Tibul jäi pidu vahele

Eile oli Hellu sünnipäeva pidu. Kuna Kirke-Liis juba teada-tuntud peoloom on, siis olin loomulikult arvestanud, et võtame ta sinna kaasa. Siis aga, sama päeva hommikul, hakkas mulle väike kahtlus hinge pugema. Võibolla ikka ei ole hea koht kuhu laps kaasa võtta. Eelmine päev sain hellult veel täpsustusi, et tegemist on suhteliselt väikese kohaga ning suure rahva hulga ja valju muusikaga. Samas minemata ka ei tahtnud jätta.
Lõpuks helistasin emale, et äkki ta saab tulla last vaatama, sest ta pidi nii kui nii pühapäeval Tallinna tulema. Kahjuks olid temal aga plaanid juba tehtud. Mõtelsin, et proovin siis oma vanaemaga rääkida. Peoni oli jäänud kuskil seitse tundi ja vanaema elab Väike-Maarjas. Tundus suht mõttetu üritus, aga nagu öeldakse- lootus sureb viimasena! Ka vanaemal olid loomulikult plaanid juba paigas ning lisaks on temal hulga keerulisem linna saada, sest esiteks peab ta seiklema bussidega ning teiseks ei tule bussi Väike-Maarjast otse Tallinna.
Mõtlesin siis, et mis seal ikka. Pole seal nii hullu midagi. Paneme talle klapid pähe ja kui pidu juba väga suure hoo sisse saab, siis tuleme koju. Mis aga juhtus, oli see, et suht ruttu helistas vanaema mulle tagasi ning teatas, et tema hakkab nüüd paari tunni pärast ikkagi tulema. Nimelt oli ta teada saanud, et üks tema tuttav on just Väike-Maarjas ja hakkab varsti Tallinna sõitma.
Oi kus mul läks meel rõõmsaks. No olgu, Kirke-Liis jätab küll ühe peo vahele :), aga see on ju esimene kord kui me peale tibu sündi saame Rihoga kahekesi minna üritusele! Varem oleme käinud poissmeeste ja tüdrukute õhtul, aga siis me ei olnud ju koos. Mul tuli kohe eriline ärevus sisse.
Peol võtsin ma pool klaasi šampust ja sellest piisas mulle terveks õhtuks. tegelt poleks sedagi vaja olnud, aga noh sünnipäevalapsega oli vaja ju kokku ka lüüa. Inimesi oli lõpuks tõesti üsna palju ja mõnna oli see, et kohal oli ikka meie vana seltskond kellega alati koos istutud ja igast asju tehtud.
Ka tibu oli loomulikult hea laps olnud ning oma vanavanaemaga toreda õhtu veetnud. Meie saime aga natukene vabamalt võtta ja lihtsalt teineteise ja sõprade seltskonda nautida. Tore õhtu kõigile!

Tulevane šhopahoolik

Juba praegu on näha, et Kirke-Liisist saab tulevikus ikka tõeline naine.
Päeva alustame kerge söögiga, seejärel mõned harjutsed ja venitused, siis beauty-sleep, seejärel ujumine ning siis ŠHOPPAMAAAAA. Tänane šhoping kestis meil näiteks 6 tundi ning tibu oli kogu aja suhteliselt rahuloleva näoga. Vahepeal kui minu ema omale riideid selga proovis, tegime meie omale kõrval riietuskabiinis söögipausi ning päev jätkus samas vaimus.
Kodunt lahkusime kell 12.15 ja tagasi jõudsime kell 21 ning ei saaks öelda, et tibul selle vastu midagi oleks olnud. Pigem oli ta veel parem laps kui siis, kui terve päev kods olla!

Nagu kala vees

Kirke-Liis käis täna juba neljandat korda ujumas. Kui varem ta ei viitsinud eriti kaasa liigutada ning tahtis, et teda lihtsalt ujutada, siis nüüd on ta juba ka ise veidike asjale pihta hakanud saama. Jama on ainult see, et praegu ta kas ei liiguta end üldse või sahmib nii, et paneb või ujutaja käest plehku. No kaksik nagu kaksik ikka :) Aga mis tal juba algusest peale on ilusti väja tulnud on sukeldumine. Täna sukeldus ta lausa kaks korda ning selle viimase sain ma isegi oma telefoniga filmile.

Kirke-Liisi esimene kino

No nii, täna tegime me Kirke-Liisiga siis sellise triki, et läksime Kosmosesse kinno.
Tegelikult mõtlesin ma seda salaja juba siis, kui Riinaga Sexi ja Linna vaatamas käisime, aga kuna ma pole varem kinos emasid nii väikestega näinud, siis ei julenud eriti edasi mõelda.
Täna siis aga peale võimlemist, kui tibul oli kõht täis söödud, läksime Kosmosesse luurele. Võimlemine lõppes 14.30 ja kell kolm hakkaski üks komöödia. Kuna pilet Kosmoses on 25krooni, siis mõtlesin, et selle raha eest võib ju proovida. Igaks juhuks olin kodunt ka tibule heli summutavad kõrvaklapid kaasa võtnud.
Pileti müüja ja kontrolör olid väga sõbralikud. sain hea istekoha, kohe väljapääsu kõrval suure vahekäigu taga, kontrolör lasi meid suurest liuguksest sisse, sest tibu turvahäll oli ratastel.
Film ise oli muidugi täiesti mõttetu. Uue ajastu Leslie Nielseni stiilis komöödia "Maxwell Smart- agent 86". Samuti väga vale film lapsega vaata minemiseks (kui arvestada, et tibu võiks terve filmi magada). sest kuna tegemist oli action komöödia-paroodiaga, siis oli seal ikka väga palju plahvatusi, tulistamisi ja muid äkilisi mürarikkaid tseene. Vaatamata klappidele tibu siiski paar korda natuke võpatas. Loodan, et talle sellega nüüd väga liiga ei teinud. Samas on mul hea meel, et me ikkagi läksime, sest nüüd ma tean, et temaga on võimalik kinos käia ja oma suva järgi filme valida ja me ei pea ainult leppima beebikino filmivalikuga.
Minu jaoks oli tänane kinos käik suur samm edasi, mis andis jälle natuke hingamisruumi juurde. Kes ütles, et lapsed panevad vanemad kinni?!? Muidugi mitmuses on nendega ilmselt juba kordades raskem kõike oma tahte järgi korraldada. Aga senikaua ei näe ma küll põhjust pabistamiseks :P

Trennivaba päev

Kolmapäev on tibul vaba päev. Esmaspäeval ja reedel käib ta ujumas ning teisipäev ja neljapäev võimlemas. Kohe selline harjumatu tunne oli täna. Polnud mingit otsest kohustust teatud ajaks kuhugi minna. Ei teadnutki algul mida kohe teha.
Lõouks otsustasin päeva ikkagi mitte päris maha magada ning läksime vabaõhumuuseumi juurde jalutama. Mõtlesin, et teen kohe eriti pika ringi. Et kui tibul täna trenni ei ole, siis teeb hoopis emme trenni.
Mõeldud tehtud. Väga mõnus ring oli. Pikkuselt naca üle 7km või noh ütleme, et 7km. Kilokaloreid põletasin selle kõndimise peale 350kcal, mis on tegelikult ju ainult positiivne. Tegelikult oli peale kõndimist enesetunne niivõrd hea, et võibolla hakkamegi kolmapäeviti seal seda ringi tegema. Nii saab emme ka ennast lõpuks vormi!
Mõnna, mõnna, mõnna!

Sex and the City- the Movie

ohohoo, mul oleks eile nagu jõulud tulnud. Nimelt sain ma kodunt loa minna kinno!!!
See oli minu esimene kinoskäik peale Kirke-Liisi sündi. Kinno kutsus mind Riho õde Riina, seega oli võibolla ka Riho meelsamini nõus last hoidma kui ma oleks lihtsalt ise öeld, et vot nüüd ma lähen ja kõik :)
Filmiks oli muidugi naistekate naistekas- Sex and the City. Kinoks oli kino Kosmos. See on ikka hullumeelne, milline on piletihindade vahe. Me maksime kinopileti eest 25 krooni! Aga rahvast oli ka murdu. Kosmose suurest saalis olid pooled istekohad võetud.
Film oli muidugi suht sama mis serliaal, aga ega ma ka ei oodanudki midagi teist. ma oleks ilmselt lausa veidike pettunud olnud, kui film midagi teist oleks olnud. Seega mulle meeldis. Natuke nagu jäi mulje et peategelane proua Parker oleks veidike enne filmimist käsikirja muutnud, sest kõigil teistel tuli läbi teha üks mingi piinlik tseen. Tema piinlikuimaks tseeniks jäi see kui mr.Big laulatusele ei ilmunud, kuid see oligi ju filmi osa. Seda ei saa võrrelda Samantha ülepükste rippuva kõhukese, Charlotte õnnetuse ja Miranda tegemata tööga :P Ei tahtnud hetkel ropuks minna :P:P
Igastahes olen ma väga rahul, et sain üle tüki aja kinno minna, sest mulle tõesti meeldib kinos käia!

Liina ja Priidu pulm

Laupäeval oli siis see päev kui meie kaks väga head sõpra abiellusid. Priit on olnud ülikooli ajal Rihole väga hea sõber ja reisikaaslane ning Liina jällegi minule. Priit kutsus Riho tööle Webmedaisse ja mina jälle Liina K-Projekti. Samuti oleme BESTiga igast asju koos teinud. Lisaks kõigele jagasime lausa poolteist aastat neljakesi Sütiste teel korterit.
Pulm ise oli nii öelda kahes jaos. esimene oli registreerimine Ammande villas ning teine osa oli pidau Uueda turismitalus. Ammande villas toimus kõik väga pidulikus võtmes. Enne registreerimist pakuti külalistele stiilseid alkoholivabu kokteile ning peale registreerimist trühvleid ning muidugi šampanjat. tseremoonia toimus vabas õhus ja kõik oli väga ilus. peale Ammandet läks pulmarong läbi Endla teatri parklast, kus Liina saatis õhupallidega ära oma neiupõlevnime, ning lõpuks Uuedale. Seal saime kätte oma toad ning pidu jätkus suures telgis. Telgis jagati ka ära ülesanded ning esimest korda elus sain ka mina pulmas keegi tähtis nina olla- nimelt olin mina see kes alati peale võtmist pidi kella ütlema :)
Rahvast oli ikka väga palju. kuulsin kuskilt, et pulma oli kutsutud 140 külalist. Samas tundsin ma peaaegu kõiki. Söögid oli väga head, bänd oli väga hea, ainus mis hea ei olnud, oli ilm. Avavalss tehti lausvihmas. Telk kattis vaid lauad ja istekohad, tantsuplats asus lageda taeva all. Kell 23 kolis pulm majja. Seal lõigati lahti tort nind mängiti maha pruudipärg.
Kirke-Liis pidas kogu möllule väga vapralt vastu. Kõik imestasid kui vaikne laps meil on :) Rõngaslinaga mul süles olles, tegime kolmekesi isegi mõned tantsud (mina, tibu ja Riho). Kahe-kolme vahel läksime kõik koos tuttu- tätisa pere värk kohe. Meiega olid samas toas ka Mait ja Kaisa, kuid tibu oli ka öösel ülimalt tubli ning lasi meil kõigil ilusti välja puhata.
Hommikul kõigiga hüvasti jättes, andis Liina meile veel ka väikese lillekimbu kaasa, mille ta oma lillekaunistustest oli teinud. Ja ega rohkemat polegi. Ootame muljeid kuidas Liina uue seisuse ja uue nimega
kohaneda on jõudnud.



Rohkem pilte vaata siit

Kirke-Liis kahe kuune- Vapiano

Eile sai Kirke-Liis kahe kuuseks. Läksime selle puhul Rihoga õhtul linnapeale litutama. Mõtlesime, et läheks sööks kuskil huvitavas kohas, kuhu pole veel sattunud. Otsustasime minna kõikide lemmikkohta Vapianosse.
Esimene mulje oli tõesti et „oi kui lahe koht“. Aga peale seda, kui Riho oli 20min järjekorras seisnud, et meile pasta lauda tuua, ei tundunud ta midagi enam nii lahe koht. Kogu see aeg, mil oleksime tahtnud teineteisega juttu ajada, passis üks lapsega laua taga ja teine püstijalu sabas. Magustoidu peale me enam mitte ei mõelnudki. See eest käisime teel koju Selverist läbi ja ostime Tosca koogi ning hiljem tegin ma sellele veel vaniljekastet ka. Nii et suu me ikka magusaks saime.
Segavaks faktoriks Vapianos oli ka see, et tibu ennast kuidagi nii rahutult seal bistroos üleval pidas. Ei teagi mis värk oli, aga igatahes natuke jonni maiguline see tundus. Kuid täna hommikul üllatas ta mind see-eest täie raha eest. Esimest korda hakkas ta toolis istudes oma rippuvaid mänguasju uurima. Ja paaril korral lõi isegi palli, kuigi ma ei tea kas meelega või kogemata.
Õhtul tulid meile külla Anni ja Peeter. Minu vanad klassikaaslased. Kahjuks polnud ka täna tibu just kõige seltsivam. Algul küll püüdis veidike leplikku nägu teha, aga suht kiirelt sai ikkagi jonn võitu. Õnneks on mul selline häda-abivahend nagu kandmissall. Üldiselt on nii, et kui kuidagi ei saa, siis salli sees jääb ta ikka rahulikuks ja tihtilugu lausa magama.
Tagasivaadates on tibu see kuu ikka tublilt kasvanud. Hommikul tahtsin panna talle nr 62 sipukad jalga, aga võta näpust, juba väikesed. Veel oleme see kuu tublilt trenni teinud- 5x võimlemas ja 2x ujumas käinud ning see on alles algus. Hetkel on mul plaan käiagi temaga 2x nädalas võimlemas ja 2x nädalas ujumas.
Siis on ta see kuu vaikselt koogama ja naeratama hakanud. Süda läheb kohe nii härdaks kui väikegi muie tibu näole tuleb. Ja kui natukenegi häälitsus koogamise moodi on, siis oleme me Rihoga kohe platsis ning püüame temaga igast ilmajutte kokku rääkida. Ning lõpetuseks on muidugi Kirke-Liis see kuu igasugustel üritustel emme ja issiga kaasas käinud.



PS! jutt käib ikka 20. ja 21. kuupäevast!

Kultuurne nädalavahetus

See nädalavahetus oli tõeline kultuurielamus. Kolm üritust kolmel järjestikkusel õhtul ja kõik täpselt kümnesse või enamgi veel!


„Muusa puudutus“

Reede õhtul käisime Laura kontserdil „Muusa puudutus“. Tegelikult oli see Laura, Taffenau ja Sergio Bastase kontsert. Üritus toimus Laulasmaa SPA kõrval mändide all mere kaldal. Väga mõnus bossanaova rütmiline rahulik ja kultuurne kontsert oli. Ei olnud mingeid laaberdajaid, vaid inimesed istusid terrassil, limpsisid veini või nautisid niisama sumedat suveõhtut. Muusika oli täpselt selline, milline ei ole veel ühelgi minu käidud kontserdil olnud. Just nii hea feeling oli, et tekkis tahtmine osta esinejate plaat ja seda teinekordki kodus veel kuulata!


„Ühes teises Eesti linnas“

Laupäeval läksime Viljandi Riho ema juurde. Viljandis on ka Ugala teater, kus iga suvi etendatakse ka mingit vabaõhuetendust. See suvi on neil repertuaaris komöödia „Ühes teises Eesti linnas“. Oleme juba ammu aru saanud, et ega Ugala näidentitega eriti mööda panna ei saa. Meie, sellise lihtsama žandri aramastajad, oleme alati Ugalast just meile meelepärast teatrielamuse saanud. Ka seekordne teatriskäik läks täpselt kümnesse. Selline kerge, lõbus situatsioonikomöödia. Ja ei olnud mingit pingutatust nagu „Publikule keelatud“, vaid tõesti muie tekib iseenesest näole ja naljade pärast ei pea ka eriti piinlikkust tundma.


Ruja rockooper

Vot sellist asja polnud ma küll varem näinud. Nimelt olid meil piletid pühapäevaks Vanemuise vabaõhulaval etenduvale Ruja rockooperile. Fantastiline ..... ma ei teagi kuidas seda nimetada ...teater, kontsert, kino. Sisuks oli ansambel Ruja lugu. Alates sellest kui saadi Kultuurikomisjonilt luba alustada oma eksisteerimist bändina kuni Alendri õnnetu hukkumiseni Estonial. Lisaks näitlemisele esitati 20 Ruja lugu läbi aegade, millede esitajateks olid väga tublid Eesti näitlejad (üheks nendeks, nimelt Alendri osatäitjaks, oli muideks minu paralleelklassivend Rakvere Gümnaasiumist, Sergo Vares). Lavale oli ehitatud kolm tuba ja dušširuum, millede vahel tegelaskujud jooksid. Kuid eriti ägetaks tegi lavastuse see, et kogu näidendit filmiti laivis ja näidati lava kohal suurel ekraanil. Kuid ei filmitud mitte suurt plaani, vaid erinevate nurkade alt ja erinevate kaameratega (kokku vist nelja kaameraga). Väga hea režisööri töö! Lisaks oli vahele miksitud lõike salvestistest originaal Ruja liikmetega. Väga naljakas oli vaadata kuidas noor Reet Linna ja noor Vahur Kersna üritasid proffesionaalset interviuud teha.
Ma olen ikka veel hämmingus, et selline lavastus suudeti valmis teha. Kui kunagi ka sellest DVD tehtakse, siis suht kindlasti leiaks ta ka koha minu riiulil!

Beebikino- my ass

Oi mul oli kõva plaan minna täna Kirke-Liisiga beebikinno. Mõtlesin, et ostan õhtul netist pileti ära, siis ei pea kinos järjekorras seisma. Sain ma ikka küll seda piletit ostetud. Kogu saal oli välja müüdud. Täielik pettumus. Ma ei tea, kui sellel üritusel nii palju inimesi on, siis miks nad seda siis ainult kord kuus korraldavad?!? Nüüd peangi septembrit ootama. Ning lisaks kõigele ei tea ju mis iba filmi nad võibolla järgmine kord näitavad.
Filmivalik beebikinos on minu jaoks täiesti arusaamatu. Seansid on jaotatud kahte vanuserühma- üks seanss on beebidega kuni 9kuud ja teine siis vanemad kui 9 kuud. Ja mõlemal seansil on üks ja sama mingi multa vms. No olgem ausad, sellel poole aastasel on ikka suht suva kas seal kinolinal jookseb multa või naistekas või perefilm vms. Ma saan aru, et üle 9kuuste seansil peaks jooksma juba midagi lastele, aga nooremate seansil tulevad emad kinno ikka enda pärast. Miks ei võiks siis näidata midagi mis ikka naistele peale läheb. Minu meelest oleks augusti beebikino nooremate seansil võinud Wall-E filmi asemel olla hoopis Mamma Mia või Sex and the City. Samas kui nii kui nii on saalid välja müüdud, ega siis ei viitsi ilmselt CocaCola Plaza hakata kahe erineva filmiga jändama. Kuigi minu tõlgendus sellele väljamüüdud saalile on see, et lapsega kodus olles otsid igasugust väljundit, et rutiinist pääseda. Seega võib ju filmivaliku osas lihtsalt silma kinni pigistada.
Nii, sain nüüd ennast natuke välja elatud. Suht samasisulise kirja saatsin ka CocaCola Plazasse. Eks siis näis, mis filmi nad septembri beebikinos näitavad. Kuigi ilmselt ei viitsi nad midagi ette võtta.

Sulla-mulla

Täna käis tibu esimest korda basseinis ujumas. Ma nii ootasin seda, et näha kuidas talle veemõnud meeldivad. Vanniga on nii, et vahest talle meeldib, aga vahest on täitsa rahutu. Tundub, et basseinis sulistamine läks talle täitsa hästi peale. Muidugi see füsioterapeut, kes teda ujutas oli ise väga rahulik ja meeldiv inimene, eks see ka mõjutas last positiivselt. Ainus, mis tibule ei meeldinud oli selili ujumine. Sukeldumist me ka esimene kord ei teinud.Võtame kõike aegamööda, ikka nii, et lapsel hea oleks.
Mõtlesin, et hakkan 2x nädalas ujumas käima ja 2x nädalas võimlemas. Tundub täitsa mõistlik kava, saab ikka koduseinte vahelt välja ka.
Kui me teist korda võimlema läksime, oli tibu juba täitsa asjaline võrreldes esimese korraga. Järgmine ujumine on meil juba reedel, kes teab, võibolla saame siis ka juba selili ujumisega hakkama.

Võimlemine Pelgus vol2

Täna käisime Kirke-Liisiga teistkorda võimlemas. Oma eelmises kirjutises selle kohta olin ma suhteliselt pessimistlik. Siiski olin otsustanud, et käin vähemalt paar korda ikkagi edasi. Peale tänast tundi olen ma ülimalt rahul, et otsustain ikkagi uuesti minna. Tuleb välja, et iga kord on erinevad harjutused ja erinev kava. Tänaste ülesannetega tulime me juba palju paremini toime.Tunnetasin last palju paremini ning ka ise olin endas kindlam. Ainult ühte asja ei julenud kaasa teha, mis oli jalast kinni hoides pea alaspidi raputamine. Muidu olime aga täitsa tublid. Kirke-Liis küll alguses natuke nuttis ja oli rahutu, aga kui ma juba massaasi olin hakanud tegema rahunes ta üsna ilusti. Kui ma tänasesse tundi tegelt eriti minna ei viitsinud ning kerge skepstisega suhtusin, siis järgmist tundi ootan juba suure huviga.

Kodune kino

Meile on alati meeldinud kodus õhtuti kinofilme vaadata. Ja kogu aktsioon peab olema võimalikult lähedane kinoelamusele. Kui me korteris elasime, siis panime sellepärast akendele ekstra täispimendavad rulood. Heli jaoks on Riho organiseerinud eraldi süsteemi, et ikka 5.1 heli võimalikult hästi kostaks. Nüüd aga kui meil väike tibu majas on, ei saa ju seda heli enam nii kõvasti kuulata. Aga nutikad vanemad nagu me oleme, leidsime selle jaoks poest titade kõrvaklapid. Kui me need talle pähe panime, siis ausalt öeldes hakkas mul tast natuke hale, aga tegelikult ma usun, et ta oli nendega suht rahul. Või siis oli ta lihtsalt hea teeskleja!

Alumnidega loomaaias

Pühapäeval toimus BESTi alumnide iga-aastane loomaaiakülastus. Üritus on mõeldud koos peredega ning esimest korda saime meie ka Rihoga tähtsa näo pähe teha, sest meil on ka nüüd tita ja oleme ka nagu päris perekond.
Kõik oli väga mõnus. Inimesed kellega koos olime on ju meie ammused tuttavad ja sõbrad. Loomaaed on väga ilusaks tehtud ja ehitustööd loomade paremate elamistingimuste nimel muudkui käivad. Samuti oli meil tellitud giid. Hästi asjalik tüdruk oli. Ükskõik mis looma puuri juures me ka ei peatunud, koguaeg teadis ta igast asju nende kohta rääkida. Väga, väga hea ekskursioon oli. Ise niisama loomaaias ringikäia on ka hea, aga sellise giidiga ikka täitsa super. Mõnus ja tore üritus oli!

K-Projekti suveteater

Sellel neljapäeval toimus K-Projekti igaaastane suveteater. Nagu ka eelmine aasta, oli etendus valitud Vana Baskini teatri repertuaarist. Tükiks oli komöödia „Publikule keelatud”.
Ütleme nii, et see üritus ei jätnud kahjuks erilist muljet. Enne teatrit oli väike piknik kus siis pakuti voki roogasid ja kuuma jooki. Inimesi oli kohal üks jagu, kuid oma töötajaid nagu eriti ei näinud. Oli igast tellijaid ja ametnikke, aga ei ole nii suur jutupaunik, et nendega kohe teab mis teema üles võtta. Aga kui see pre-party oli veel midagi, siis etendus küll minu meelest mingit kriitikat ei kannatanud. Tõesti, kui juba etendusele selline nimi on pandud nagu „Publikule keelatud”, siis peab ikka natuke totu olema kui sa seda ikka vaatama tahad minna. Võibolla olen hetkel liiga kriitiline, aga vähemalt „Publikule mitte soovitatav” oleks võinud ta küll vabalt olla. Ei olnud seal mingit nalja ja näitlejad olid ikka sama maneeriga, mis kõigis eelmistes näidendites. Tundus, nagu enamus dialooge oli välja mõeldud lihtsalt aja täiteks.
Väga targalt tegid Liina, Piret ja Kaja, kes vaheajal hoopis Baby Backi läksid. Meie kolm vaprat- mina, Riho ja Kirke-Liis sundisime ennast ikka lõpuni olema, aga ega mingit naudingut sellest küll ei saanud. Õhtu parim osa oligi see, kui peale üritust samuti Baby Backis teistega ühinesime ning suure ja maitsva pizza võtsime!

Võimlemine Pelgus

Kuna mul endal pole lastega kuni Kirke-Liisini eriti mingied kokkupuuteid olnu, siis tunnen, et ei oska eriti oma lapsega mängida ja loominguliselt tegeleda. Mõtlesin, et võiksin minna temaga kuhugi võimlema. Siis peaks teada saama igast harjutusi, mida oma lapsega teha ja üldse kuidas mängulisemalt suhelda.
Kuna aga on august, siis on enamus kohad hetkel puhkusel. Peale mõningast otsimist leidsin siiski, et Pelgulinna sünnitusmajas toimuvad tunnid ka suvel. Võimlemine toimub seal kolmes erinevas vanuserühmas. Kuigi osalesime 1-3 kuuliste tunnis, olime me siiski kõige nooremad. Lisaks olime me ainsana esimest korda. Seda kõike arvestades, on vist suht-koht loomulik, et me millegagi seal eirit hakkama ei saanud.
Kõigepealt kooriti lastel kõik riided ning ka mähkmed seljast. Siis hakkasime vaikselt massaasi tegema. No mina ei saanud aru milliseid punkte kuidas vajutada. Instruktor tegi küll kellegi lapsega kõike kaasa, aga kogu asi käis väga kiirelt ja kui sa ikka pole varem seda teinud, siis ei ole nendest suulistest juhtnööridest eriti kasu. Peale massaasi panime tited riidesse tagasi ning hakkasime igast harjutusi tegema. Minu meelest olid need nii ohtlikud, et ma tõesti ei julenud pooltel juhtudel kaasa teha. Arvan, et kui juhendaja oleks minu juures olnud, oleksin ma kindlasti saanud rohkem kaasa teha, aga üksinda oli küll tunne, et laps võib iga hetk mul kuskilt jalgade pealt alla kukkuda või ma ei tea mida.
Peale vigurvõimlemist tegime ühe rühma tantsu. Vot see oli alles esimene jõukohane asi minule. Kahju ainult, et see kogu tunni kõige viimane asi oli. Kui tants läbi sai hakkasid kõik seal vaikselt tittedele rinda andma. Ega ma ka siis pikalt ringi ei vahtinud vaid püüdsin ikka teiste moodi olla, kuigi söögi aeg veel käes ei olnud.
Ütleme, et mulle eriti ei meeldinud see võimlemine seal, kuid ma pole veel alla andnud. Proovin mõned korrad veel käia, äkki hakkab asi rohkem käppa. Kindlasti tahan sügisel mõnes teises kohas ka ära käia. Siis on hea võrrelda. Kuskil hakkame me igal juhul midagi tegema, ei saa ju terveks talveks koju manduma jääda!!!

Käe- ja jalajäljed

Kõik teavad, et väikesed titad kasvavad imekiirelt. Ja siis püüavad vanemad ja vanavanemad ja onud ja täidid teha hästi palju pilte ja filme ja muud, et jäädvustada kui väike üks või teine inimesehakatis mingis eluetapis oli.
Lisaks pildi tegemisele tahtsime me jäädvustada Kirke-Liisi käe ja jalajäljed kipsi. Võibolla me ise polekski selle peale tulnud, aga kuna kipsi kinkis meile minu ema Hollandi tuttavad, siis ei saanud ju seda enam tegemata ka jätta.
Ütleme nii, et ega see kipsiga mökerdamine nüüd kõige lihtsam tegevus ei ole. Esimene raskus millega me silmitsesime oli see, et segu lihtsalt kõvastus enne jälje jätmist kausis ära. Täitsa häbi lugu. Ma saan aru, et Riho ei tea, kui kiiresti mingi segu kivistub, aga mina olen ometi ju ehitusmateralide labori läbi teinud. Vot nii palju siis seda koolitarkust mul ongi!!!
Selline oli siis meie esimene katse jälgi teha.
Kuna aga meil ei ole kombeks kord juba alustatud tegevusi pooleli jätta, siis otsustasime, et Riho toob ehituspoest uue kipsi ja nui neljaks teeme me need jäljed ära.
Võttis aega, mis ta võttis, aga umbes nädala pärast oli meil kott kipsi laual. Ja hakkasimegi otsast peale. Seekord suutisme ennast natuke kiiremini liigutada ja saime isegi tibu jalad juba kaussi susata, kuid ega sealt nüüd mingit loetavat jäge küll järgi ei jäänud. Egas midagi, uus segu valmis ja katse kolm. Noh hakkas juba midagi nagu nendest plätserdustest aru saama, aga midagi ilusat seal ka ei olnud. Kuna aga lapsel sellest jurast juba täitsa siiber oli ja ta suht- koht täiest kõrist röökis, mõtlesime Rihoga selle kipsinduse lõpetatuks lugeda.
Kuigi jägedest eriti asja ei saanud, tegime vähemalt protseduurist mõningaid pilte, mis enam- vähem välja tulid!









PS! jäjed on tehtud 23.07.2008

Kadi tüdrukute õhtu

Sellel suvel on meid Rihoga juba kahte pulma kutsutud. Esimene on Kadi ja Gansu pulmad ja teised Liina ja Priidu pulmad. Nagu pulmadele kohane, tuleb eelnevalt korraldada üks korralik vallaliste õhtu. Sellel laupäeval oligi plaanitud tüdrukute õhtu Kadile.
Pulmad ja kõik sellega seonduv on ju nii lahe. Loomulikult tahtsin ka mina kõigest sellest actionist osa võtta, aga kuidas sa seda teed kui sul on pisike viie nädalane tibu kodus. Samal ajal toimus poissmeeste õhtu ju Kristjanile, mis tähendas, et ka Riho oli kodust ära.
Ega siis polnudki muud kui telefon kätte ja„halloo, tere vanaema...”
No eks see oli paras katsumus meile kõigile. Esiteks mulle, olla terve õhtu tibust eemal ja muidugi ka minu vanaemale ja emale, sest viimasest titest (minust) on ju juba 25 aastat möödas. Jah, ema ja vanaema tulid koos, sest eks ikka kaks pead on kaks pead ja neli kätt on neli kätt.
Tüdrukute päev hakkas tegelikult juba kell 11 hommikul. Kõigepealt läksime me Nõmme seiklusparki kus Kadi pidi läbima suhteliselt keerulise takistusteraja. Seejärel oli meil seal samas Nõmme basseinides piknik. Piknikul alustati juba kerge alkoholi ja isiklike küsimustega Gansust. Kuna mina aga alkoholi nii kui nii hetkel ei joo, siis läksin sinna autoga. Ja kui ma juba otsustasin autoga minna, siis võtsin ka Kirke-Liisi kaasa.
Peale piknkiu suunduti edasi kesklinna kus toimus veel Kadiga igast asju ning spa. Sinna meie Kirke-Liisiga juba enam ei länud.
Kuid samas ega me ka kehvemat päeva omale polnud plaaninud. Kella kolmeks läksime me juba minu emaga Villemsi ja Simoni juurde. Katil oli 19 juuli sünnipäev ning kuna nad just ka Inglismaalt Eestisse kolisid, siis oli ka põhjust soolaleivale minna. Seal lendas aeg tõsiselt kiiresti. Ma ei tea kust otsast seda juttu nii palju meil tuleb, aga kui uuesti kella vaatasime näitas see juba kuus. Kuna mina aga tahtsin kella üheksaks õhtul linna minna, et uuesti tüdrukute üritusega liituda, hakkasime ka Villemsi juurest juba koju sättima.
Kodus andsin veel viimased instruktsioonid emale ja vanaemale ning juba ma linna lendasin. Oi kui ammu oli see viimati kui ma ennast niimoodi üles lõin. Õhtu oli plaanis kuskil klubis lõpetada. Ma olin ikka täitsa erutatud kohe. Samas oli väga kurb tunne kodust ära minna ja laps sinna maha jätta. Ega me ei osanud ju keegi ette aimata kuidas tibu ennast õhtul plaanib üleval pidada. Eriti veel, et üks söögikord tuli asendada kunsttoiduga. Aga kõik laabus üliilusti- laps oli olnud väga rahulik ja kõigil oli väga mõnus.
Meie õhtu aga algas kell üheksa Stereos, kus me võtsime esimesed kokteilid ja õhtusöögi. Sealt edasi suundusime Valli baari, kus oli ette nähtud igale ühele üks Millimallikas. Õnneks olin ma autoga, mis tähendas et sellest õudusest ma pääsesin. See on ikka tõsiselt tuline jook. Valli baarist Prive-sse suundudes jooksime me kogematta kokku poistega. Õnneks oli Gans juba kuskile baari sisse läinud, nii et pruutpaar teineteist ei näinud. Prive’s oli hip-hop õhtu, mis mulle teadagi väga hästi peale läheb. Lisaks heale mussile tegi meie olemise lahedaks ka varem kinni pandud laud. Maha istudes toodi kohe säraküünlaga kaunistatud liitrine rumm, coca-colad, ananassi mahl, sidruni ja laimi viilud ning jääkuubikud.
Ütlen ausalt mul pole ammu klubis nii mõnus olnud ja ma polnud ikka väga ammu nii palju tantsinud kui too õhtu. Ma tegelt mõtlesin juba et ma olen klubidest välja kasvanud, aga tundub, et kui ikka hea muusika mängib eks siis ikka jalg tatsub ka!
Koju läksime me Rihoga koos. Tuli mulle tublilt Prive ukse taha järgi ning koos siis komberdasime autojuurde. PS! Poisid pidutsesid Hollywoodis. Mina jäin õhtuga ikka väga rahule ja usun et ka Kadil on ühtteist mida tulevikus meenutada!

Kirke-Liis 1 kuune

Pühapäeval oli Kirke-Liisi 1 kuu sünnipäev. Uskumatu, et ta juba nii suur on, kuid samas on ka tunne, et sünnitusest on suht kaua aega juba möödas.
Sünnipäeva õigel päeval olime me Viljandis. Kuna Riho emal oli mõni aeg tagasi jalaga väike õnnetus, siis nüüd oli nii, et enamuse ajast oli tibu vanaema Tiina süles. Veel käisid meid vaatamas vanaisa Tiit ja onu Rauno. Hetkel kui maal on igast palju asju teha, siis on Rauno enamuse ajast Tiiduga. Veel käis mitu korda titat vaatamas tädi Raili. Esmaspäeval oli lausa nii, et Raili pidi meil kolm korda külas käima. Kahel esimesel korral me titaga lihtsalt puht juhuslikult põõnasime magada. Kolmanda korraga oligi nii, et Tiina siis helistas Railile, et tule nüüd, tibu on üleval 
Esmaspäeva õhtul läksime veel Väike-Maarjasse minu vanaema ja vanaisa juurde. Samuti jõudis samal õhtul Hollandist tagasi minu ema. Enne Hollandit oli mu ema käinud Horvaatias ja Ungaris. Ungarist oli ta ostnud Kirke-Liisile ilusad bodyd, hommikumantli ja tudukombe. Ajaks mil jutud Väike-Maarjas räägitud said oli kell juba suht palju ning otsustasime Rihoga Tallinnasse tagasi tulla alles teisipäeva hommikul.
Ütleks nii, et suhteliselt pikk reis oli. Alustasime reede hommikul K-Projekti suvepäevadega Haanjas ja lõpetasime teisipäeva hommikul Väike-Maarjas. Kuna aga meie Rihoga niivõrd tublid inimesed oleme, siis on ju loomulik, et meie väike Kirke-Liis samuti väga tubli tita on ning terve selle ringreisi väga vapralt vastu pidas.

K-Projekti suvepäevad

Reede ja laupäev olime K-Projekti suvepäevadel Haanjamehe talus. Väga vahva koht. Eelmine aasta oli meil seal K-Projekti survival, kus olid ikka väga lahedad ülesanded. Meeldejäävaim nendest oli Suure Munamäe tornist mägironimisvarustusega alla tulemine. Ma ütleks, et see on senini minu suurim eneseületus. Seekord munamäe jalamil olles tekkis tahtmatult mõte, et läheks vaataks korra sealt tornist alla, aga kuna me ei viitsinud turvahälliga neid treppe käia, siis jäi see käik järgmistesse aastatesse.
Lahe oli see, et suvepäevad olid mõeldud koos peredega. Lapsi oli tõesti väga palju kaasa võetud. Ma arvan, et lapsi oli peaaegu samapalju kui täiskasvanuid ja kõik olid koolieelikud! Meie Kirke-Liis oli muidugi kõige pisem, kuid järgmine aasta on tal seal kindlasti juba mitu sõpra ja sõbrannat kellega koos mängida.
Tegevuskava oli ka täitsa ok. Kolmekümmend inimest sai osa võtta reedesest väikesest survivalist (3x10 inimest), teised aga tsillisid niisama taluhoovis. Ilm oli mõlemal päeval väga hea, mistõttu said kõik üritust täiel rinnal nautida. Õhtuks oli esinema kutsutud Merle Palmiste, kes pidi etendama „Ürgnaist”. Esiteks jäi ta kuskil 2 tundi hiljaks ja teiseks oli etenduse esimene pool minu meelest labane. Võibolla kui ma oleks ka mõnuga veini limpsinud nagu teised, sest vein oli meil tasuta, oleksin suutnud natuke rohkem seda nalja tabada, aga kuna ma olin täiesti kaine, siis kõige paremat muljet ta mulle ei jätnud.
Laupäev oli samuti täiesti tsill ning lisaks sai igaüks ennast proovile panna kastiladumises, karkudega kõndimises, kummi venitamises ja valetpidi keerava lenksuga rattaga sõitmises.
Peale lõunasööki pakiti asjad kokku ja hakati koju minema.
Meie Rihoga otsustasime, et läheme Viljandi, sest esmaspäeval oli niikuinii Rihol Viljandis vaja tööasju ajada. Teel Viljandi põikasime läbi ka Sangaste lossist, kus siis tutvusime jälle tükikese Eestimaa ajalooga ning õhtuks jõudsime kõik kolmekesi rõõmsalt Riho ema juurde.
Väga mõnus rahulik ja lastesõbralik üritus oli. Ei teagi kas hakkame natuke vanaks jääma  või on see Kirke-Liisist tingitud, kuid mulle tõesti meeldib selline üritus rohkem kui seni harjunud erinevad noortepeod!



rohkem pilte vaata siit

Tädid ja onud titat vaatamas

Sellel esmaspäeval käisid meil külalised. Külla tulid: Liina, Priit, Pipi, Maria, Hellu, Kaja, PuuPiret, Elisa ja Indrek.
Ütlen ausalt, et olen viimasel ajal üsna laisaks muutunud ja ega ma ei viitsinud eriti midagi ette valmistada. Mõtlesin küll kooki küpsetada, kuid isegi sellise meeldiva tegevuse asendasin poest jäätise ostmisega ja vanaisa käest metsmaasikate toomisega. Õnneks olid külalised väga mõistvad ja noh ega pole ju tegu mingite võõrastega, mis tähendas, et nad olid otsustanud ise hoopis meil suppi keeta.
Oi kui mõnus oli taas kõigi nendega ümber laua istuda. Lõunalauas söömine ja jutustamine oli vaieldamatult tööpäeva kõige meeldivam osa. Sa said täielikult ennast keset päeva korraks kõigest sellest jamast eemale kiskuda ja hoopis millelegi muule mõelda või nagu tihti juhtus, üldse mitte millelegi mõelda ja lihtsalt lolli juttu suust välja ajada ning kõht kõveras naerda. Nii tundus ka esmaspäeva õhtu selline nostalgiahõnguline koosviibimine, mitte et ma siis neid inimesi enam ei näeks. Näen küll- juba järgmine nädal on plaan Pipile külla minna ja nädalavahetusel on ju K-Projekti suvepäevad!
Igastahes oli meil täitsa tore õhtu. Sai igast juttu rääkida ja külalised said vabalt titat uudistada. Kingituseks toodi meile minu tellitud Ente-Tenteli plaat ning kaks kollast bodyt ning üks kreemikas kombenesoon.
Eks me nüüd peamegi meeles pidama, et järgmistel kohtumistel ikka moedemostratsiooni ka teeksime!

Tita nimi on Kirke-Liis

Lõpuks on see keeruline asi tehtud ja otsustav samm astutud. Tita nimi on Kirke-Liis.
Oi kui palju me ikka kahtlesime. Peaaegu olekisme oma venitamisega juba trahvi saanud. Seadus ütleb, et nimi tuleb panna kuu aja jooksul peale sündi. Meie tita sündis 20.06 ja täna on juba 17.07. veel homme oleks saanud nime panna ja siis oleksimegi juba seadust rikkunud, sest kahekümnes on pühapäev.
Ma vaatasin juba sünnitusmajas, et see nime asi läheb meil raskeks. Mul oli küll välja mõeldud nimi Hanna, aga kui hakkasin seda mõttes Riho perekonnanimega kokku viima, siis jättis see mulle väga negatiivse varjundi- Hanna Maisa (anna, ma ei saa!).
Seejärel mõtlesin välja Hanna-Maria. Maria tooks nimele juurde erksust ning sobiks ka perekonnanimega. Niimoodi arutledes otsustasin panna üles internetihääletuse. Riho oli muidugi väga pahane, sest tegelikult ju ikka ei panda lapsele niimoodi nime, aga no ise ka ei suutnud midagi otsustavat välja mõelda. Seega jäi neti hääletus ikkagi üles, kuid me lihtsalt lubasime endale, et ei võta seda kui täit tõtt.
Aeg aga lendas ja meil ei olnud ikka kindlat nimekandidaati välja mõeldud. Vahepeal oli küll juba peaaegu Kertu, kuid ikkagi...
Täna hommikul otsustasime siis teha loosi. Kirjutasin sedelitele välja nimed: Hanna-Maria, Kirke-Liis, Kirke, Kertu ja Maria ning „1 nimi” ja „2 nime”.
Kõigepealt pidime võtma loosi, et kas saatus tahab, et me paneksime lapsele nimeks ühe nime või kaks nime. Seejärel pidime panema kaussi vastavad sedelid. Aga... enne esimest loosimist ütles Riho, et tema ikka ei taha Hanna-Mariat ja ma võtsin laualt selle nime ära. Seejärel võttis Riho loosi. Esimene loos näitas, et lapsele tuleks panna üks nimi. Enne järgmist loosi ütlesin jälle mina, et võtame Kertu laualt ära ja kaussi läksid Kirke ja Maria. Kausist tuli välja Maria, mis olekski siis pidanud lapsele nimeks saama. Me siis vahtisime natuke aega üksteisega tõtt ja kui me uuesti lauale vaatasime, siis ilutses seal üksinda rulli kreeramata Kirke-Liis. Mõlemal närv juba nii must sellest otsustusvõimetusest mõtlesime, et no olgugi siis hoopis Kirke-Liis. Ja neti hääletuse järgi oleks pidanud ka ju Kirke-Liis olema!
Praeguse seisuga võib öelda, et nime panemine on üks raskemaid asju lapse saamise juures. Ma järjestaksin selle kohe teiseks peale hommikusi iiveldusi raseduse esimeses pooles. Kõigile tulevastele vanematele soovitan soojalt ikka üsna varakult juba nimi välja mõelda, sest mida aeg edasi, seda rohkem sa kõiges kahtlema hakkad.

Titaga K-Projektis

Täna käisime täitsa iseseisvalt kahekesi titaga K-Projektis. Minek sinna sai juba laupäeval Pipiga kokku lepitud. Pipi lubas lausa kooki teha, mida ta muidu minu meelest mitte kunagi vist eriti ei tee.
Muidu täitsa tavaline asi, oli meie jaoks ikkagi täitsa oluline sündmus. Siiani oleme autoga kodunt väljas käinud vaid kahel korral- esimene kord arsti juures ja teine kord Rocca al Mares jalutamas. Ja mõlemal korral oleme käinud koos Rihoga, kuid seekord läksime ainult kahekesi.
Enne sõitma hakkamist ma ikka täitsa pabistasin, sest see Tallinna liiklus on ju ikka suhteliselt vastik. Samas sõites rahunesin täitsa maha ja tegelikult polnud hullu midagi.
K-Projektis ootasid meid meie vana „riisi” seltskond välja arvatud Elisa, kes on hetkel puhkusel. Loomulikult käisid uudistamas ka kõik teised, kes puhkeruumist sellel ajal mööda juhutsid minema ja mind titaga seal nägid.
Usun, et jätsime endast suhteliselt hea mulje, sest nagu ma juba eelnevalt ennustasin, oli tita kogu seal oldud aja väga vaikne ja korralik. Mitte, et ta muidu mingi hull kisakõri oleks, aga uues keskkonnas tuleb ju ikka kõigepealt olukorda hinnata, enne kui hakkad oma häält tõstma. Ja me ei olnud seal üldse nii kaua, et see olukorra hindamise etapp veel läbi oleks saanud.
Pärast peasissepääsu juures juttu ajades saime natuke pragada, et miks me oma külastusest ette ei teatanud, sest K-Projekt oleks tahtnud meid õnnitleda, aga seda kõike annab veel parandada. Sest meil on plaanis järgmise nädala lõpus minna lõuna-Eestisse K-Projekti suvepäevadele mõnusalt aega veetma.

Teki sisse mähkimine

Meie, uuema aja inimesed, ei tea tittede teki sisse mähkimisest eriti midagi. Oma väiksele ostsime ka magamiskoti, millega siis teda õue viia. Aga kuna selline lisateadmine mööda külgi maha ei jookse, palusime ämmaemandal ka teki sisse mähkimise tehnikat näidata.

Tita 2 esimest nädalat

Homme saab tita juba kahe nädalaseks. Ühest küljest uskumatu kui kiirelt see aeg on läinud, kuid teisest küljest on ikkgai väga palju asju juba toimunud.
Peale sünnitust jäime me haiglasse neljaks päevaks. Õnneks saime me kohe perepalati ning tegelikult oli see pigem sanatooriumi kui hagila moodi. Olime kõik kolmekesi koguaeg koos. Söök polnud just kiita, aga muidu oli kõik väga tip-top. Haiglas pidime me olema nii kauia sellepärast, et tital diagnoositi hemolüütiline tõbi. Tõve põhjuseks oli minu ja Riho veregruppide erinevus. Terve raseduse testiti mul antikehasid reesuskonflikti suhtes, mis jäid õnneks negatiivseks kuni sünnituseni, kuid peale tita sündi tekkisid tal antikehad seoses sellega, et minu veregrupp on 0 ja Rihol ning tital A. Iga päev võeti tital verd. Mõni päev 2x päevas ja mõni päev 3x päevas. Koguaeg oodati, millal tõuseb billirubiini tase nii kõrgeks, et tita päevitama viia, kuid koguaeg oli tase napilt alla piiri. Lõpuks siis neljandal päeval (teisipeäval) seletas arst meile kuidas kollasuse levikut ära tunda ja lubas meid koju.
Ma arvan, et kojusõit oli emotsionaalselt pingeline nii minule kui ka Rihole. Mina isiklikult tundsin iga sekundiga kuidas vastutuse koorem kasvab ning Riho sõitis ikka äärmise ettevaatlikusega. Ma polegi näinud et ta mõnda kurvi või ristmiku nii võrd ettevaatlikult ületaks.
Kodus oli ikka paras segadus, sest lahkumine oli olnud ju suht ootamatu. Lisaks segadusele polnud ka midagi süüa. Õnneks sai Riho võtta ülejäänud nädala töökohustustest vabaks ning juba järgmise päevaga saime kodu jälle elamiskõlblikuks  Kuid endiselt olid meil puudu kolm olulist asja titale- madrats, mähkimisalus ja vann. Mähkimisaluse asendasime ajutiselt tekiga söögilaual, madratsi muretsemiseni magas tita meie kaisus, aint vannitamine lükkus edasi.
26ndal oli tädi Riina lõpetamine. Sellega seoses oli kogu Riho pere tulnud Tallinna. Loomulikult tulid nad ka peale aktust kõik uut ilmakodanikku vaatama. Lisaks olid muudel põhjustel linna tulnud ka minu ema ja vanaema. Seega kujunes 26. meil väga külalisterohkeks päevaks. Õnneks oli tita suhteliselt rahulik ning lihtsalt magas enamuse ajast.
27ndal oli meil vaja minna uuesti lastearstile. Pidime andma vereproovi, mis saadetakse Tartusse, et selgitada välja kaks võimalikku geneetilist haigust. See on selline standardprotseduur, mis tehakse Eestis kõigile vastsündinutele. Teiseks saime kaitsesüstid B-hepatiidi ja tuberkuloosi vastu. Kolmanaks kontrollis arst visuaalsel vaatlusel tita kollasust ning õnneks jõudis järeldusele, et billirubiini jaoks rohkem vereproove võtta pole vaja, sest kollasus hakkab tagasi tõmbuma.
Esmaspäeval, 30ndal juunil, tulid meile külla minu isa ja linnavanaema. Samuti tulid meilt läbi minu ema ja Väike-Maarja vanaema. Isa ja Koosu uudistasid niisama ringi. Isa oli muidugi väga vaimustunud meie väikesest tüdukust. Ema ja teine vanaema hakkasid aga mu lillepeenardega tegelema. Peenrad olid ikka suhteliselt rohtu kasvanud ja lilli oli neis ka vähe.
Ning üleeile 1.07 käis meil jälle külas tädi Riina. Tagantjärgi mõeldes ikka väga palju külalisi, kuid tõesti tita oskab meil käituda. Väga vaikne ja vagur on siiani alati olnud. Mida ei saa öelda siis kui ta ainult emmega kahekesi kodus on. Üleüldse tundub, et tegu on suhteliselt issi tüdrukuga, sest issi süles tuleb ikka naeratus näole.
Kõigi nende külaliste vahel oleme teinud ikkagi 2x vanni, käinud jalutamas ning loomulikult hästi palju söönud ja maganud.

Tita tuli!

Meie tita sündis 20. juunil keskhaiglas kaaludes 3128g ja olles 49cm pikk. Kuna tähtajaks oli määratud 1.juuli, siis tegi ta meile oma tulekuga ikka paraja üllatuse. Raseduse suurus oli sel hetkel 38+3.
Aga kuidas see siis kõik hakkas. Kõigepealt oli 19.06 Portugali Saksama jalka EM-i veerandfinaali mäng, mille kahjuks Portugal kaotas. Loomulikult olin sellest emotsionaalselt väga löödud. Mängu kõrvale rüüpasin kanget külma aedliiva teed. Aga kuna paljud perekoolis räägivad, et joovad seda mitu nädalat enne kui sünnitama lähevad, siis rohkem ma sellele ei mõelnud.
Peale väsitavat päeva ja pingelist õhtut läksin kuskil poole ühe paiku magama. Just magama jäänuna tundsin kuidas järsku midagi sooja voodisse niriseb. Hüppasin kohe püsti ning samal hetkel mõtlesin, et oi need on vist looteveed. Kuna olen kuulnud, et kui veed tulevad, siis oleks hea olla natuke pikali, sest muidu võib laps pahasse asendisse minna või nabanöör natuke välja tulla, siis viskasin kohe põrandale voodi kõrvale pikali. Põrandale just selle pärast, et voodit mitte rohkem märjaks teha. Seal siis külili olles üritasin Rihole selgeks teha, et tead mul vist tulid veed. Palusin veel vaadata, et kas on veed selged või rohelised. Sest roheliste vetega tuleb kohe haiglasse minna, kuid selgete vetega ei pea nii väga kiirustama. Jõudnud arusaamisele, et veed on selged, püüdsime mõlemad natuke maha rahuneda ja mõelda, et mis siis nüüd edasi saab. Kuivatasin end ära ja läksin voodisse tagasi. Voodis hakkasin hullult värisema. Arvan, et Riho vist natuke ehmus sellest, kuid ma selgitasin, et see on normaalne ja mul ei ole üldse valus. Olime siis seal voodis ja hakkasime valusid ootama. Aga oota palju tahad, valusid ei ole. Seejärel helistasime oma ämmakale. Meil oli varasemalt keskhaiglast ühe ämmakaga kokku lepitud, et kui me arvame, et on minek, siis helistame talle ja ta tuleb tööle. Selgus aga, et ämmakas on vabsee Eestist ära. Siis helistasin keskhaiglasse valvetuppa. Et vot selline olukord, et veed vist tulid aga valusid pole. Et kas läheb sünnitamiseks või mis värk on. Sealt öeldi, et me võime rahulikult kella seitsmeni oodata. Aga seitsmest peaksime küll kontrolli minema. Otsustasimes siis Rihoga, et proovime magada ja paneme äratuse kella viieks, siis peaks ilusti jõudma, sest kodus oli vaja ka sahmida.
Jaa ma siis sain kindlasti magada. Närvid oli ikka nii püsti. Ajasin riho kella kolme paiku üles ja ütlesin, et kuule lähme käime ikka seal valvetoas ära. Hakkasime siis oma haiglakotti kokku panem ja veel igast staffi autosse laadima. Võtsime lisaks oma padjad, Riho magamiskoti, magamisalused ja ma ei tea mida kõike veel. Tee peal tegime veel kahes Statoilis peatuse. Ühest ostsime omale süüa kaasa ja teisest siis kommikarbi, mille tahtsime anda ämmakale peale sünnitust. Haiglasse jõudsime kuskil kell pool viis hommikul. Vabandasin registratuuris ilusti, et neid segan, et ega mul vist sünnitaja nägu küll ees ei ole, aga minu meelest need veed ikka tulid. Selle peale saadeti meid KTG-d tegema. KTG näitas emaka tööd maksimaalselt vist 16%. Seejärel vaatas mind arst. Tegi UH ja ütles, et emakakael on täiesti toores ja et ei need küll veed ei olnud, sest lapsel on kõhus vett täitsa piisavalt. Pani diagnoosiks ebatuhud ja saatis koju. Ütles veel, et eks kaheteistkümneks ole näha kas läheb sünnitamiseks või oli valehäire. Koju jõudes käisin dussi all ja heitsin magama.
Umbes üheksa ajal hommikul hakkas riho oma telefoniga jälle asju ajama, mille peale mina ka üles äraksin. Tundsin siis, et vot vist on mingid valud tulnud. Et annab juba nagu tunda. Samas ei tahtnud uuesti haiglasse ennast lolliks tegema minna. Lebasin siis lihtsalt voodis ja ootasin millal nö ebatuhud ära kaovad  Kuskil kaheteist paiku ütlesin Rihole, et kuule sõidame ikka veel korra haiglasse. Teel haiglasse hakkasin veel kahtlema, et kas teeme ikka õigesti ja äkki peaksin hoopis oma arsti juurde Medicoverisse minema. Mulle oli pandud plaanilne aeg poole üheks. Helistasin siis autost oma arstile ja küsisin mis teha. Arst ütles, et mis sa siia tuled. Mine sünnitama, sul tähtaeg nii lähedal ju.
Uuesti haiglasse jõudes läksime kohe jälle KTG-sse. Suureks üllatuseks tuli seda tegema minu kunagine paralleelklassiõde Annaliisa. Valud olid küll juba täitsa tuntavad, aga suur aparaat seda ei registreerinud. Veel enam, kui mul tuli valu, siis KTG protsendid kukkusid kuskil 4 peale, muidu aga tõusid vist kuskil maksimaalselt 36% või midagi sellist. Peale KTG-d läksin uuesti arstile. Õnneks oli tööl juba uus vahetus ja seega ka teine arst. Palusin siis tal teha looteveetesti, et olla kindel kas olid veed või mitte. Tegi testi ja oh imet- test oli positiivne. Seejärel katsus ja ütles, et emakakael on täitsa küps, minge sünnitama. Mida asja, just teine arst ütles, et ebatuhud, see siin ütleb, et minge sünnitama. Väga tobe!
Läksime siis Rihoga kolmandale korrusele kus meile anti tuba nr2. Väga uhke tuba. Tõesti, avar ja puhas, suure kaheinimese vanniga ja oma WC ja dussiga. Peagi tuli sinna ka tore ämmaemand ja ütles, et ma mitte pikali ei oleks ja võimalusel ikka palju ringi liiguksin, et siis iga kord kui valu tuleb, liigub tita ka ikka natukene rohkem õigesse asendisse ja allapoole.
Hakkasin siis mööda tuba ringi tatsama. Vahtisin vahepeal aknast välja ja tallusin kott-toolil ja igast asju tegin. Riho istus tugitoolis ja mõõtis valusid ning nende vahesid. Valud olid koguaeg olnud 1 minut, vahed varieerusid 1,5 kuni 3,5 minuti juures. Umbes kahest tuli ämmakas ja tegi KTG. Kuna KTG ajal peab olema voodis külili, siis see oli küll ebameeldiv. Kui valu tuli, siis ikka oli juba raske. Nii oleks tahtnud ennast paremini sättida, aga mis teha. Peale KTG-d ajasin ennast jälle püsti ja üritasin ringi käia, aga ega sellest vist eriti enam midagi välja ei tulnud. Siis tuli Riho ja võttis mul selja tagant ümbert kinni ja käisime koos mööda tuba nagu kaks karu ringi. Riho veel üritas teha neid õigeid häälikuid, mida ma siis talle järgi hakkasin tegema. „Aa, Oo ja Uu-sid „ olin ma koguaeg teinud, aga siis lihtsalt hakkas mul hääl juba suht kõrgeks minema, kuid neid tuleb teha madala häälega ja seda siis Riho üritaski mind tegema panna.
Üks hetk tundsin, et enam ei jäksa kannatada ja tahtsin dussi alla minna. Komberdasin siis pool käpuli, pool püsti Riho abiga vannituppa. Ämmakas oli öelnud, et lase kuuma dussi sinna kus kõige rohkem valutab. Soe vesi jooksma ja sinna ma siis jäin oma võitlust võitlema. Riho sai ka esimest korda tugitoolis ajakirja kätte võtta ja mingit artiklit lugema hakata. Dussi alt tulles, ütles Riho, et kohe tuleb arst mind läbi vaatama. Eelnevalt oli ämmakas rääkinud, et tavaliselt avaneb emakakael 1cm tunnis, siis meil läheb sünnitamiseks umbes kella 23 paiku õhtul. Peale arsti läbi vaatamist olin üllatunud kui arst ütles, et mul on juba täisavatus. Kell oli sellel hetkel kuskil 16. Samas ütles ta millegi pärast, et oota veel kuskil pool tundi kuni tund ja siis hakka pressima. Ei tea mis värk sellega oli. Igastahes ajasin ennast jälle püsti ja jäin oma „aega” ootama. No nüüd olid valud juba päris hullud, aga õnneks tundusid nad mulle suht lühikesed ja valudevahed piisavalt pikad, et sellel ajal taastuda. Kutsusin Riho enda juurde ja palusn tal selga masseerida, sest oi kuidas just selg valutas. Nii ma siis üritasin seal mingi liikumispuki najal olla. Kui valu tuli ütlesin rihole, et ta mu alaseljale suruks ja ise proovisin kanni lihased lõdvaks lasta. Kuskil 16.45 ütlesin Rihole, et kutsu ämmakas ma ei jõua enam tagasi hoida. Ämmakas tuligi ja küsis, et kus tahan sünnitada. Ütlesin, et olen mõelnud järile, aga siin on ka ok olla. Selle peale veenis ämmakas mind ikka järile istuma ja hakkasime presse ootama. Oota ja oota, aga enam ei tule. No tulid mingid väikesed, aga mina ikka ootasin midagi sellist, mis mul seal püsti seistes olid. Kui olin paar pressi mööda last, ütles ämmakas, et ma ikka ise kõvasti kaasa punniksin. Hakkasin siis punnitama. Mulle üldse ei meeldinud. Siuke tunne nagu kõht oleks kinni ja ei viitsi enam WC-s istuda, aga vot keegi ütleb, et enne püsti ei tõuse kui asi aetud. Punnisin ja punnisin aga minu meelest küll asi kuhugi edasi ei liikunud. Ütlesin, et tahan ikka sinna püsti kus siuksed õiged valud nagu olid. Läksin püsti, pressid läksidki nagu natukene tugevamaks, aga ikka oli selline tunne, et mul küll sealt midagi välja ei tule. Mõtlesime siis, et lähen järile tagasi. Järil siis punnitasime kõik kolmekesi- riho istus voodi otsas, mina järil tema jalge vahel ja ämmakas põlvili näoga minu poole. Lõpuks tundsin, et oi press on läbi, aga jalgevahelt kole kipitab. Ämmakas ka midagi sutsib seal. Ütlesin siis kiirelt, et ära hakka mind lõikama, mille peale tema, et ei ma ei lõikagi kõik ilusti venib. Siis sain aru, et lapse pea vist paistab ja nii oligi. Ämmakas ütles, et kui tuleb järgmine press, siis pinguta täiest jõust. Aga mida ei tule on press. Vot siis läksin küll ahastusse. No nii kipitas ju ja ma pean lihtsalt passima seal. Küsisin, et kas ma niisama ei või pressida, aga selle keelas ämmakas mul kohe ära. No lõpuks siis see press tuli ja me jälle kõik kolmekesi seal punnitasime kuni järsku tundsin kuidas midagi väga sooja must välja voolas. Tuli välja, et see soe asi oli tita koos suure hulga looteveega millest osa lausa ämmakale pähe pritsis. Ma ei saanud kohe üldse algul aru, et mis oli juhtunud.
Ämmakas midagi sahmis seal ja järsku pani vopsti mulle tita sülle. Täitsa selline hallikas või lillakas oli teine ja järsku oli tuba hullult rahvast täis. Veel kolm tädi oli uksest sisse jooksnud. Sain aru, et vist on midagi jamasti ja hakkasin juba täitsa kartma. Ämmakas veel küsib kiirelt, et kas issi tahab nabanööri läbi lõigata. Mina ütlesin kiirelt ei, vaadake ruttu, mis viga. Aga nii kui laps oli viidud laua juurde, hakkas sealt väikest kisa tulema. Oi kuidas see kisa ikka rahustas mind. Hiljem küsisin Riholt, et kas ta oli väga nördinud, et ma ei last tal nööri läbi lõigata, aga ta väitis, et kõik on ok. Ta oli niigi igati asjas sees ja ikka parem kui spetsialistid lapse kohe üle vaatavad. Kui ma küsisin, et miks ta nii lilla oli, siis selgus et tital oli nabaöör olnud ümber kaela ja ümber jala. Kuid samas kuna presside lõpus pandi mulle KTG külge, millega tita südametööd jägiti, siis järelikult oli ikkagi kõik koguaeg kontrolli all. Hiljem tehti veel ka test, mille järgi lapsel oli kogu sünnituse ajal hapnikku piisavalt ehk siis nabanööri ümber kaela olek ei avaldanud mitte mingit mõju.
Nii me siis seal istusime- mina järil ja Riho voodil kuni titat kaaluti ja mõõdeti. Mõlemad võrdselt higist leemendamas. Ütlesin siis Rihole et ta ruttu sinna läheks ja lapse oma kätte võtaks.
Ja järgmine hetk oligi juba kui ämmakas andis ilusti teki sisse mähitud nöpsu Rihole ja mina hakkasin platsentat sünnitama. Ootasin jälle ühe paraja pressi mille ajal mina punnitasin ühest otsast ja ämmakas sikutas nabanööri teisest otsast. Ja vupsti oligi platsenta ka täies tükis väljas.
Edasi selgus, et olin ikkagi saanud kuhugi sissepoole ühe väikese rebendi, mille siis ämmakas ilusti kinni õmbles. Lahklihasse ega kuhugi mujale mul rebendeid ei tekkinud.
Vot selline sündmuste rohke päev oli 20 juuni. Midagi väga hullu selle sünnitamise juures ei olnud. Loomulikult on need valud vastikud ja ebameeldivad, aga sellel korral vähemalt täiesti talutavad. Ning eriti veel kui sul on kõrval tubli mees, kes oskab nii moraalselt kui ka füüsiliselt sind igati toetada.

Kirbi imemasin

Täna käis meil müügimees. Tahtis müüa Kirbi puhastusseadeldist. Noh oli ikka vägev masin küll, aga sorry, ma ei maksa koos igast allahindlustega tolmuimeja eest 35 tuhat. Ma parem tellin omale paar korda aastas koristusteenust ja ikka olen võidus.
Aga samas kui rääkida Kirbi positiivsetest omadustest, siis tõesti meie praeguse tolmukaga võrreldes puhastas Kirbi meie pea ainsa vaiba ikka väga hästi ära. Samuti tõmbas ta madratsist igast koledaid asju välja, kuid see on paratamatus, et madratsisse tolmulestad sisse lähevad. Tuleb lihtsalt rohkem tuulutada ja kloppida. Kuid vaatamata tema üli osavale imemisomadusele ei ole meil seda masinat vaja, sest enamus põrandapinda on meil puitlaudis ja selle pealt ei ole ju vahet millega sa selle tolmu ja sodi ära võtad. Tegelikult kui müügimees hakkas demonstreerima, siis ta ei saanudki meie põrandalt eriti sodi kätte kuigi ma pole poolteist nädalat põrandaid korralikult puhastanud. Ainult igapäevaselt köögi osas harja ja kühvliga sodi kokku lükanud.
Võib öelda, tore, et ta tuli ja meie vaiba puhtaks tegi, aga sellest on veel vähe, et me sellise suure summa raha kellegi teise taskusse paneksime. Kodu saab ka palju odavamalt korras hoida!

Indiana Jones ja kristallpealuu kuningriik

Tegelikult tahtsin ma minna täna vaatama filmi Pruudipoiss ehk Made of Honor, mis pidi hakkama kell 13.25. Rõõmsalt kinno jõudes ja piletit ostma hakates teatas mulle kassapidaja väga sügava rahuga, et vot täna seda filmi ei näe, sest just täna on neil selles saalis remont. Aga homme saab küll. Väga hea teada, aga mina olin ju täna linna sõitnud. Mõtlesin siis, et vahet pole ja lähen järgmisele filmile mis hakkab. Päris järgmine film oli KungFu Panda, aga suhteliselt kohe (13.50) hakkas ka Indiana Jones.
Vanasti ma tegelikult absoluutselt ei kannatanud selliseid ebaloogilisi seiklusfilme. Kuid viimasel ajal olen ma üldse palju leplikumaks muutunud ning igasugused vanad Indiana Jonesid ja National Treasured on täitsa vaadatavaks muutunud. Tuleb lihtsalt arvestada, et see no üks suur muinasjutt.
Võrreldes varasemate osadega, oli see järg ikkagi tunduvalt parem. Mis sest, et näiteks kilomeetreid jeebiga mööda džunglit sõites on siledam tee kui Tallinna tänavatel või suurest kosest nabani vette kukkudes ei juhtu ju tegelikult midagi. Kui ta selliste asjadega hakkama ei saaks, siis ta poleks ju Indiana Jones. Mis häiris oli halvasti räägitud vene keel. Kuna osad tegelased filmis pidid esindama KGB agente ja nende käsilasi, siis nende omavaheline vene keele hääldus riivas isegi minu suguse võihku kõrvu.
Näitlejate poolelt üllatas mind ikkagi kui kohutavalt vana on juba Harrison Ford. Kohati tundus ta ikka tõeline taat. Kui varasemates osades mängis tema isa Sean Connery, siis selles osas tundus ta juba vanem kui Connery omaaegsetes osades. Väga meeldis mulle seevastu Cate Blanchett. Treilerit vaadates mõtlesin, et järjekodne 101 dalmaatslase potiemand, aga Blanchett oli väga omal kohal.
Kokkuvõtvalt mulle meeldis. Kõik seiklusfilmi elemendid olid omalkohal, millele lisandus veel suhteliselt palju Spielbergile omaseid suuri eriefekte. Mis sest, et enamus oli arvutiga tehtud, millises filmis tänapäeval see siis teistmood käib? Kui kunagi see film telekasse jõuab, siis ilmselt vaatan koos Rihoga seda filmi uuesti, sest seekord kahjuks Riho kinno ei jõudndu kuigi ta seda kindlasti näha oleks tahtnud.

Smilers vs The Sun

Seoses Centrumi uue DP tegemisega olime me mõlemad eile Rihoga jälle Viljandis. Plaanisime juba hommikul enne äraminekut, et kui õhtul peaks olema ilus ilm, siis läheme Smilers/The Suni kontserdile. Päeva ajal küll sadas ja oli üsna trööstitud, kuid õhtuks ilm selgines ning kontsert jäi plaani.
Kohale jõudes oli Smilers just alustanud. Võtsime omale koha ühel künkal, enne õiget nõlva, kus oli väga hea vaade ja heli. Üleüldse oli rahvast natuke vähe võitu. Mitte, et plats tühi oleks olnud, kuid ma olen seal olnud ka kontserdil kus võiks öelda, et on poole rohkem inimesi.
Smilersi lood olid vanad hitid. Võttis jala tatsuma ja mõnusalt kaasa laulma. Isegi Rihol tuli paar karu häält kurgust välja. Kui Smilers peale tunniajast esitust lõpetas, olin juba otsustanud, et kontsert on ennast minu jaoks ära tasunud. Peale Smilersti tuli lavale The Sun. No sorry, aga nad jäid Smilersile alla. Esimene lugu, mis nad esitasid oli ikka väga kotis. Heli ei kõlvanud kohe üldse. Ei instrumentaal kui ka vokaal. Ma ei saa aru, mis neil valesti oli, aga sellist mõnusat fiilingut nende esitusest ei tekkinud.
Kui enne kontserdit arvasin, et eks põhi tegijaks saab ikka Padar and the Sun, siis peale kontserdid olin õnnelik, et alustavaks bändiks oli Smilers, sest muidu võib-olla polekski viitsinud neid ootama jääda. Sest pole midagi teha, The Suni esitust me lõpuni kuulama ei jäänud. Nad suutsid küll iga looga oma heli paremaks keerata, kuid mõnus feeling nende etteastest jäi minul vähemalt saamata.

Perekool

Käisin täna oma elu teises perekooli loengus. Esimene loeng, kus ka Riho kaasas oli, oli imiku hooldusest ning tänane loeng oli imetamisest. Tegelt ei jätnud kumbki erilist muljet.
Peale imiku hooldust küsisin Riholt, et mis ta arvab, ning tema sõnul ei saanud ta küll millegi võrra targemaks. Suht sama oli mul täna imetamise loengus. Kõigepealt räägiti pool tundi, misk on imetamine hea nii lapsele kui emale. Daa ma tean ise ka et see on kasulik, mulle pole vaja seda ajuloputust teha. Siis rääkis imetamisasendist ning lõpuks näidati filmi.
Mulle kohe üldse ei meeldi need filmid, mida seal perekoolis näidatakse. Tuletavad väga kunagist terviseõpetuse tundi meelde. See taustamuusika ja teksti peale rääkimine ja ma ei tea. Igastahes mõtlesin, et mulle aitab ja rohkem ma sinna perekooli ei roni. Mul on kodus kaks raamatut, kus peaks samuti kogu vajaliku info kätte saama kui peaksin mingis asjas jänni jääma.

Aga siis mõned faktid, mis mulle tänasest loengust üldse meelde jäid:
• Keskhaigla imetamisnõustajad on kohal 10-14. Kui vaja, võib sellel ajal nende juurde minna ja oma probleemidest rääkida.
• Tund aega peale alkoholi tarbimist on alkoholi sisaldus rinnapiimas kõige kõrgem. Mida aeg edas, seda väiksemaks see jälle läheb.
• Esimene imetamine võiks toimuda 2 tunni jooksul peale sünnitust
• Levinumad nibukreemid on PureLan, Bepanthen, Avent ja Weleda. Nibukreeme ei pea maha pesema.
• Rindade suhtes on parim imetamise intervall 3h tagant.
• Piimapaisu korral tuleb imetamist jätkata ja peale imetamist panna rinnale midagi jahedat. Hästi sobib rinnahoidja sisse panna kapsa lehtesid, kuid tuleb vaadata, et nibud ei oleks kapsaga kaetud
• Piimapaisust võib tekkida palavik -38, mis võib kesta ööpäev. Selle vastu võib võtta Paracetamoli
• Rinnapõletik on kõrgema palavikuga. Samuti võib võtta Paracetamooli, kuid kui ööpöevaga palavik alla ei lähe, siis tuleb minna arstile
• Piimakogujast saadud piima võib anda kas süstlast, lusikast või topsist
• Peale söömist tõsta laps 10-15min püstisesse asendisse
• Lapse normaalne 1 kuu kaaluiive on 500g

Jaan Tätte Õisu mõisas

Riho ema elab aktiivset seltsielu organisatsioonis Lion’s Club. Tegemist on heategevusliku organisatsiooniga, kus siis mõeldakse välja erinevaid üritusi, mille kaudu aidata abivajajaid.
Sellel reedel oli neil üritus Õisu mõisas, kuhu oli kutsutud esinema Jaan Tätte. Piletiraha koguti fondi, mis aitab ellu astuda ühel lastekodu lapsel.
Ütleme nii, et viimane kord kui ma Tättet laivis nägin, oli se Leigo järvemuusika festivalil. Ei jätnud erilist muljet, sest esinejad olid keset järve ja rahvas istus eemal kaldal. Kuid õnneks vastupidiselt Leigole, oli Õisu mõisa üritus väga super.
Kõigepealt rääkis sepakoja eestvedaja mõisa ajaloost. Ei olnud selline kuiv ja igav jutt, vaid just selline motiveeriv. Mehel silmad särasid ja isegi endal tekkis tunne, et kui oleks rikas, vot siis ehitaks ka mõne vana Eesti mõisa üles. Seejärel alustas Tätte. Ülla, ülla, aga Tätte on pärit Puiastust, Viljandi maalt. Üles kasvanud samuti ühes vanas mõisa hoones ja sugulastega suviti Vilsandil aega veetes alles armus ta sellesse saarde. Kogu jutt ja suhtlus Tättega oli väga personaalne, mis oli vääga lahe. Lionsi president, kes ta esinema kutsus, oli olnud Tätte inglise keele õpetaja ja kohati oligi nii, et Tätte seisis ta ees nagu koolipoiss õpetaja ees. Nii naljakas vaatepilt. Samuti olid Tätte pajatused väga personaalsed. Puudutasid inimesi, keda paljud Viljandi inimesed teadsid. Kellele mis laul on pühendatud jne.
Mulle jäi õhtust väga positiivne mulje ning ma poleks uskunud, et Tätte selline naljamees on. Pidasin teda rohkem filosoofiks, aga tegelikult sai ikka tema lugusid kuulates naerda nii et kõht kõveras. Ja mis talle endale veel nalja tegi oli see, et kõige lõpuks telliti talt laul, mida rahvas selgelt ja kõva häälega kaasa laulis. Oli näha, et sellist olukorda polnud tal varem olnud, aga mis siis. Ka minule isiklikult jättis see natuke koomilise mulje nagu Reet Linna saates Laulge kaasa, aga vahet pole. Pea asi et kõigil tore oli.

Rihoga joogas

Käisime täna koos Rihoga rasedate joogatunnis. Seal on aegajalt nii, et kutsutakse mehed kohale ja räägitakse rohkem tugiisiku rollist ning proovitakse läbi ka sünnitusasendid.
Seekord olid kõik kohal koos meestega ning paare oli ligi 20. Seega ei ole see meeste sünnituseks ette valmistamine ja kaasa võtmine midagi uut ja erandlikku.
Mis me siis tegime? Väga pikalt tegelesime lõdvestava hingamisega. Riho jaoks oli see harjutus suhteliselt raske. Probleemiks oli see, et ta koguaeg haigutas. Ma tõesti loodan, et kui tal on vaja sünnitusel mulle meelde tuletada kuidas lõdvestavalt hingata, et ta siis ikka keskenduda suudab. Siis hääldasime lahtiseid ja kinniseid häälikuid, näidati meestele kuidas naist masseerida ja milliseid valutusvõtteid kasutada ja milliseid asendeid väljutusperioodiks võtta. Samuti loeti meestele sõnad peale, et nad ei laseks ämmaemandal niisama naisele pähe istuda vaid ikka võitleksid naiste soovide eest. Räägiti kuidas juba ainult mehe kohalolek annab naisele lisaenergiat ja jõudu ning et lisaks füüsilisele toele on sama oluline olla moraalseks toeks. Sest naine on sünnitusamajas võõras keskkonnas ja peab tegelema kõige intiimsema tegevusega, seega on hea kui ta tunnetab, et mees temaga seal koos on. Üldse oli tegelikult vist juttu selles tunnis rohkem kui reaalseid harjutusi. Samas mulle see meeldib, sest harjutused on niikui nii suhteliselt samad koguaeg, aga rääkides erinevatest sünnitustest saab alati midagi uut teada. Räägiti veel näiteks, et kui laps sünnib vanni, siis ei tohi ta sündida nii, et on vahepeal õhu käes, sest siis võib tal tekkida hingamisrefleks ja kui uuesti vanni sulpsab, siis võib vett sisse tõmmata. Samas kui laps sünnib otse vette ja siis mingi hetk ta vannist välja võtta, et pea ta juhul kui nabanöör veel tuksub, kohe hingama hakkama. Oluline on, et tal nahk oleks roosakas ja lihased toonuses. No tegelt räägiti ikka igast erinevatel põnevatel teemadel, kuid seda ei jõua lihtsalt siia kõike kirja panna.
Mis mind selles tunnis häiris oli tegelikult Riho suhtumine. Tundus, et talle ikka ei lähe eriti selline keskendumine ja selline pool mediteerimise teema peale. Ma natuke isegi kardan, et ta ka sünnituse juures muutub selliseks kärsituks või ma ei tea. Aga mina tahaksin just kogu sellest igapäeva virr-varrist eemalduda ja olla rahulikult temaga kahekesi ning proovida lõdvestuda nii palju kui võimalik.
No vaatab, võibolla teen talle hetkel nende mõtetega liiga ja kui õige hetk käes on, on hoopis tema see kes suudab sellele kõigele palju rahulikumalt vaadata ja mina olen paanikas ega suuda keskenduda. Aga igastahes oleme me tulbid olnud, et sellise teemaga tegeleme, sest nii oleme jälle natuke targemad ja rohkem ettevalmistunumad, et minna vastu sellele väga tähtsale ülesanele- aidata võimalikult valutult ja rahulikult siia ilma meie esimene beebi.

35+6

Käisin just arstil ja kõik on täiesti korras. Proovid olid paremad kui eelmine kord, kui avastati mul pissiproovist suhkurt. Oli ikka piinav kuu küll, koguaeg oli magusa isu, aga no ei tohtinud ju eriti. Nüüd aga võin jälle natuke vabamalt võtta. Kuigi jah kaalu on juures ikka tublisti. Ka arst imestas, et kust see kaal mulle tuleb.

Aga mõned numbrid siis:
Vererõhk 120/80
Veresuhkur 3,9
Hemoglobiin 120
Kõhu ümbermõõt 97
Emakapõhja kõrgus 32
Kaalu kokku juures 14,1kg
Tita kaal 2800g ja pea fikseerunud

Abielu Vegase moodi- What Happens in Vegas

Viisin neljapäeval lõpuks oma dekreedi lehe K-Projekti. Kuid kuna juba linna asja oli, siis mõtlesin, et pole ammu kinos käinud. Läheks vaataks midagi. Sattusingi pooleldi planeeritult selleks ajaks, kui hakkas just Ashton Kutcheri ja Cameron Diaze Abielu Vegasi moodi.
Üldiselt mulle Diaze mängitud komöödiad meeldivad. Talle sobib see žanr kõige paremini. Samas Kutcher ei ole mulle kunagi meeldinud. Minu meelest pingutab ta alati üle ja tal on kohe selline pinisev hoiak ja olemine. Kuid kuna mul viimasel ajal just selline tuju on, et naistekad kõige kindlam valik, siis ega ma eriti ei põdenud kah.
Film oli väga lihtsa žüseega. Selline traditsiooniline, kus igat sammu saab silmad kinni ette aimata. Kuigi jah natuke ikka lootsin, et vähemal lõpuga luuakse mingit teravust, aga ei ikka üdini happy ending. Natuke jäi arusaamatuks, miks vägisi kohtu kaudu abiellu määratud paarist meesosapool kaasa ei tahtnud mängida ja miks ainult naina lõppeesmärgi nimel pingutas. Teemaks oli siis see, et Vegases purjus peaga kiirelt abiellunud paar, olid tegelikult juhututtavad. Aga kuna järgmisel päeval võideti kogematta 3 miljonit dollarit, siis oleks tulnud raha lahutusega pooleks jagada. Samas kohtusse lahutust küsima minne ärritus kohtunid, et tänapäeva noored abielusse nii kergekäeliselt suhtuvad ja külmutas kogu raha seniks, kuni noored pole pool aastat oma abielu nimel vaeva näinud. Asi oli selles, et naine oli tegelikult edukas börsimaakler ja mees oli täiesti rahatu nolk, aga noh võibolla ei pidanudki selles filmis mingit loogikat olema.
Ega sellel filmil mingit väärtust küll ei ole peale selle et jälle selline soft meelelahutus minusugustele, kellel tegelt ka hetkel natuke rohkem aega on kui tavalistel töömesilastel.

Punane elavhõbe- Andres Anvelt

Esmakordselt kuulsin sellest raamatust läbi Terevisooni. Kuigi otseselt tollel hetkel mul raamatu lugemiseks aega ei olnud, mõtlesin, et tegelt võiks seda täitsa lugeda. Ajal kui Riho Egiptuses surfas ostsin raamatu ka ära, kuid ikkagi ei olnud mul piisavalt mahti, et lugemisega algust teha. Nüüd kui töölt koju jäin mõtlesin, et kaua võib ja lihtsalt istusin maha ja hakkasin lugema.
Juba esimesest peatükist saati oli raamatut väga mõnus lugeda. Kui tavaliselt on vaja, et raamat ennast käima tõmbaks, lugeda kuskil 50 lk, siis selle raamatu puhul oli põnev juba algusest peale. Polnud mingeid imalaid ja pikki asukoha kireldusi, vaid ikka kohe teemasse. Tegemist on pesuehtsa kriminulliga, kuhu on ka väike romantiline liin sisse põimitud. Tegevus toimus siin samas meie Eestis 90ndate aastate alguses. Lugu räägib kuidas vanglast välja saanud kriminaalid hakkavad tegelema tollel ajal väga populaarse metalliäriga. Ning kuidas siis KAPO neid järjest kinni nabab ning oma mitte üldse rutiinset igapäevatööd teeb. Kuna raamat põhineb tõestisündinud lugudel ning reaalsetel tegelaskujudel, siis lisab ka see veel eraldi põnevust. Eriti värvikalt sai lugedes ette kujutada Koit Pikarot, sest ta on tõesti intrigeeriv inimene. Veel on raamatus väga palju sellist slängi, mida ma elusees kuulnudki pole. Ning natuke oli piinlik ka, sest vahepeal käib tekst vene keeles, millest eriti ikka aru ei saa. Kuid õnneks on muidugi iga lehe all kõik slängid ja muukeelne tekst lahti kirjutatud.
Usun, et kui seda raamatut peaks praegu mõni keskkooli õpilane lugema, siis väga vabalt võib see mõjutada tema karjäärivalikut politseitöö poole. Sest kuigi hea võitis traditsiooniliselt paha, siis ega need head nüüd mingid memmekad või nohkarid küll polnud. Respect Eesti Politseile!

Soomes shoppamas

Läksin minagi selle kevadise osturalliga kaasa ja ostsin omale Kaubamajast Lindaliini kaheinimese piletid Soome. Mõtlesin, et küll need kellegagi koos ära realiseerin. Kuid kuna kampaania kestab kuni mai lõpuni ja hakkas juba tunduma, et piletid jäävadki kasutamata, kuni lõpuks rääkisin Tiinaga, kes oli igati nõus minuga nädala sees Helsingisse shoppama tulema.
Minul oli suur tahtmine minna H&M-i beebi riideid ostma. Natkue eeltööd tehes selgu, et suurim H&M asub Idakeskuses, mis ise asub juba Helsingi esimese ringi ääres. Samas tragiks inimeseks nagu ma ennast pean, mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, netis olid Idakeskusesse minevate busside numbrid olemas.
Helsingisse jõudes olime suutnud omale tekitada aga kaks valikut sinna jõudmiseks. Kas minna raudtejaama, kust väljuvad ka enamus bussid või suunduda mereäärsele suurele tänavale, kus meie meelest peaks samuti sõitma ka mõni buss, mis suunduks Idakeskusesse. Otsustasime minna mööda mereäärset teed. Ilm oli väga ilus, päike paistis ja tegelikult oli täitsa mõnus natuke jalutada. Kuid kuskil veerand tundi kõndinud, panime tähele, et ega ikka ei sõida küll ühtegi bussi mööda seda tänavat. Samas olime jõudnud juba suhteliselt kaugele nii et ka raudteejaama ei tahtnud enam tagasi minema hakata. Mõtlesime, et läheme ühe kvartali võrra linna sisse poole, äkki lähevad sealt bussid. Uuele tänavale jõudes nägime juba kaugelt bussipeatust ja selle kohal silti, kus oli väga palju bussinumbreid. Lähemale jõudes selgus aga, et ükski nendest numbritest ei ühtinud sellega, mis oli kirjas olnud Idakeskuse kodulehel. Samas oli seal üks uus number, mis pidi sinna sõitma. Graafikut aga selle numbri kohta ei olnud. Kuskil 10 min oma müstilist bussi oodates hakkasid jälle kahltused tekkima, et kas ikka oleme õiges kohas või peaks veel ringi vaatama. Nii panigi Tiina tähele, et natuke maad eemal on metroo peatus. Lisaks oli tal mälestus, et viimati kui ta seal käis, läks ta sinna just metrooga. Mõtlesime siis metroosse minna ja vaadata mis saab. Paar minutit piletiautomaadi juures pead murdnud, olimegi juba rongi peal. Sõit meie sihtpunkti kestis 12 min, kohale jõudes oli kell juba üks.
Otsustasime esimese asjana minna H&M-i ja siis hüpata sisse kõikidesse teistesse poodidesse, kust tmidagi leida võiks. Kui me H&M-s lõpetasime oli kell juba kolm. Peale seda läksime sööma ning peale sööki oli kell juba pool neli. Kuna laev pidi väljuma kell kuus ja check-in lõpetatakse pool tundi varem, olime plaaninud Idakeskusest lahkuda pool viis.
Kuid nagu ikka asjad ei lähe nii nagu plaanitud. Rongi peale jõudsime alles kell viis. Kaks peatust enne meie oma, hakkas rong vääga aeglaselt liikuma, sest metroos oli mingi jama. Peatus enne meie sihtpunkti tehti metroo vabsee tühjaks. Uuesti maapeale jõudes ei saanud me Tiinaga aga kumbki aru, kus me oleme. Teadsime küll peatust, aga taibata millise tänavanurga peal ja kus suunas liikuma hakata võttis meil ikka tükk aega aega. Mõtlesime, et läheme trammi peale, sest mingi liin sõidab täpselt Makasiini terminaali. Kui trammipeatus leitud, ootasime trammi valel suunal. Sellest aru saanud nägime taksot ning korra tekkis ka juba mõte, et võtaks takso, sest kell oli juba pool kuus ja ametlikult oleks pidanud sellel ajal täpselt check-in suletama. Üks takso tegelikult isegi oli sellel samal tänaval, aga siis tuli juba tramm teises suunas ja hüppasime ikkagi trammile. Natuke maad sõidetud vaatasime, et ikkagi keerab tramm kuidagi valele tänavale. Närv oli ka juba täitsa püsti ja otsustasime järgmises peatuses maha minna. Kell oli selleks ajaks juba kolmveerand kuus, mis ajaks pidi ametlikult lõppema boarding ja meil mõlemal oli juba tunne, et võibolla peamegi ööseks Helsingisse jääme, sest sellele laevale enam küll kuidagi ei jõua. Igastahes trammilt maha tulles nägime, et üks perekond tuli just seal samas peatuse juures taksost välja. Nagu öeldakse lootus sureb viimasena, hüppasime kohe samasse taksosse ja palusime võimalikult kiiresti meie terminali sõita. Õnneks oli tegemist väga profi mehega, kes teadis selles kandis kõiki ühesuunalisi tänavaid ja kust teha jänesehaake jne, sest tegelikult oli linnas sellel hetkel ka veel tipptund. Nõnda siis üliärevas meeleolus jõudsime kümme minutit enne kuute sadamasse. Check-in i joostest nägin, et mõni kassa oli veel avatud. Muidugi nagu Murphy seadusele kohane tegelti igal pool just mingite jamadega. Nii ma siis üritasin meeleheitlikult näidata, et meil on ainult piletile templit vaja ning õnneks tehtigi üks luuk selleks veel eraldi lahti. Tempel käes hakkasin laeva poole tormama, aga oh üllatust, laevale pääsu uste juures oli veel teisigi. Võiks öelda, et seal oli ligi kümme inimest kes kõik alles rahulikult laeva loivasid. Lõpuks laevas omale ka kohad leidnud tekkis tõesti selline tunne, et vot nüüd tähistaks. See oli ikka täiesti hull kuidas me arvasime mingil hetkel, et enam küll ei ole võimalik meie laevale jõuda ja siis järsku olime veel viis min enne välumist juba oma kohtadel.
Poes käimisest võib öelda nii, et väike kohver mis meil oli tühjalt kaasa võetud, oli tagasi minnes ikka ilusti asju täis. H&M-s oli ikka vääga armsaid ja ilusaid asju täiesti eesti hindadega müügil. Tundub, et praegu peaks mul kuskil nelja kuu varu riideid küll olemas olema ja natukene veel pealegi.
Kõigele sellele tagasi vaadates võib öelda, et reis oli küll väsitav, kuid selle eest jagus omajagu põnevust ning ka põhieesmärk sai täidetud.

Eurovisioon ja Loodi soolaleib

Teisipäeval toimus Eurovisiooni esimene poolfinaal (sellest aastast on siis nii, et on kaks poolfinaali ja lõpuks finaal kuhu otse pääseb vaid paar riiki). Kuna me oleme Rihoga selliseid üritusi kus saab Eestile kaasa elada ikka vaadanud, oli plaan ka see kord Leto Svetile pöialt hoida. Paar päeva enne Eurovisiooni võttis aga Lood minuga ühendust ja ütles, et kuna nad Maarjaga pole meid veel oma Kuldala korterisse soolaleivale kutsunud, siis miks mitte ühildada kaks asja ja minna vaadata showd nende juures.
Kuigi Eurokas hkkas kell 22, leppisime meie kokkusaamise juba kella 20ks. Korter oli väga huvitavalt lahendatud. Kuna korteri ehitamise juures oli asjapulgaks ka Maarja vend Mitt, siis oli neil hea lasta seal uksi teise seina tõsta ja muud huvitavat vastavalt oma soovidele korda saata. Nii oligi neil tehtud köögi ja elutoa vahele siukse erilise kujuga sein-kapp, mille otsas oli veel samuti erilise kujuga väga ilus söögilaud. Vannituba oli lastud magamistoa arvelt suuremaks teha nii et sinna mahtusid vabalt nii duššinurk kui ka vann. Pesumasin oli peidetu sama moodi nagu Mitilgi lükand uste taha väikesesse kappi. Väga julgelt oli elutoas kasutatud halli värvi, kuid see sobis sinna hästi. Mina isiklikult ei julgeks selliseid natuke masendavaid toone kasutada vaid eelistaksin ikka kas virstikut või mahedat rohelist või pruuni vms. Veel on neil väga suur terras. Korter ise on küll teisel korrusel, kuid terras on tõesti võibola suurem kui magamistuba. See pidigi neil nüüd olema järgmine asi millega nad korteri juures tegelema hakkavad.
Korter vaadatud, jutuotsad lahti tehtud hakkasime Eurovisiooni jäglima. Häid lugusid oli tõesti ikka väga vähe. Tegelikult ei olnudki ühtegi sellis, mis oleks tundunud see õige. Sarnaselt Eestile oli sinna ka sulaselget nalja tegema läinud Iirima. Mõlemad laulud vilistati saalid peale esitamist rahva poolt välja.
Et võistlust enda jaoks natuke põnevamaks teha, tegime väikese tabeli kuhu iga üks sai panna risti sellele riigile, mis tema arvates võiks edasi pääseda. Võistlejaid oli poolfinaalis 19 ja edasi läks rahvahääletusel 10. Kokkuvõttes võib öelda, et mina ennustasin kõige kehvemini, täppi läks vaid 4 laulu, Rihol ja Maarjal 5 ning Kristjanil 6 laulu. Eesti muidugi edasi ei pääsenud ja lõppvõistlust me seega ilmselt ka ei jälgi. Samas pole mul sellest ka eriti kahju, sest ühest sellisest õhtust aastas piisab, et oma Eurovisooni laks kätte saada :)

UH 32+

7. mail käisime rihoga kuulsa dr Šhoisi juures 3D UH tegemas. Ootused olid päris suured, sest kõik muutkui aina kiidavad teda. Mõtlesime, et laseme titast teha omale DVD ja laseme kindlasti ka sugu üle kontrollida. Rasedus oli selleks hetkeks 32+ ning selleks ajaks peaks juba kõik näha olema.
UH kestis kokku üsna kaua- ligi pool tundi. Arstina tundus Šhois tõesti suht kompetentne olevat. Kontrollis üle kõik organid ja vere liikumise suuna. Vaatas ka platsenta ja lapse omavahlist vereülekannet. Samuti saime kinnitust, et tulemas on ikkagi väike tüdrukukene. Kaaluks ütles Šhois minu üllatuseks 1862g. Poleks uskunud, et ta juba nii suur on.
Mis mind aga häiris oli arsti üldine olemus. Rääkis nii vaiksel häälel ja kogu käitumine oli väga flegmaatiline. Kui pärast Riholt autos küsisin, et mis ta arstist arvas, siis ta ütles, et tundus sama. Kahju oli ka sellest, et me ei saanud DVD-d, sest tita oli seljaga üles poole ning sinna poleks midagi erilist peale jäänud. Isegi nägu nägime ainult osade kaupa, rääkimata sellest et näha teda näppu imemas, pissimas või niisama tramburaitamas. Samuti jäi mind painama nabanüüri küsimus. Nimelt tahtsin teada ega ta omale suure keerutamisega seda kuhugi ümber kaela, käe või jala pole mässinud. Sest ta tõesti on vahest ikka väga aktiivne mul seal kõhus. Vastuseks sain aga, et seda arstid põhimõtteliselt ei ütle. Et rasedal naisel pole vaja selle üle muretseda ja oma pead murda. Ausalt öeldes pani selline vastus mind just muretsema. Eriti veel kuna minu mälatamist mööda kui mu töökaaslane seal UH-d lasi teha, siis talle küll öeldi, et nabanöör ei ole kuskil ümber keha. Ei tea.
Igastahes ütles mulle mu oma arst, et tahab järgmine visiit, mis on siis 02.06 vaadata UH-ga palju tita kaalub. Eks ma küsin siis talt seda sama nabanööri küsimust ja eks siis näe mis ta vastab. Seniks üritan ise aga kõike nii rahulikult võtta kui võimalik ja viimaks ka kodus olemist nautima hakata.

Forgetting Sarah Marshall

Nädal tagasi käisime Liina, Maria, Kaja, Puu-Pireti ja Indrekuga kinos vaatamas pesuehtsat naistekat Forgetting Sarah Marshall ehk Unusta Sarah Marshall. Olin varem trailerit näinud ja ma kohe üldse ei oodanud sellest filmist mitte kui midagi. Lisaks kahtlustasin, et kuna peategelane mängib Veronica Marsi, siis hakkab see filmi tegelaskuju minu silmis rikkuma.
Ütleme nii, et mul oli natuke õigus ja natuke ei olnud ka. Esiteks oli film tõesti nagu ma eeldasin vääga labane. Aga kuna ta oli natuke üle vindi keeratult labane, siis tegelikult ta isegi meeldis mulle. Teiseks tundus tõesti terve filmi, et peategelane on hoopis Veronica Mars, kuid see ei häirinud üldse. Kõige rohkem häirisid alasti tseenid. Oleksid siis ilusad mehed end paljaks võtndu, no ei. Ja no muidugi sellist meest nagu meespeategelena ei ole ju tegelikult olemas. Kohati tekkis tunne nagu tüüp oleks koguaeg mingite rahustite all.
Aga muidu oli film täitsa ok. Kui on tuju midagi suht mõttetut vaadata ja labaste naljade üle naerda, siis miks mitte.

Kodus

Olen praeguseks kodus olnud juba üle nädala. Viimane tööpäev oli eelmine esmaspäev. Aga tegelikult ei ole see mulle veel kohale jõudnud, et mul ei ole ikka väääga pikka aega enam mingit asja K-Projekti kontorisse. Hetkel on lihtsalt nii palju tegemist olnud, et aeg on lennanud ülehelikiirusega ja pole jõudndu sellele veel mõelda.

Teisipäeva õhtul tulid mulle töökaaslased külla
Kolmapäeva õhtul käisime Indreku sünnipäeval
Neljapäev-Pühapäev olime BESTi GA-l Pärnus
Esmaspäeval olime Viljandis
Teisipäeval olid meil külas Rumeenia tuttavad Pedro ja Eugenia Dobrescu
Kolmapäeval käisime külas Liinal ja Priidul, kus oli veel teisigi sõpru kohal
Jne
Täna pean joonistama mingeid plaane
Homme läheme sünnipäevale
....

Võimalik, et ma kuidagi alateadlikult üritan vältida tunnet, nagu oleksin kogu ülejäänud maailmast välja lõigatud. Sest olgem ausad, viimane nädal õhtuti kontori koridorides käies oli meeleolu suhteliselt nukker. Suur osa mu elust on viimased 2,5 aastat käinud Ahtri 6 Admirali majas. Nii naljakas kui see ka ei ole, aga töölt ära minnes tundsin kui koduseks on kogu see kontor ja argipäeva möll seal mulle saanud.
Samas eks ole alati millegi muutus natuke raske. Ja küll ma oma uue elukorraldusega ka harjun. Ma ju nii pikalt tegelt ootasin, millal saaks juba koju jääda. Ning loomulikult kui tita juba sündinud on ega siis ei ole enam aega üldse millelegi muule mõelda. Vist.



Rohkem pilte vaata siit

GA

Lõppude lõpuks saabus aeg, millal anti LBG Tallinnale uuesti võimalus korraldada BESTi rahvusvaheline GA. Ürituse korraldamise soovist oleme me juba teada andnud alates meie juhatusest, kuid alati on see üritus mõne teise BESTi grupi korraldada antud. Samas tundub, et just nii pidigi see ajastus minema, sest üritus oli ikka ahhetma ajav. Eelarve oli selline, millest meie ajal ei juletud rääkidagi, kuid praegusele BESTile ei olnud see üldsegi kaelamurdev. BEST-Estonia jätkab oma igapäevaseid toimingud ja ürituste korraldamist, vähemalt finantsilises mõttes, nagu polekski kümneks päevaks tervet Strand hotelli reserveeritud ning mitmesajalisele tudengkonnale tasuta jookidega pidusid korraldatud.
Lisaks sellele, et suudeti vastu võtta järjest kasvava BESTi kõik delegaadid, komiteede liikmed jne, korraldati sellel aastal ka aegade suurim alumnide kogunemine. Naljakas oli see, et tundus nagu inimesed ei ole üldse vahepeal muutunud, kuigi nii mõnegi vana tuttavaga oli viimasest kohtumisest möödas juba aastaid.
Seda võib öelda, et meie kui alumnid tundsime end küll nagu kuningakassid. Päevakava oli umbes selline: hommikusöök, vabaaeg, SPA, lõunasöök, ekskursioon, vaba aeg, õhtusöök, pidu. Ja nii neli päeva järjest. Tore oli veel see, et LBG Tallinna alumnid said kogu selle ürituse täiesti tasuta!

Lisaks suurele puhkusele olime ka natuke tublid. Nimelt võtsime osa suurest üle Eestilisest koristuskampaaniast „Teeme ära”. No ikka uskumatu kui palju prahti me mööda Pärnu-Ikla maanteed kõndides kokku korjasime ning mis veel hullem, milliseid prügi hunnikuid on inimesed metsa alla matnud. Tõesti kurb tunne, aga vähemalt natukenegi on nüüd olukord parem, sest oli kuulda, et üritusest võttis osa ligi 40 000 inimest!



rohkem pilte vaata siit