunud.
Muidu oli raamat kiire ja tempokas- mulle meeldis!

Tibu kasvab

Oeh, täna oli siis see päev kui ma esimest korda täitsa ametlikult esimesed väikeseks jäänud riided kotti ära pakkisin. Täitsa nukker tunne oli kohe sees. Nii armsaks on kõik need riidekesed saanud. Iga asjaga on seostada nii palju emotsioone ja situatsioone. Hetkel ma küll neid kellelgi teisele müüa või anda ei raatsi. Kapi põhja nagu ka päris peitu ei taha panna. Hetkel on nad nagu mälestusesemed või midagi sellist. Eks ajapikku suudan enist loodetavalt lahti öelda või kes teab, äkki on ka meie peres tulevikus keegi teine, kes neid veel kanda tahab :P

Kokkutulek

Laupäeval toimus Aukülas Haljala klassi klassikokkutulek. uskumatu, kuid meil sai juba 10 aastat põhikooli lõpust. Kohal olid: mina, Teele, Reesi, Merli, Evelin, Tiiu, Airis, Rain, Kristjan, Kristo, Eero, Tauno, Lauri, Andres.
Väga mõnus üritus oli. Kõik olid ikkagi nii omad inimesed, mis sest, et osasid pole aastaid näinud.
Enamus tüdrukutel on juba lapsed (mina, Merli, Tiiu (2last), Reesi, Airis). Poistel pole aga kellelgi lapsi. Kuid millegi pärast ma arvan, et järgmiseks kokkutulekuks on keegi ikka juba kastanid tulest välja toonud :P
Aukülas oli väga lahe. Nagu alati sai Kristjani juures igast mänge mängida- nii ka seekord. Lasksime vibu, mängisime Mölky't ja osad ka tennist. Õhtuks kolisime tuppa kus pidu jätkus juba kangemate napsuklaaside taga. Sauna mineku ajaks olid juba kõik kained emmed koju läinud, ainult mina olin veel ennast sinna jutustama unustanud. Nii hakkasin ka mina kuskil kella kümnest Väike-Maarja poole sõitma, sest tibu oli too õhtu minu ema, vanaema ja vanaisaga.
Järgmisel päeval Aukülast läbi hüpates näin veel Loodi ning sain teada, et kangemad mehed olid jauranud lausa kella kuueni hommikul!





Rohkem pilte vaata siit!

Laulasmaa ja Lohusalu

Sel pühapeäval oli üle pika aja jälle üks ilus ilm. Läksime selle puhul Riho, tibu ja minu emaga mere äärde.
Kõigepealt sõitsime Lohusallu. Tahtsime vaadata mis activiti seal jahisadamas toimub ja äkki saame kohalikus kõrtsis midagi hamba alla ka. Kahjuks oli seal aga totaalne vaikus. mõned ilusad jahid seal küll seisid, aga mingit inimeste liikumist küll eriti polnud. samuti oli kinni ka jahisadama söögikoht. tegime siis niisama mõned pildid ja vaatasime päikese ja merega tõtt ning liikusime edasi Laulasmaale.
Laulasmaa on samuti väga mõnna koht. See mändide alune on nii rahustav ja üldse väga relax on kõik. Kuna kõhud olid aga tühjad, siis otsustasime vaadata Spa hotelli restorani.
Üllatav oli see, et seal on lobby-baaris ning restos erinev menüü. samuti saab paralleelselt võtta buffee. Võtsime kõik õhtuse buffee, mis maksab seal 210 per face. üsna krõbe hind jällegi, aga kui näiteks lobby-baari menüüs nii soolane kui magus kui ka kohvi kokku võtta tuleb umbes sama summa.
Buffees pakuti väga maitsvat lõhe vormi ning spagette bolognese kastmega. Mingit salatit ja mingit magusat. Ega seal eriti valida polnud, kuid see, mis oli, oli maitsev.
Kui selliseid ilusaid pühapäevi ja miks mitte ka muid nädalapäevi veel oleks, võiks isegi võibolla andeks anda, et see aasta nii nigel suvi oli!

Museum

Kuigi ma reedel täitsa haige oli ja isegi voodist eriti välja ei jäksanud tulla, sain ma laupävaks juba täitsa tegusaks. Nii läksimegi, nagu plaan oli, Rihoga tibu kolmadna kuu ünna puhul välja sööma.
Eelmine kord Vapianos käies oli tibu meiega kaasas. Seekord jäi ta aga Koosu juurde ja meie olime linnas täitsa omapäi.
Läksime sööma restoran/lounge Museum'i. Suhteliselt hiljuti avatud koht ja tahtsime minna vaatama, mida see uus koht endast kujutab.
Stiililt üsna kaasaegne või noh selline nagu neid hetkel järjest tehakse. Loungi ja resto pool on üsna samad. ei ole nii, et resto mingi hullult pidulik. isegi laudlinu polnud laudadel. Ning menüü on samuti üks.
Hinnad on üsna soolased, aga tegelikult on igal pool hinnad täitsa kõrged. teenindus oli hea. Selle kohta küll nuriseda ei saa kui ainult see, et lauda kinni pannes ütlesin, et saabume seitsme-kaheksa vahel, aga kell pool kaheksa juba helistati, et kas te ikka tulete? NO tuleme ikka, kannatust!
Toidud olid ka nagu sellises kohas oodata võiks- päris head. Üllatus oli see, et seal ka sushit pakutakse. Kuid kuna vaim oli ikka suureks praeks valmis pandud, siis piirdusime seekord vaid kahe makiga eelroaks. Pearoaks võtsime mõlemad pooltoore veisesisefilee. Kahjuks oli see aga keskelt täitsa blody. Järgmine kord võtaksin ilmselt well-done. Menüü ise oli üsna kitsas. Lihast oligi ainult see ja siis talle karree. Veel oli valikus pardirind ning mitut sorti kala.
Magustoiduks võtsin mina õunakoogi ploomijäätisega ning Riho mingi küpsise ja kreemi kihilise asjanduse. Desserdid olid väga maitsvad, siin midagi viriseda ei saa.
Veel võtsime mulle virgin Mojito, alkovaba õlle, rihole kaks õlut, cappucino ja latte. Arve kogu selle sööma peale oli ~1050. Päris korralik hind, kuid ega me ennast tagasi ka ei hoidnud.
Hetkel ongi meil plaan tähistada iga kuu tibu sünnipäeva kuskil väljas söömas käies. Kui keegi on kuskil mingis põnevas kohas käinud, siis võiks meile sellest teada anda. Praeguse seisuga on järgmise korra valikus kas mingi sushi koht või üks aasia restoran millest Maira mulle põgusalt rääkis.

beebikino vol2

nii, kuna ma eelmine kord piletitest ilma jäin, siis panin juba varakult kalendirsse kirja millal sepembri beebikino piletid müüki tulevad. Ja oh seda õnne, saingi veel paari üksiku vaba koha vahel valida ning seansile pileti ostetud.
Film oli muidugi suht koht mõttetud- the House Bunny ehk Ühikajänku. Mingi Playboy tibist, kes saab 27 ja on siis nii vana, et peab Playboy mansionist välja kolima ning kuidas ta siis maailma parandama hakkab.
Hoopis põnevam oli vaadata mis seal muidu ümberringi toimus. Ikka tõeline tittede armaada oli kohal. kes mängis kuskil põrandal, kes jooksis niisama ringi, kes sõi, kes karjus jne. Ütleme nii, et kui mul tibu paarkorda häält tõstis siis ei tundnud ma absoluutselt mingit piinlikkust.
Aga samas oli see jällegi tore vaheldus, sest ega lapsega ikka väga kinos käia ei saa. Ja ma olen suht kindel, et läheb järgmine kord jälle, mis sest et film on ilmselt nii nagu ta on ja ega seda nii kui nii eriti süvenenult vaadata ei saa.

fotomaania

Kui kõik lähevad septembris kooli, siis nüüd olen mina ka nagu kõik ja läksin ka kooli, aga seekord fotokooli!
Kirjutasin kuu alguses Eesti Fotole, et tahaksin osaleda algajate kursusel, aga kahjuks olid kõik kohad täis. Esmaspäeval aga kirjutati mulle, et kui ma veel soovin, siis vabanes koht neljapäeval algavale kursusele. Nii oligi mul juba eelmine neljapäev esimene loeng.
Väga põnev on. Tegelikult teadsin ma juba praktiliselt kõike, mida nad seal esimesel korral rääkisid, aga ikkagi on hea kui teadmisi kinnistatakse. Lisaks tuleb seal teha kodutöid, milledega ma juba usinalt algust olen teinud.
Ühesõnaga on hetkel mot laes ja äkki oskan ühel päeval veel head pilti ka teha. Vot see oleks ju küll tore!

Salsa

Eile käisime Riho, ema ja Aarega Villemsi salsa tunnis. Väga kasulik, sest nüüd oskame me veel üht tantsu, millest ennem eriti aimugi polnud. Kõige keerulisem selle tantsu juures on minu meelest rütmi tajumine. Algul võttis ikka mitu minutit aega enne kui aru sai kus on takti esimene löök ja siis selles rütmis tantisda. Tuleb välja et olen ikka tavaline põhjamaade karu kes oskab ainult karusammu tatsuda :D
Aga veits harjutamist ja juba vallutasime Rihoga kogu tantusplatsi. Ei tegelt ei old asi päris nii kuigi eks Riho oleks tahtnud veits rohkem esineda küll.

Ütleme nii, et paarist tunnist mis me seal olime (võtsime kaks tundi järjest, algajad ja kohe edasijõudndu peale), saime tantsu enda jaoks suht selgeks. Eks nüüd edaspidi on lihtsalt veel uute ja huvitavamate keerutuste õppimine ja niisama rütmi jalgadesse tantsimine.

Kui kellelgi on veel huvi Salsa tundi minna või Argeniina tangot õppida siis andke teada. Juhendaja on minu vana sõbranna, kes on ise võistlustantsijana väga kõrgesse klassi jõudnud, Peda lõpetanud ning üldse terve elu tantsuga tegelenud. Põhisamm Salsas on suhteliselt lihtne, nii et esialgse liikumise peaks küll igaüks suht kiirelt selgeks saama.

Käisime külas

Eelmine nädal läks meil suuremalt jaolt külas käimiste tähe all. Alustasime pühapäeval kui käisime vaatamas Maidu uut maja Randveres, kolmapäeval käisime külas Riinul ning neljapäeval sõitsime juba Väike-Maarjasse vanaema juurde, kus olime kuni esmaspäevani.
Maidul on täitsa suur maja ja suht mõnusas vaikses kohas. Natuke muidugi on veel tunda vanade suvilakooperatiivide hõngu, kuid küll see paari aastaga muutub. Planeering on muidugi veits raiskav. Maja on kuskil 150ruutu aga tube on ainult kolm ning köök üsna tilluke. Samas neile hetkel on seal ruumi piisavalt. Majas elavad hetkel Mait, Kaisa, kaks kassi ning vahest hüppab läbi ka kohalik rebu (rebane).
Riinu juures polnud me ikka väga tükk aega käinud. Viimati oli nende ülisuur korter veel ühetolaine, kuid nüüd oli ta juba kolmetoaliseks transformitud. Ses mõttes on küll hea korterit karbina osta, et hiljem ise tead kuidas ja kui palju tube sinna sisse paigutad.
Sasika on ka juba täitsa suur ja varsti on nende majas veel üks laps. Uskumatu on mõelda, et umbes aastapärast on minu laps ka juba peaaegu nii suur kui Saskia praegu.
Vanaema juures oli nagu vanaema juures ikka. Ega seal midagi suurt peale söömise teha pole. Seekord õnneks üle poole kilo juurde ei tulnud, kuid on olnud ka kordi kui koju jõudes selgub, et olen poolteist kilo juurde võtnud.
Highlightidena võib välja tuua vanaema ja vanaisa sünnipäeva, siis käisime emaga Rakvere uues veekeskuses ujumas. Tõesti täitsa kihvt koht. Aga ilma saunakompleksi pääsmeta pole eriti mõtet minna, sest hinna vahe ei tasu ennast ära. Ja siis tegime veel vanaemaga suvikõrvitsa kooki. Ei old suurem asi. Aga eks ta uute retseptidega ju nii ongi. Kunagi ei tea kuidas ta lõpuks kujuneb enne kui asi valma.

Päev vanaisa ja vanavanaemaga

Täna hommikul mõtlesin, et helistan linna vanaemale ja kutsun ta tibu ujumisele kaasa. Tibu on ju meile kõigile nii armas ja see oleks tore võimalus natuke koos aega veeta. Teiselpool võttis aga toru hoopis minu isa. Tuli välja, et ta on oma tunnid nii osavalt sättinud, et terve reedene päev on tal vaba. Räägikisn talle oma mõtted ära ning samuti ka seda, et pole kindel, kas kahte inimest lisaks lubatakse kaasa võtta. Peale administraatoriga vestlemist helistasin uuesti isale ning leppisime kokku, et kohtume kolmveerand üks.
Noh eks mul oli väike pabin sees ka. Mõtlesin, et nii kui nii on nagu Murphy seadus. Siiani on kõik ujumised väga ilusti läinud, aga kui täna tuleb vanaisale ja vanavanaemale näidata kui tubli tibu on, siis nii kui nii on üks nutt ja jonn. Aga õnneks oli tibu samas sõiduvees nagu ikka ja näitas ennast oma parimaist küljest. Tundus, et ta tõesti nautis seal basseinis sulistamist. Samuti tegi ta väga ilusa ja pika sukeldumise. Ja kuna ta nii rahulik täna oli, proovisin ka ise esimest korda teda ujutades kätt. Selgus, et kahekümneviie krooni eest võivad emad ise oma lapsi seal ujutamas käia.
Peale ujumist läksime kõik Kadrioru parki jalutama. Väga ilus ilm oli ja meil oli seal täitsa mõnna. Isal ja vanaemal oli kaasas ka päts saia et parte sööta, kuid kahjuks olid seal väljas sildid, mis keelasid linde toitmast. Nii me siis chillisime niisama ringi ja võtsime vahepeal pargipingil päikest. Vaatasime teisi inimesi ja ajasime lihtsalt juttu.
Vot selline tore päev oligi ja jälle jõudsime me pool kogemata koju alles kell pool viis õhtul.

Võimlemine Arcticus

Eile käisime me Arcitc Spordis võimlemas. Siiani olime me võimelnud ainult Pelgus, aga uudishimust oleme me juba ammu tahtnud teada mida ja kuidas kuskil mujal tehakse.
Tõsi, suht teist moodi oli seal. Positiivne oli see, et ruum oli suurem ja avaram, kohe kordades suurem ja titasid korraga võimlemas kordades vähem. Meie tunnis oli ainult kolm titat ning kokku võetakse ühte tundi kuni kaheksa titat. Tore oli ka see, et massaas oli hoopis teist moodi ja sai uusi võtted õppida. Mis aga ei meeldinud oli see, et õpetaja ei sümpatiseerinud mulle nii palju kui Pelgus. Ei teagi mis mulle tema juures ei meeldinud, tundus natuke selline pehmeke ja ma ei teagi. Veel ei meeldinud mulle see, et tund oli kuskil 10min lühem ja see, et puudus füüsiline osa emmedele ning sotsiaalne osa tibudele. Ning hind on Arcticus kallim kui Pelgus.
Sellele kõigele vaatamata olen ma otsustanud esialgu seal siiski edasi käia. Hetkel plaanin käia ühe korra nädalas Pelgus ja ühe korra nädalas Arcticus. Eks siis hiljem näeb mis sest teemast saab

Sony Ericsson ruulib

Tegelikult oleme me augusti kuus Rihoga omale hulga uusi "mängu asju" ostnud. Viimane neist oli 31.08 ostetud minu uus telefon Sony Ericsson W760i.
tegelikult hakkas mu vana telefon jupsima juba aasta tagasi. Aga kuna ma siis veel töötasin, ostisn omale HTC 2in1 telefoni-taskumärkmiku. Väga asjalik ja funktsionaalne. Muutis mu asjaajamise ühest küljest palju lihtsamaks, kuid kuna temaga polnud eriti mugav helistada, siis teisest küljest jälle natuke ebamugavamaks.
Koduseks jäädes vahetasin ta kohe oma vana, vahel jupsiva, Sony Ericsson K750 vastu tagasi. Kodus olles on mul alati arvuti kalender lahti kuhu üritusi kirja panna ning kodus olles pole vaja telefoniga wifi-s istuda, kuid helistada on ikkagi vaja, kuid keegi ei riidle kui vahest levi pole ja mind kohe kätte ei saa. Samas arvestasin, et hakkan vaikselt ka uut telefoni vaatama.
Nii siis läksimegi Rihoga pühapäeval poetuurile telefone näpuga katsuma. Sihikule olime võtnud Sony Ericssoni C702, kuid telefoni kätte võttes polnud ta üldsegi mugav. Funktsioonid olid küll vägevad ja põrutus ja niiskuskindel korpus samuti hea, aga kui ikka kõne vastuvõtmise nupp on kuskil väga x kohas ja väga väikese nupuna, siis andke andeks, seda telefoni ma küll ei osta. Ja väikesed olid tal tegelikult kõik nupud.
Siis aga leidis Riho riiulilt Sony Ericsson W760 ja vot see meeldis mulle kohe. Samuti olid tal paremad fuktsioonid ning ka mälukaart poole suurem kui C702-el. ja otsus oligi tehtud.
Nokiaid, LG-sid ja Samsungeid polnud meil mõtteski vaadata. Ei tea kuidas see küll nii on kujunenud, kuid kui meie perre uus telefon ostetakse, siis ikka ja jälle kipub see olem Sony Ericsson.

Ju nad on siis teistest ikka nii palju paremad :)

Meie toimetused

Oleme tibuga ühed toimetajad küll. Kohe üldse ei saa kodus püsida.
Lisaks sellele, et meil 4x nädalas trenn on, otsin ma kuidagi mitte tahtlikult alati veel asjaajamisi. Kui tavaliselt lahkume kodunt pool kaksteist, siis ega enne kolme ikka koju ei jõua. Täna aga tulime lausa kell 18 ja võimlema vabsee ei jõudndu.
Mis me siis tegime:
kõigepealt alustasime oma tuuri K-projektist. Läksime sinna ja ühinesime teistega lõunalauas. Lisaks jutustamisele viisin neile ka tomateid ja tüdrukud said tibuga mängida.
Seejärel läksime Foorumi keskusesse. Mitte shoppama, aga tibule ja endale uut passi tegema. Nimelt asub seal nüüd Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Harju osakond.
Tegelikult ei pea enne 15 eluaastat omama muud dokumenti kui sünnitunnistus, kuid kuna mul niikuinii plaan millalgi tibuga reisile minna, siis parem need asjad juba varakult korda ajada.
Siis helistasin ma oma linna vanaemale ja küsisin, et kas ta on kodus. Mõtlesin, et läheks käiks tema juurest ka läbi ja ajaks veits juttu. Väikesest lobisemiset kujunes kahe ja poole tunnine teejoomine.
Teel koju põikasime veel Rocca al Mare keskusest läbi. ostsime veits süüa, külastasime kohvipoodi ja uudistasime astelpaju loodustooteid.
Koju jõudes on tibu tavaliselt suht väsinud ja põõnab mõned tunnid vankris magada. Mis jätab mul natkue aega ka koduseid toimetusi teha.
Seega on meil ikka suht sisutihedad päevad, aga mulle meeldib kui kodust väja saab ja tundub, et ka tibule tegusad päevad sobivad