Eile käisime Rihoga kinos vaatamas filmi Fool’s Gold ehk Narri aare. Teadsin, et tegemist on seiklusfilmiga ning olin valmis mingit National Treasure laadset filmi vaatama.
Ütleme nii, et kui film oli 15min kestnud, tekkis tunne, et läheks minema. Tegelaskujud ajasid ikka väga lolli juttu suust välja ning käitusid nagu tõelised narrid.
Filmi algus oli küll koomiline ja sai vaikselt salli sisse naerdud, aga eriti pikalt ei jäksanud sellist tola tegemist vaadata.
Kuna aga Riho arvas, et võik ikka lõpuni vaadata, jäin siis kannatlikult subtiitreid ootama. Mingi hetk mõtlesin selle filmi enda jaoks ümber ja hakkasin seda vaatma sellise tüüpilise Leslie Nielseniliku filmi vaatenurga alt. Peale sellist ümber häälestamist muuts film lausa vaadatavaks. Ja mida lõpu poole, seda rohkem hakkas film ka seiklusfilmina tunduma. Samuti oli seal väga ilusaid veealuseid tseene. Nii et kui film ära lõppes, ei olnudki ma enam eriti pettunud, et seda filmi vaatamas käisin.
Eks selle kinos käimise ja filmi valimisega on ikka nii, et kui film ei vasta sinu ettekujutusele on kohe kõik mokas. Aga tuleb olla paindlik :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar